Tsiklimees Tommy (esiplaanil) kiire ja otsusekindel käitumine aitas kõrvaldada liiklusest ohtliku eaka juhi. Foto: erakogu

Põlvamaal Ahjal elav noor mees sõitis hiljuti mootorrattaga kodust Tartu poole, kui sattus teel nägema hirmsat liiklusõnnetust: autojuht rammis sillal jalgratturit ja vähe puudus, et löögi saanud rattur oleks lennanud üle sillapiirde ning maandunud kümme meetrit allpool, veepiiriäärsel kivisel rajal. Tsiklimees aitas esmalt kannatanut ning pööras siis lenksu tagasi Ahja ja Räpina suunas – aitamaks tabada sündmuskohalt pagenud eakat roolikeerajat.

Liiklusinfo sedastas nädal tagasi napilt: 14.04.2021 kell 13.58 juhtus liiklusõnnetus Tartumaal Kastre vallas Tartu-Värska maantee 11. kilomeetril, kus 86-aastane naine juhtis sõiduautot Mazda 6 ja sõitis otsa jalgratast juhtinud 42-aastasele mehele. Jalgrattur toimetati Tartu ülikooli kliinikumi. Sõiduki juht lahkus sündmuskohalt, kuid peeti hiljem politseipatrulli poolt kinni.

Selle kiretu info taga on aga dramaatiline sündmus, mis võinuks mitmele asjaosalisele traagiliselt lõppeda.

Ahjalane Tommy (30) sõitis kolmapäeva pealelõunasel ajal oma mootorrattaga – võimsa Honda kruiseriga – Tartu poole, et see töökotta hooldusse viia. Naine sõitis autoga ees, tema valis Roiu kaudu sõidu. Ehkki sealtkaudu olnuks ka tsikliga märksa mugavam ja otsem Valga maanteele töökotta sõita, valis Tommy mingil põhjusel otsesuuna. Mees ei tea, miks ta seda tegi, kuid hindab, et ju siis pidi see mingil põhjusel nii minema.

Luunja sillal nägi mees vastu sõitmas autot – see liikus Räpina poole ning oli teeservale nii lähedal, et sillal liikunud jalgratturil ei paistnud olevat kuhugi minna.

„Võtsin hoo maha ja kaldusin paremasse teeserva, et anda autole ruumi jalgratturist möödumiseks. Vaatasin, et läheb napiks. Aga ei läinud napiks – auto sõitis ratturile hoopis otsa,” meenutas Tommy LõunaLehele ärevaid sündmusi.

„Nägin seda kõike justkui aegluubis. Kuidas auto jalgratta endale stange alla sõi ja kuidas Toomas õhku lendas. See oli kaks-kolm meetrit kõrge lend silla piiretesse, algul välimisse ja siis väiksemasse. Jalad jäid üle ääre rippu, oli näha vähemalt üht lahtist luumurdu,” kirjeldas Tommy.

„Jalgrattur lendas mitme meetri kõrgusele ja maandus silla piiretes – jumala õnn, et mitte teisele poole piiret ja alla ei lennanud,” tõdes ta sotsiaalmeedia tsiklimeeste grupis.

Mees jõudis enda sõnul õnnetuse hetkel näha ka auto juhikohal toimuvat. Roolis istunud vanemapoolne naisterahvas ei vaadanud tema sõnul peeglisse ega auto küljele, vaid klaasistunud pilgul otse ette.

Ohver sai kiirelt abi
Et mootorrattur oli juba jõudnud hoogu vähendada, sai ta pidureid põhja vajutades kiiresti pidama ning ruttas õnnetuse ohvrile appi.

„Sain kolme-nelja meetriga pidama, täpselt Toomase kõrval. Panin tsikli võimalikult paremale sillaserva teepiirde vastu kiirustades. Läksin mehele appi sinna. Panin ühe käe pea alla, teise pihku moraalseks toeks. Küsis, mis juhtus. Seletasin ära. Tal tekkis paanika ja šokiseisund, hakkas murdma end püsti. Seisin tema kohale ja suunasin teda külili rohkem, sest nägin, et ninast tuli ka verd, kartsin sisemisi vigastusi. Ta ju maandus seljaga küljepiilarisse,” rääkis Tommy.

Tommy püüdis pakkuda õnnetuse ohvrile esmaabi ja moraalset tuge ning lasi järgmisena õnnetuspaigale jõudnud mehel kiirabisse helistada. Mootorrattur märkas, et õnnetuse põhjustaja jäi 100‒150 meetri kaugusel bussipeatuses seisma, väljus korra masinast, uuris oma masinat. Abilisi tuli veel juurde ning tsiklimees palus ühel hoida silma õnnetuse põhjustajal peal.

Ühed sündmuskohale tulnud olid suure bussiga ning pakkusid välja, et tõstaks jalgratturi sellele ja viiks ta kiirabisse. Tommy selgitas, et seda ei tasu mingil juhul teha – on ju teadmata ohvri selja seisukord. Sealjuures pole Tommyl endal meditsiinilist tausta, vaid lihtsalt elementaarsed teadmised, kuidas õnnetuse korral käituda.

„Mul on tuttavaid arste, ja meediast ja telekast on läbi käinud, minu jaoks oli see normaalne,” selgitas ta. „Mina olin 30, ülejäänud inimesed üle 40 – ja nagu pea laiali otsas. Ehk olid ka šokis. Mind hirmutas ära, et kui minu endaga kunagi juhtub õnnetus, siis kurat, täismehed ei oska käituda sellises olukorras. Teise härraga suutsime õnneks kuidagi külma südant ja selget pead hoida, kiirabi kutsutud ja jonksu. Teadsin ju iga päev seda teed sõitva inimesena ka, et kiirabi jõuab sealt linnapiirilt kiiresti.”

Vanadaam püüdis tsiklit rammida
Ühel hetkel märkas Tommy, et õnnetuse põhjustaja on taamalt kadunud. Autol silma peal hoidnud mees ei märganud, et selle asemele oli vahepeal pargitud hoopis teine ning sealt tuldi samuti abi pakkuma. Tsiklimees oli märganud, et tegu on väikse halli Mazdaga, kuid numbrimärgist näinud vaid tähtede osa. Teades, et sellest politseile ilmselt ei piisa, tõmbas ta kiiresti kiivri pähe, haaras ülejäänud sõiduvarustuse sülle ning põrutas Mazdale järele. Et otse lenksust politseile helistada, pidi ta lõpuks varustuse eesotsas kinnastega tee äärde viskama.

Igapäevaselt Ahja ja Tartu vahet sõitva inimesena teadis Tommy umbkaudu, kui kaugel Mazda olla võib. Ta leidis, et kui Hammaste sirgeni jõudes avariilist – puuduva peegli ja mõlgitud küljega – masinat näha pole, siis on juht juba jõudnud kuhugi kõrvalteele pöörata ja võib vastutuse kandmisest pääseda. Aga nii siiski ei juhtunud.

„Pidin sõitma kuus või kaheksa kilomeetrit, kuni järele jõudsin,” meenutas tsiklimees. „Kui jõudsin, siis läksin talle kõrvale, et näidata: jää seisma. Ta võib-olla ei saanud aru ja hakkas hoopis mind tee pealt välja puksima. Sõitsin siis mööda, näitasin ees sõites, et jäägu seisma, vilgutasin ohutulesid jne. Aga ta ei võtnud vedu, vaid hoopis kiirendas mulle selga. Siis kui pidin järsu vasakpõike bussitaskusse tegema, sain aru, et tädi pole antud hetkel adekvaatne. Helistasin politseisse, et inimene seisma ei jää, asun jälitama.”

Kuuldavus polnud hea ning 11-kraadise temperatuuriga ilma kinnasteta 80‒90 km/h sõites kippus Tommyl telefoni toetav käsi ära külmuma. Mazdale järele sõites pidi Tommy mõnevõrra ka ise üle lubatud kiirusepiirangu sõitma. Sealjuures liikus sõiduauto ise ebastabiilselt kiirusega 60‒100 km/h. Ning juht paistis muuski silma ebastabiilse sõidustiiliga.

„Ta oleks vahepeal veel ühe naise kätte saanud,” kirjeldas mootorrrattur. „Üks rattur sõitis vastu enne Suurmetsa paar kilomeetrit. Mazda hakkas kalduma paremale serva, kruusa juba lendas. Vaatasin, et paneb teisele ratturile ka otsa. Politseiga krigistasime hambaid, et nüüd paneb ära. Aga vahetult enne ratturit tegi järsu pöörde vasakule, jutid asfaldile, vastassuuna kaudu mööda. Tal tundus ruumitaju olevat väga halb.”

Ohtlikud olukorrad teel
Tommy nägi tee peal vähemalt kolm-neli korda olukorda, kus autojuht tegi ohtlikke manöövreid, eeskätt just kehva ruumitaju tõttu.

„Kui jälitasin teda, siis sõitsime läbi Ahja, kus ma elan. Seal täitsa palvetasin, et jumala eest mu lapsed liiga tee lähedal ei mängiks,” märkis mootorrattur, kes elab perega otse Räpina-Tartu maantee ääres. „Väga halb autojuht tundus olevat.”

Politsei ootas lähenejaid umbes maantee 50. kilomeetril bussipeatuses. Korrakaitsjad võtsid vigastatud Mazdale sappa. Juht pidurdas hoo maha, aga siis sõitis ikka veel natuke eemale. Mootorrattur jõudis juba mõelda, et ehk tahab autojuht üritada ka politsei eest ära pageda. Siis jäi aga sõiduauto lõplikult seisma. Tommy hinnangul võis juht olla šokiseisundis. Seejärel võttis politsei tsiklimehelt ütlused ja too võis uuesti Tartu suunas lahkuda. Sealjuures oli vahepeal juhtunud veel midagi, mis justkui viitas saatuse sekkumisele.

„Ahjal pidin tankima – kütusetuli juba ammu põles ‒ ja vedas, et üldse jõudsin tal sabas sõita,” nentis mootorrattur.

Tagantjärele märkis Tommy, et ilm oli õnnetuse ajal hea – kindlasti ei pimestanud autojuhti ratturile otsa sõites päike. Jalgrattur tegeles spordiga ning tal oli korralik varustus kiivri ning tulede-helkuriteni välja. Omaette ime oli see, et rattur pääses hullemast õhulennust.

„Päris õõvastav. Rattur maandus välipiirdesse. 40 sentimeetrit veel ja ta oleks silla alla kukkunud. „Oleks” ei maksa midagi, aga kui ta oleks lennanud üle piirde, siis ta oleks kukkunud silla alla veepiiri lähedale kalameeste kõnnitee peale – kümme meetrit langust. Siis oleks Toomasega arvatavasti „nägemist” olnud,” hindas Tommy.

Eelmisel aastal lõppes avarii põhjustaja tagaajamine surmaga mootorrattur Virgot Rägastikule. Mees asus tsikliga jälitama roolijoodik Mikk Tarrastet ning too tulistas tsiklimehe surnuks. Rägastik sängitati Võrumaale Urvaste kalmistule ning ta pälvis postuumselt kodanikujulguse aumärgi. Tommy ei osanud avarii põhjustajat taga ajades relva karta – sellised sündmused on ekstreemsed ja harvad. Aga Mazda juht võinuks Honda juhi siiski näiteks teelt välja rammida.

„Kartsin, et ta paanikahoos keerab rooli risti ja mulle külge sisse – see käis peast läbi, et hoida distantsi ja mitte minna nokkima,” meenutas Tommy.

Aga lõpp hea, kõik hea. Kuigi autojuht osutus lõpuks tabatuna veelgi eakamaks, kui Tommy oli eeldanud (vajades liikumiseks auto tuge), osutus too parajaks pähkliks. Nimelt hakkas 86-aastane naine politsei peale käredalt häält tõstma, teatas, et auto oli juba Tartus katki, tema pole kellelegi otsa sõitnud ja üleüldse tahtis mootorrattur teda rammida.

 

Kommenteerib Tartu politseijaoskonna üleminspektor Taivo Rosi:
14. aprillil kella 14 paiku sai häirekeskus teate, et Kastre vallas Luunja sillal sõitis Mazda juht otsa jalgratturile. Rattur paiskus sillapiiretesse ja sai tõsisemalt viga. Mazda juht lahkus õnnetuspaigalt peatumata, kuid avariid nägi pealt üks mootorrattur, kes teatas juhtunust hädaabinumbril ega pidanud paljuks Mazdale järgneda, kuni politseipatrull saabus ja sõidukijuhi kinni pidas. Politsei tänab mootorratturit, kes edastas politseile info Mazda liikumissuuna kohta ning aitas sellega ehk ka juba juhtunust veelgi suurema liiklusohu ära hoida.

Politsei selgitas, et Mazdat juhtis 86-aastane naine. Tal puudus juhtimisõigus põhjusel, et tema tervisetõend oli aegunud. Politsei alustas juhtunu uurimiseks väärteomenetlust, mille käigus püütakse kontakti saada ka eaka naise perearstiga selleks, et jagada infot juhtunust. Juhul, kui aastates naine peaks minema taotlema uut tervisetõendit, saab perearst selle uuendamist kaaludes juhtunut arvesse võtta ning anda ka omapoolse hinnangu, kas naise tervis lubab tal liikluses enam osaleda või mitte.

Tõsi on, et terviseseisundit hindab arst, kuid politsei rõhutab, et seda peab meediku kõrval tegema ka iga juht ise, olenemata vanusest. Kui enesetunne on kehv või reaktsioonivõime nõrgem kui muidu, tasuks iseend ja teisi liiklejaid liigsetest riskidest säästa ning autojuhtimisest loobuda. Suureks toeks eakamatele saavad siin olla nende nooremad lähedased. Kasvõi ainuüksi põhjusel, et eakad juhid ei ohusta liikluses teisi, vaid samamoodi iseennast. Seda enamgi, et õnnetusse sattudes on tõsiste tervisekahjustuste risk pigem alati eakamatel liiklejatel, sest nende taastumine on ka kergemate vigastuste korral alati pikaajalisem.

Peaaegu, et kõikide kahtluste korral võtame ühendust ka eakate sõidukijuhtide lähedastega ning teeme neilegi selgitustööd. Mõistame, et tihtipeale võib pika elukogemusega vanemaealisel inimesel olla keeruline enesele teadvustada seda, et mootorsõiduki juhtimisest tuleks loobuda. Teame ju hästi, et keegi ei jää meist nooremaks ning ühel hetkel tõstatuvad paratamatult tavapärase elukorralduse muutmist nõudvad küsimused.

Oma lähikondsete transpordiküsimus on täpselt sama oluline kui näiteks vanavanemate maamaja küttekolde korrasolu või tema ravimite kättesaadavus. Keegi meist ei lubaks oma eakal sugulasel kütta ahju, mis on tuleohtlik, samamoodi ei tohiks lubada mootorsõidukit juhtima inimesi, kes oma kõrgest east ning halvenenud tervisest tulenevalt võivad olla enesele ja teistele teatavaks ohuks.

Siinkohal ongi oluline roll just sugulastel ja sõpradel, kes peavad tagama oma eakale lähedasele väärika ning ohutu vanaduspõlve. Igasugustesse sellistesse ilmingutesse tuleks suhtuda tõsiselt, kuna aeglasema motoorika ning kehvenenud nägemis- ja kuulmistajuga juht võib üha intensiivsemas liikluskeskkonnas sattuda kergesti õnnetusse. Liiklusõnnetuse puhul on ju hästi, kui kogu sündmus kätkeb vaid plekimõlkimist, ent nagu reaalne elu näitab, siis juhtuvad ka avariid, kus süütud osalised saavad suisa eluohtlikke vigastusi. Kuna liiklusohutus on kõigi eestlaste ühine mure, siis palun proovime ühiselt hoolt kanda ka selle eest, et meie eakad sõidukijuhid saaks piisavalt tähelepanu ning oleksid hoitud.

Juhtumeid, kus kõrges eas autojuht liiklusohtlikult käituks, on üsna vähe. Politseisse jõuab aastas üksikuid juhtumeid, kus roolist tuleb kõrvaldada eakas inimene, kelle kõrgest vanusest tingitud tervislik seisund ei võimalda tal liiklust adekvaatselt tajuda ja ohte ennetada. Neil juhtudel on politsei samamoodi püüdnud kontakti saada perearstiga, et jagada infot ning püüda välistada mõne sohvri kõrgest east ja tervisest tingitud ohuolukordi liikluses.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 22/04/2021 10:16:08