Intan Pragi Räpinast Põlvasse jõudnuna – seljataga teda maanteel tabanud ekstreemne jäävihm. Foto: erakogu

46-aastane järvamaalane, endine Guinnessi rekordi omanik Intan Pragi on lõpetamas oma ligi 50-päevalist matka, mille käigus ta kõnnib jalgsi läbi kõik 47 Eesti linna. Mõni nädal tagasi sai ta tiiru peale Kagu-Eestile ning meenutab nüüd siinseid muljeid juba seedinuna muhelusega, kuidas ta ühel päeval marssis siin jäävihma all autodega samas tempos.

Omal ajal krupjee vastupidavusrekordi sooritanud Intan Pragi alustas oma 1700-kilomeetrist jalgsimatka 1. veebruaril Tallinnast. Ta püüab, kui võimalik, iga päev kõndida ühest Eesti linnast teise, sööb vaid korra päevas ning ööbib sõprade, tuttavate ja tuttavate tuttavate juures. 18. veebruaril jõudis mees jalgsi Tõrvasse ning 25. veebruaril lahkus Otepäält Elva suunas. Teele jäid siinkandis veel Valga, Antsla, Võru, Räpina ja Põlva ehk kõik siinsed linnad.

LõunaLeht otsustas mehe siinseid muljeid küsida tagantjärele, kui siinsed kõndimise muljed on settida saanud ja erksaimad pinnale jäänud.

„Seljataga on praegu 15 kilomeetrit ja liigun Rakverest Tamsalu poole,” raporteeris mees teisipäeva hommikupoolikul kella poole kümne ajal. „Kokku ... 1600 saab täna täis äkki.”

Pragil on seljataga poolteist kuud mööda Eestit matkamist. Muidugi pidime huvi tundma, mida teeb sel ajal tema töö. Matkasell aga märkis, et tegu on stereotüüpse mõtlemisega. Paljud on varemgi väljendanud mõtet, et inimene peaks ju ikka üheksast viieni töötama, ning küsinud, et kuidas ta puhkust sai ja mida boss arvas. Pragi on aga vabakutseline pokkeridiiler ja teab juba varasemast, et veebruaris ja märtsis valitseb selles vallas vaikelu ehk erialast tööd napib.

„Ja nüüd pole tänu sellele koroonahullusele üldse tööd, nii et miks mitte jalutada,” teatas mees reipalt, telefonist kostmas samm sammu järel.

Kagu-Eestist on Pragi kõige ekstreemseimaks mälestuseks ekstreemsed ilmaolud.

„Jäävihm tuleb kindlasti kohe meelde,” pajatas mees. „Kõndisin Räpinast Põlvasse, oli 23. veebruar vist ja tuli tohutut jäävihma. Panin oma naelad alla ja suusaprillid ette ja polnud häda midagi. Kõndisin umbes sama kiirusega, mis autod uisutasid kõrval. Jäänaelad, mis saabaste alla käivad, mind päästsid. Muidu oleks seal uisutanud ja kukkunud ja mõne luu murdnud. Aga tänu naeltele kõndisin sirge seljaga ja oma tavapärase kiirusega.”

„Täna küll midagi väga huvitavat ei juhtunud, aga loodan, et lugejatele ja mu jälgijatele ehk piisab sellestki,” lõpetas mees tol päeval oma blogipostituse mõnusa irooniaga.

Üks ekstreemne elamus tabas rännumeest ka Võru-Räpina teel, kus ta matkas koos kaaslasega.

„Liiklust oli Võru-Räpina maanteel vähe, hea rahulik oli kõndida,” kirjutas ta oma reisipäevikus. „Küll aga tegi üks haagisega maastur möödasõitu teisest autost just meiega kohakuti olles. Kuna need autod liikusid meiega samas suunas, siis ma ei tajunud selja tagant lähenevat ohtu, kuna minu ees olev tee oli kilomeetri ulatuses tühi. Maastur tuiskas minust mööda maksimaalselt poole meetri kauguselt, see oli küll moment, kus mu maraton oleks võinud vabalt katkeda ...”

Räpinas majutas meest üks kohalik pokkerimängija, kes tutvustas talle ka kohaliku pokkeriklubi ruume – matkamehe sõnul oli see „väga uhke värk”. Uhke oli mehe sõnul ka ööbimine Võrus ühe tuttava õe juures: seal sai ta käia võimsas saunas ning teha leiliruumist väljudes lumeingleid.

„Vahva, nagu igal pool mujalgi oli see Kagu-Eesti värk,” võttis mees muljeid kokku.

Küsimusele, kuidas tervis on need sajad ja sajad matkakilomeetrid vastu pidanud, vastas 45 riigis käinud ning Kilimanjarole roninud mees, et tema tervis on 46 aastat laitmatult vastu pidanud, ja seda ka matka ajal. Tänu õnnestunud matkasaabaste valikule pole ta pidanud isegi ville ega hõõrdumist kannatama.

Juba 20 aastat tagasi otsustas Pragi, et talle piisab päevas ühest toidukorrast – nimelt pole tal hommikul ega päeval lihtsalt isu. Reisi vältel on ta endale aru andnud, et tühi kott püsti ei seisa, ning sundinud end hommikuti üht võileiba või banaani sööma. Mingeid erilisi kagukandi kohalikke toite või jooke – hansat või koprasinki – mees enda teada siin ei maitsnud. Põlvast Otepääle matkates sai ta küll Metsjärve puhketalus manustada maitsvaid pirukaid, mis vist ei olnud tehtud tavapärasest lihast. Aga üldiselt ei pane mees toidule eriti rõhku: tema eesmärk on siiski matkata võimalikult sirget teed mööda ühest linnast teise.
 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 18/03/2021 09:06:08