Küüditatute mälestusmärk Veriora raudteejaamas. Foto: LL arhiiv

Juba aastaid ei kujuta enamik meist ette olukorda, kus väike grupp inimesi nõuab jõhkral toonil teie majja või korterisse sisselaskmist, seejärel saate teada, et teid viiakse kodust väga kaugele, antakse tund, heal juhul veidi enam aega kaasavõetavate asjade pakkimiseks ja siis käsutatakse autokasti või ree peale ning te alustate teed tundmatusse. Nii algas 1949. aasta 25. märtsi varahommik tuhandetes Eestimaa kodudes: tõsise ehmatuse, pisarate, mõistmatusega toimuva suhtes ja kaotusvaluga.

Tänapäeval teame, et inimeste saatmine Siberisse oli võõrvõimu poolt Moskvas Stalini juures (Eestist osales EK(b)P esimene sekretär Nikolai Karotamm) sama aasta jaanuaris lõpliku kinnituse saanud operatsioon, mis viidi paari kuu pärast Eestis, Lätis ja Leedus läbi üheaegselt. Teame sedagi, et Eestist saadeti 72 aastat tagasi Siberisse üle 20 500 inimese, kellest pooled olid naised, lapsi oli üle 5700 ning mehi kõige vähem. Küüditamisoperatsioon kandis nime „Priboi”.

Kaks aastat tagasi ilmus Eesti Mälu Instituudi koostatud mahukas kogumik „Toimik „Priboi””, milles avaldatud dokumentidest nähtub ka, kui palju inimesi oli „Priboi” elluviimisega igas maakonnas seotud. Sellest saab teada, et väljasaatmise korraldamiseks oli üksikasjadeni koostatud operatiivplaan iga maakonna kohta ning plaani koostamist alustati Tallinnas veebruaris.
Dokumentides kasutatud sõnad annavad aimu plaanide koostajate haridustasemest. „Kulak” ja „bandiit” on neis tavalised sõnad. Võru maakonna lõppdokumendis nimetatakse väljasaadetavaid „erikontingendiks”. Kohti, kus kohalesõidutatud inimesed pidid astuma loomavagunisse, nagu Veriora raudteejaam Põlvamaal või Keeni jaam Valgamaal, nimetasid küüditajad pealelaadimispunktiks.

Kuid see-eest oli küüditatutel igakülgne arvepidamine väga oluline ning mõistagi olid need aruanded varustatud märkega „Täiesti salajane”. Operatsiooni käigus kogumiskohta toodud perede ja inimeste arv tuli kohtadel Eesti NSV MGB-le (riikliku julgeoleku ministeerium) lausa kellaajaliselt kirja panna, reeglina iga kahe tunni järel. Operatsioon algas maakondades hommikul kell 6. Valgamaal toodi esimesed küüditatud kogumiskohta juba tunni aja möödudes, viimased 28. märtsil kell 17.

Valgamaalt saadeti välja 1122, Võrumaalt (kuhu kuulus enamik Põlvamaast) 1731 inimest. Kõige enam, ligi 3400, saadeti Tartumaalt ja Narvast vaid neli inimest.

Küüditajaid rohkem kui väljasaadetavaid
Eesti NSV MGB Võru maakonnaosakonna operatsiooniplaanis on kirjas, et „maakonnas on kindlaks tehtud ja vormistatud toimikud 854 majapidamise kohta, milles loendatakse 2738 inimest (neist reserv 134 majapidamist). Nimetatud erikontingendi äratoomiseks luua 180 operatiivgruppi”.
Dokumendist operatsiooniks vajaliku elavjõu ja muu kohta Võru maakonnas nähtub, et väljasaatmiseks on vaja 2093 inimest, lisaks 25 radisti ja üheksa volinikku sidesõlmedesse. Kokku 2127 inimest. Neist 200 kuulus operatiivkoosseisu, sõdureid oli 394, rahvakaitse võitlejaid 390, nõukogude ja parteiaktiviste 1100, lisaks neli uurijat ja viis masinakirjutajat.

Väljasaatjatest oli Võrumaal olemas kõige arvukamalt partei ja nõukogude aktiivi liikmeid, koguni 700 ning rahvakaitse võitlejaid oli siin 250. Küüditamise ajaks tuli dokumendi kohaselt tuua juurde 961 operatsioonis osalejat, aktiivile lisaks enamik sõdureid ja operatiivkoosseisu.

Operatiivgruppide ehk kodudest väljaviijate kõrval tegutsesid küüditajad operatsiooni staabis, patrullisid, varitsesid, kaitsesid sildu ja tegutsesid koondamispunktides ning raudteejaamades, kus seisid loomavagunid.

Dokumendis on märgitud, et „limiidi realiseerimiseks” on vaja 221 autot, lisaks patrullile ja staabile, kokku 230 autot. Nende juhtide kohta puudub märge, küll on märgitud, et olemas on 100 autot, ülejäänuid on juurde vaja.

Vanemateta kodus olnud lapsed viidi ära
MGB Valga maakonnaosakonna operatsiooniplaanis on kirjas, et Eesti NSV riikliku julgeoleku ministeeriumi korraldusel kuuluvad väljasaatmisele 242 kulakute ja 245 süüdimõistetud bandiidiabistajate perekonda, kokku 487 majapidamist.

„Väljasaatmisele kuuluva 400 perekonna hulka kuuluvad kõige tõsisemate riiklike kurjategijate perekonnad, maakonna täitevkomitee nimekirjades olevad kulakute ja kõige suuremate viimasel ajal kindlaks tehtud kulakute perekonnad, ülejäänud 87 perekonda moodustavad reservi, kellest osa võetakse kinni juhul, kui mingit osa põhiperekondadest ei võeta väljasaatmiseks kinni.”

Valgamaal tegeles küüditamisega 1530 inimest, kellest samuti osa toodi mujalt. Et plaan ei tuleks enne algust avalikuks, tuli N Liidu teistest oblastitest Valga maakonda saadetud väed ja operatiivkoosseis paigutada Nõukogude armee kohaliku garnisoni asukohta.

Operatsiooni protsessi kohta on kirjas, et „väljasaatmise kohtadest liiguvad väljasaadetavad koondamispunktidesse hobuveokitega, aga koondamispunktidest pealelaadimisjaama autodega”. Märgitud on ka nn ohtlikke marsruute, kus küüditajate arvates olid võimalikud bandiitide kallaletungid. Nendel teedel põgenemiste ärahoidmiseks organiseeriti seitsmest sõdurist ja ohvitserist koosnev autodel liikuv rühm.

Väljasaatjad halastust ei tundnud, nii nagu ka kohapealsed tagasihoidlike võimetega elanikud.

Valgamaa operatsiooni tulemuste kohta tehtud ettekandes on kirjas, et oli juhtumeid, kus väljasaadetavate perede täiskasvanud varjasid end, jättes koju alaealised lapsed. „Sellistel juhtudel võttis operatiivkoosseis alaealised lapsed ja toimetas nad koondamispunkti. Nimetatud asjaolu oligi põhjuseks, miks vanemad olid sunnitud tulema koondamispunkti või pealelaadimisjaama.”

Samas ettekandes märgitakse, et linna ja maa kehvikud võtsid kulakute väljasaatmise vastu heakskiiduga.

Eestist sõitis Siberi poole 19 ešeloni, osa Narva, osa Petseri kaudu. Sõideti peamiselt öösel ja suuri linnu vältides.

 

KOMMENTAAR

Roman Parmas, Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees:
Südamest on kahju, et teist aastat järjest ei saa maakonna mementolased märtsiküüditamise mälestusüritusel osaleda.

Hommikul kell 10 asetan meie kõigi nimel pärja ja süütan küünlad Veriora raudteejaama ees oleva mälestuskivi juures, kaks tundi hiljem teen sama Põlva raudteejaama juures küüditatute mälestusmärgi ees.

Ühenduse ligi 200 liikmest kolmandik on eakad ja soovin väga, et nende tervis kujunenud olukorras vastu peaks, sest nad olid väljasaatmise ajal parimates aastates ning need möödusid kodust kaugel. Nad mõtlesid Siberis väga tihti Eestisse tagasi saamisest ja kodumaa ei läinud neil seal kunagi meelest.

Kui väljasaadetud jõudsid sihtkohta, kästi neil anda allkiri, et on tulnud vabatahtlikult, ja teatati, et nad jäävad sinna alatiseks.

Nimekirjad küüditatavate kohta koostati nii vallamajades kui ka maakonna keskustes nende teadmata ning nende üle ei mõistnud keegi kohut.

Nii Leedus kui ka Eestis oli vastupanu metsavendade näol suur ning küüditajad tundsid relvastatud vastupanu ees hirmu. Sellepärast piirasid sõdurid nende väljasaadetavate maju, kus peres või nende sugulaste seas teati olevat keegi metsas. Teedel sõitsid autod sõduritega, et ära hoida metsavendade rünnakuid.

Mõistmine tähendab andestamist, kuid minevikus rahva kallal okupatsioonivõimude poolt toimepandut ei saa siiski andestada, ka küüditamisi mitte. Viimased põhjustasid väikesele rahvale suuri inimkaotusi.

Tundub, et oleme praeguseks tagajärgedega toime tulnud ja oleme taastanud oma riigi, kuid nüüd on oluline, et suudaksime seda ka hoida.

Enno Kase, Memento Valgamaa ühenduse juhatuse esimees:
Täna mõtlen nägemata vanaisadele, vanaemale ja teistele nägemata sugulastele, samuti kõigile teistele süütutele, keda okupatsioonivõim halastamatult represseeris. Minu viha okupantide vastu ei vaibu.

Memento Valgamaa ühenduse juhatuse kolm liiget viivad pärja ja süütavad küünlad nii Keeni raudteejaama juures kui ka Säde pargis Valgas asuva mälestuskivi ees.

Küüditajaid oli enam, sest vähema arvu korral oleks põgenetud, hakatud vastu, väljasaadetavate sõidutamine ja valvamine olnuks probleemne.

Tekitatud haavad kasvavad kinni küüditamisega seotud põlvkondade kadumisega. Juba praegu on märgata, et nooremad põlvkonnad suhtuvad küüditamisse leigelt, sama teevad ka mõne partei liikmed.

Neil, kes arvavad, et eestlased ise saatsid oma kaasmaaalased Siberisse, tasub kogu okupatsiooni perioodil toime pandud repressioone laiemalt uurida. Okupantidega koostööd teinud eestlaste arv oli marginaalne ning osa küüditamisele kaasatud kohalikest ei teadnud, millega peavad tegelema.
Kohalike sidumine räpaste tegudega oli üks osa Kremli poliitikast.

Märtsiküüditatud on vaid osa okupatsioonivõimu ohvritest. Paljud laagritesse ja vanglatesse saadetud kas lasti maha, surid nälga või haigustesse. Punaarmeesse mobiliseeritutest surid samuti paljud nälga.

Mina ei vaja Venemaa vabandust ega andekspalumist toimepandud jõhkrate tegude eest. Mulle on olulisem, et siin elavate venelaste teadvusse jõuaks tõde ajaloos juhtunust ja et nad seda arvestades Eestimaal ka käituksid.

Küüditamise mälestuspäevi ei tohi unustada, et järgnevad põlved ei unustaks ja et neil oleks võimalik astuda samme vältimaks minevikus juhtunu kordumist.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 25/03/2021 09:16:46