Lõuna prefektuur tutvustas abipolitsei sünnipäeva (20. aprill) puhul nii oma kandi abikorrakaitse raudvara kui ka alles äsja alustanud vabatahtlikke. Toome lugejateni ühe Võru ja ühe Valga abipolitseiniku lood.

Esmalt saage palun tuttavaks – tema on meie raudvara Enn, Lõuna prefektuuri kõige staažikam abipolitseinik, kel turjal enam kui 26 aastat vabatahtlikku politseiteenistust. Enn meenutas, et algusaastail, mil politseivarustus ja tehnika veel sedavõrd arenenud ei olnud, ostis tema näiteks ise omale patrullis käimiseks selga ohutusvesti ning nii mõnigi kord tuli ette, et ühes piirkonnakonstaabliga patrulli minnes kasutati nõndanimetatud politseisõidukina Ennu töömasinat.

Enn nendib, et politseitöö on teda alati köitnud. „Olin juba nõukogude ajal miilits, ent olude sunnil jätsin toona selle töö katki ja otsustasin kodu ja pere kasuks. Hing aga ei saanud rahu ja nii ma oma kutsumust abipolitseinikuna ühel hetkel jätkasin,“ selgitas Enn. Ta lisas, et maast madalast on ta tugevalt olnud ühiskonnas kokkulepitud reeglite rikkumise vastu, ei salli purjus ja ohtlikke juhte ega kuritegevust, mistõttu on ta pikki aastaid järjepidevalt käinud politseitööl neid probleeme ravimas.

„Algusaastail, kui olime Põlvas patrullis, pidasime kinni ühe suure hooga kurvi kihutanud ja pea kummuli läinud masina. Selle roolis oli purupurjus mees, kelle auto tagaistmel magas turvarihmaga kinnitamata sõber. Peale rikkumise vormistamist tuli see sama sohver kusjuures meid siiralt tänama, et me ta rajalt maha võtsime ja ta raskematest tagajärgedest päästsime. See tunne, kui oled saanud oma töö käigus päästa kaks ja võibolla enamgi elu, seda ei saa sõnadesse panna, kuid see on see miski, mis mind neid pikki aastaid politseitöö juures hoidnud on,“ märkis Enn.

Kui politseitööle tulevad kogukonna probleemkohtadesse kirglikult suhtuvad inimesed, siis on see ühteaegu puhas võit nii kogukonnale kui ka organisatsioonile, kus vabatahtlik südamega toimetab.

Nii oleme äraütlemata uhked ka Valga abipolitseiniku Toomase üle, kes nii oma argitöös kui ka töös abipolitseinikuna valutab südant just eeskätt laste ja noorte turvalisuse ning heaolu pärast.
Igapäevaselt on Toomas tehnoloogiaõpetaja Valga põhikoolis, kus annab lastele edasi nii pedagoogilisi teadmisi kui ka kodaniku eeskuju.

Toomas tunnistab, et ühtviisi palju armastab ta mõlemat oma kutsumust ning neid vaheldumisi tehes saab meel ja vaim ühe või teise ameti juures tekkida võivast rutiinist puhata. „Kui õpetajatööl saan ma jõudu uudis- ja õpihimulistest noortest, siis politseitöös köidab mind selle mitmekülgsus ja lõputud võimalused enesearendamiseks,“ kirjeldas Toomas.

Toomas on tänaseks olnud abipolitseinik juba enam kui 16 aastat. Neist viimased paar on ta olnud iseseisva pädevusega abipolitseinik, mis tähendab, et ühes sarnase väljaõppega paarimehega reageeritakse iseseisvalt väljakutsetele, tehakse liiklusjärelevalvet ning abistatakse ka kõigis teistes politseitöö liinides, kus parasjagu inimressurssi tarvis.

Õpetaja ametit ja vabatahtliku politseiniku kutsumust omavahel klapitav Toomas räägib, et politseitöö on huvipakkuv ka tema õpilastele, kes aegajalt ikka selle kohta lähemalt uurivad.

„Oleme õpilastega kordi lahanud mõnd meedias tõusetunud probleemkohta, kas siis avaliku korra või liiklusohutuse vaates. Räägime üheskoos ohukohad läbi, peatume sageli ka kodaniku õigustel ja kohustustel ning loodan seeläbi koolinoorte teadlikkust ning eeskujulikku käitumist üha süvendada,“ lisas Toomas.

Toomas tunneb rõõmu sellegi üle, et üks tema õpilastest on nüüd aastaid hiljem leidnud tema eeskujul tee abipolitseinikuks.

Kui sinagi tahad kogukonna heaolusse või laiemalt turvalisusse panustada, siis uuri www.abipolitseinik.ee lehelt lähemalt kandideerimise tingimusi.
 

 

Autor: LÕUNA PREFEKTUUR
Viimati muudetud: 29/04/2021 09:37:13