Kohutaw raudteeõnnetus,
mille sarnast meie kodumaal weel ette tulnud ei ole, on 1. mail pärast lõunat Riia-Pihkwa raudteel Puka jaama ligidal sündinud.

„Nordlivländische Ztg.” teatab sellest järgmist: Umbes kella wiie ajal lagunes siin ärevust sünnitades kuulujutt laiali, et Elwa ja Puka jaama wahel rong rööbastest olla wälja jooksnud ja et pääle paljude haawatute mõned ka surma olla saanud. Siis kuuldi, et see soldatite-rong olnud, mis Krasnojarski polgu Wolmaris ja Wõnnus olevaid soldatisi siia suwistele laskmise harjutustele pidanud tooma.

Ärewus ja osawõtmine kaswas, kui õnnetuse koledus ja ohwrite arw teadawaks sai. Linnas walmistati nii kähku kui wähegi wõimalik kõik walmis, et õnnetutele abi wiia. Kell 6 õhtul läks siit rong minema, mis siinse haawakliiniku arstid ja arstiteadust õppiwad üliõpilased õnnetusekohale wiis. Sellele rongile järgnes kell 7 teine.

Kell 1/2 11 jõudis esimene rong õnnetuseplatsilt siia tagasi ja tõi haawatuid ühes, keda osalt kliinikusse, osalt sõjawäehospidallsse, osalt ka linna haigemajasse wiidi. Kell 12 öösel laks siit jällegi rong minema, mis arstisid ja haawasidumise abinõud kaasa wiis. Umbes kell 1 öösel jõudis teine rong õnnetussplatsilt siia, mis jällegi haawatnid ja mitu surnut kaasa tõi. Neid oli umbes 40 meest, kes raskemini ja kergemini oliwad haawatud.

Kolmas rong, mis hommikul kell 5 õnnetuseplatsilt siia jõudis, tõi ainult ühe haawatu kaasa. Surmasaanute arwu ei wõi praegu kindlasti ütelda, sest et rusuhunikute alt weel kõik surnud wälja kistud ei ole.

Keegi, kes ise õnnetus rongis on olnud, teatab selle õnnetuse üle järgmist: Rong oli Puka jaamast kange wihmawalangu ja kõuemürina saatusel kella 4 ja 5 wahel p. I. ära sõitnud. Häkitselt tunti ägedat wankumist, kuuldi walju praksumist ja paukumist waguni seinades, siis jäi wagun häkitselt seisma. Kohe selle järele kuuldi teisest waguni poolt hirmsat hoigamist ja ähkimist ja nähti kahel pool üleujutatud raudteetammi wee sees soldatid ujuma ja abi karjuma.

Wagun, mille sees selle sündimise teataja sõitis, oli kõrgele teiste wagunite pääle tõstetud saanud. Õnnetuse koht on, nagu meie öösel sinna sõitnud kirjasaatja teatab, otse kohutaw kole. Õnnetus on paar wersta siin pool Puka jaama sündinud. Wähe aega enne seda oli lõunane Jurjewist Riiga minew rong sellest kohast õnnelikult üle läinud.

Rööpad on õnnetuse kohal täitsa tammi seest wälja kistud. Masin on tee kõrwale nii raskesti wee ja pori sisse wajunud, et enam rattaidgi näha ei ole. Esimene wagun seisab niisama tee kõrwal. Temale järgnewad 14 wagunit, enamisti prahiwagunid, oliwad kõik hirmsaks, arusaamata hunikuks kokku jooksnud, mis kõrgem oli kui maja. Alumistest wagunitest on mõned täiesti lapikuks pigistatud ja oliwad eila alles wett täis.

Äraütlemata suure waewaga suudeti surnukehasid ja haawatuid rusu alt wälja kiskuda. Igal pool on rusuhunnikud, pakid, riide hilbud läbisegamini maas laiali; 33 wagunist, mis rongis oliwad, on ka üks hobuste wagun, milles 7 hobust oli, puruks läinud, pääle ühe on kõik need loomad surma saanud. Kust õnnetus tulnud?

Sääl on terwe rida õnnetuid juhtumisi ja asju koos, mis talle aluseks on. Wiimaste päewade sees oli wäga palju wihma sadanud, nii et kõik kraawid üleni wett täis oliwad; kui siis eespool nimetatud äge wihma waling oli, õõnistas wesi teatud kohal tammi ära, sest et ta, nagu ilmsiks tuli, Iiiwa suutumaks oli ära uhtunud, nii et rööpad peaaegu õhus seisiwad.

Teewaht oli küllpärast seda koledat wihma ka kartnud ja rongile hoiatuse märgi andnud. Õnnetul wiisil on aga sääl kohal käänak ja masinist nägi märki alles wähe aega enne rongi sinnajõudmist. Ta katsunud küll rongi kinni panna, aga paraku oli see juba hilja. Pärast õnnetust telegrahweeriti kohe Walka. Säält jõudsiwad siis arstid ka kõige enne õnnetuseplatsile. Jurjewist läksiwad pääle prohwessorite, kliiniku tohtrite ja arstiteaduse üliõpiaste ka teised linnas elawad arstid ja Mellini asutuse direktor ühes rawitsejatega, et päästmise töö juures abiks olla.

Wäsimata töötasiwad ka terweks jäänud soldatid oma õnnetute seltsimeeste päästmiseks. Kohutaw oli see waade, kui öösel surnud ja haawatud siia jõudsiwad, keda siit kanderaamide pääl ja wankris haigemajadesse tassiti. Häält tegemata lasksiwad õnnetud end wagunist wälja tõsta ja ära kanda, mehiselt oma walu warjates, ilma et hoiganudgi oleksiwad. Tõesti, südantlõhestaw lugu!

„Postimees" kirjutab selle üle järgmiselt: „Krasnojarski polgu Wõnnu ja Wolmari linnas asuwad 3. ja 4. pataljon pidiwad 1. mail s. a. meie linna laskmise harjutusele tulema. Pääle selle on 17. mall s. a. Jurjewis Krasnojarski polgu 100 aasta kestusepüha, millest muidugi kõik polk osa peab wõtma. Et sõjamehed kõige oma tarbeasjadega meie linna pidiwad tulema, sai üsna pikk soldati-rong 33 waguniga käima pandud. Puka jaamas peatas rong natuke pikemalt. Peterburisse ruttaw postirong sõitis kell 4,33 minutit wälja, 40 minuti pärast hakkas sõjameeste rong Jurjewi poole minema. Lõi kangesti wälku ja müristas waljusti. Mõni sekund oli rong Pukast ära, kui korraga pilwed nagu lõhkesiwad.

Wihma ja rahet tuli nagu kallates maha, raheterad mitme tunnistaja ütelust järele rusika suurused. Pikne saatis pauk paugu pääle, pilwed aga katsiwad taewast, et kella wiie aeg üsna hämarus maad wõttis. Sellel ajal seadis 167. wahimajakeses raudteewahi naene oma last magama, et oma mehe kodust äraolekul oodatawat sõjarongl teel wastu wõtma minna. Waewalt oli naene lapse käest pannud, kui telegrahwi traati mööda hirmus kõuehoog majakesesse käis. Naene kukkus meelemõistuseta põrandale, kus ta alles suure põrina ja kisa pääle üles ärkas. Sest just sel ajal kihutas Pukast tulew sõjarong 167. raudtee wahimajatest poole. Paarkümmend sülda Peterburi pool wahimaja algab madal soo-heinamaa. Raudtee alt käis wäikene truup läbi. Kange wihma pärast oli tee juba enne läbi leotatud, nüüdse hirmsa rahe- ja wihmasaju pärast tõusiwad kraawid wett täis, ja wesi woolas mäelt tulles üle tee.

Kuna sõjarongi juht teekäänaku tagant midagi paha ei mõistnud arwata, ei ka mingisugust hädamärguandmist näinud, laskis ta rongi oma soodu minna. Waewalt oli rong aga 37 wersta Walgast ja 41 Jurjewist olewa 167. wahimajakesest mööda saanud, kui wedur suure hooga teelt kõrwale kargas ja oma esimeste ratastega paremat kätt sülda wiis teelt soosse jooksis. Mis nüüd sündis, wõib igaüks isegi arwata.

Weduri järele jooksew puuwagun jäi otsik tee kaldale, teised wagunid aga jooksiwad hirmsa hooga üksteise otsa, kuni 14 wagunit ühes hunikus seisiwad. Kuna esimesed üsna pihuks ja puruks oliwad läinud, seisiwad ülemised weel pool terwelt teiste otsas. Ohwitserid pääsesiwad weel nagu saatuse helduse pärast. Sest nende teise klassi wagun oli wiimne, mis teiste otsa oli jooksnud. Rattad ja plattwormid oli ta küll täiesti kaotanud, kuid muidu seisis ta kaunis terwel kolme waguni kõrgusel. Õnnetus tuli täiesti ette aimamata, kui wäline wälk.

Esimestes wagunites laulnud soldatid parajasti, kui korraga kangeid hoopisid tuntud. Wagunis olijad wisati ühest seinast teise, ülewalt alla, edasi tagasi. See kõik sündis ühe sekundiga, siis aga kaotasiwad õnnetud meelemõistuse, mõned seniks, kuni nad hirmsa waluga rusude all ehk wäljas meel ülesse ärkasiwad, mõned aga igaweseks ajaks...

Jutustab õnnelikult pääsenud soldat: Nurgas istudes näeb tema, ilm läheb pimedaks, tema wõtab uuri, et järele waadata, mis aeg on - sääl tuleb kole hoop, tema lendab üle teiste waguni teist seina wastu, säält teisale, siis kaob meelemõistus. Pärast aga leiti ta wigastatud pääga wagunite rusude alt, uur peos... Kohe on kõik õnnelikult pääsenud mehed kõige suurema kiirusega oma kaaslast hakanud rusude alt päästma. Ehmatuse ja hirmu pärast jooksnud mõned käskjalad 17 wersta kaugel olwale Elwa jaama et Jurjewist ja Walgast abi paluda, kuna telsel pool Puka jaam ainult kolm wersta kaugel oleks olnud.

Kõige esimene abi on Walgast tulnud, kust nii palju haawa sidemeid toodud, et kõigile õnnetutele küll saanud. Warsti oliwad ka Jurjewist abirongid õnnetuse kohal, nagu ju kirjeldatud. Rusude alt haawatute ja surnute päästmiseks tuli Walgast sellelsamal 1. mai õhtul paarsada raudtee töökoja töölist, kes soldatitega ühiselt warsti kohale jõudnud shandarmiülema Loodgren'i ja maakonnaülema parun Maydelli ülewaatusel päästmise tööd tegiwad.

Kuna rusude koristamine esimesel õhtul kange wihma ja pimeduse pärast raske oli, läks ta eila hommiku koidu algusega jälle suurema kiirusega edasi. Selle töö juures on südant lõhestawaid asju nähtud ja kuuldud. Sääl on aga ka lugusid sündinud, mis jällegi näitawad, kui palju meie soldatid ära jõudwad kannatada ja kui wahwad nemad kõige suuremas hädas wõiwad olla: Leitakse mees maast, kuulikast on tema pääl, et ta ennast liigutadagi ei saa; wõetakse kast ära, kuid mees ei saa ometi paigast ära, sest püssitikk on temal jalast läbi põrandasse tunginud. Katsutakse tikku wälja tõmmata - ei saa, ega saa. Wiimaks lõpeb sõjamehel kannatus, pigistab hambad kokku ja tõmbab jala püssitikust läbi... Teine mees ärkab minestusest alles meie linnas ja leiab et - käsi ära. „Mis Iugu see on”, hüüab ta. „Kiriwase päralt - kus minu käsi?”

Õnnetust on weel suuremaks teinud, et kange wihmawaling tee kraawid ja soo heinama täis oli täitnud, nii et mehed rinnuni wees oliwad.

Mitut õnnetut, kes wagunist löökide waral wälja oliwad heidetud, nähti wees ujumast. Eila wõeti üks mees rusude alt wälja, kes just uppumise surma on surnudgi.

Üksikute ohwrile rikutud nägu- ja tegumoodi ei kanna süda kirjeldadagi. Haigeid tulewat täna appi rawitsema Punaseristi seltsi halastajate õdede osakond Dr. Minini juhatusel. Mitmelt poolt on helded inimesed haawakliinikusse haigete tarwis suurel hulga lahkeid andeid - weini, riideid ja muud - saatnud. See on aus tegu, millele järeltegijaid soowiksime.

Surnute matmine on täna kell kolme ajal p. l. Kahju saanud soldatid on enamasti kõik Nowgorodi ja Mohilewi kubermangust pärit. Pääle muu on rongis ka 7 hobust olnud, kellest ainult üks, kõige halwem, on pääsnud.

Rusude koristamine kestab wahetpidamata edasi. Kuna wäsinud soldatid juba eila hommiku meie linna jõudsiwad, teewad Walga raudteetöölised wahwasti tööd edasi. Pühapäewaks on wist tee puhas. Nüüd peawad Riiast Peterburi ja Peterburist Riia poole sõitjad õnnetuse kohalt jala teisele poole uude rongi minema. Eila lõunaks jõudsiwad Balti raudtee ülewaatuse kontrolli-walitsuse liikmed ülemkontroler v. Glasenapp'iga Peterburist õnnetuse kohale, mida otsatu palju rahwast meie linnast ja ümberkaudu maalt käib waatamas.

Sest sarnast õnnetust ei ole meie mail olnud. Ja hoidkugi tulewikus weel olemast."”

,,Walits. Teataja” sõnumi järele on 56 soldatit surma, 43 soldatit raskesti ja 37 kergesti haawatud saanud. Pääle selle on tveel 2 konduktori surma ja 1 haawatud saanud. Ka teedeminister käis õnnetuseplatsi waatamas.

Õnnetute matmise üle kirjutab meile meie Jurjewi kirjasaatja järgmist: Kui wäga Puka raudtee õnnetus meie linna rahwa südamesse oli tunginud, tunnistasiwad rahwa-hulgad waksalis õnnetuid ohwrid oodates ja purustatud surnuid kliiniku surnukeldris waadates, kus haledust ja isegi pisaraid rahwa näol näha oli.

3. maiks oli ilmatu suur rahwamurd Toomemäele kogunud, kust matuse-rong 43 õnnetuse-ohwriga Wene surnu-aja poole liikuma hakkas kõige ees Wene Õigeusu kiriku lauljad, nende taga preestrid ja siis puusärgid soldatite õladel, kes oma õnnetuid tõendasid, kaks kirstu kõrwu, wiimsele puhkamisele saatsiwad. Õnnetute seas oli 7 Katoliki ja 1 Juudiusuline, kuna teised Õige-usulised oliwad. Haledat matuserongi saatsiwad pääle soldatite ja rahwamurru ka linna priitahtlised tulekaitsjad.

Nii liikus rong pikkamisi Doome-mäest alla raatuse eest, kus kaupluste uksed kõik kinni oliwad, ja politsei-platsilt mööda üle puusilla surnuajale, kuhu niihästi rahwast, kui ka sõjawäe ülemaid ette oli tõtanud, nende seas ka Keisri Majesteedi ja Keiserliku Kõrguse Suurwürst Wladimiri saadikud. 42 puusärki mahutati kõik ühte suurde hauda, kuna Juudiusuline soldat oma surnuajale wiidi. Hauda kinni ajades, millele suur kaunite wannikutega ilustatud rist üles seati, andsiwad soldatid oma õnnetult lahkunud wendadele wiimist auu ja lasti kolm korda järgimööda müristawalt püssi.

Allikas: Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 19, 8. mai 1897.

 

 

Autor: LL / Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 19, 8. mai 1897.
Viimati muudetud: 29/04/2021 09:13:47