Põlva Serviti peatreener Kalmer Musting. Foto: Helin Potter

Põlva Serviti käsipallimeeskonna jaoks lõppes 2020/2021 hooaeg edukalt: võideti 15. Eesti meistritiitel, EHF European Cupil jõutti kaheksa parema hulka, Balti liigas saadi kolmas ning Eesti Karikavõistlusel teine koht.

Miks oli Põlva Servitile lõppenud hooaeg hoolimata COVID-19 levikust tingitud piirangute tõttu edukam kui eelmine, või mõni varasem hooaeg? Olukorda analüüsis Põlva Serviti peatreener Kalmer Musting.

Hooaja eduna toob peatreener välja kaks peamist põhjust. „Esiteks ei olnud 2019/2020 ja 2020/2021 hooaja vahel mitte ühtegi võistkonna tuumikust äraminejat. See on pallimängus ülioluline, et mängijad tunnetavad üksteist väljakul hästi ning ka treeneril on seetõttu palju lihtsam. Teiseks oli suur osa võistkonnast veel aasta tagasi vanuses 18-20, kuid aastaga muutus vanus pallimängu jaoks küpsemaks ja antud vanus on magusaim aeg mängijana edasiminekuks,“ ütles ta.

Musting kiidab meeskonda: „Meeskonna stabiilsus läks paremaks ka kõige kehvematel mängudel ja võtsime oma mängud kindlalt ära. Vaadates meeskonda tervikuna, siis terve hulk mängijaid tegi erinevatel põhjustel isikliku arengu, kelle arengule aitas mõnes mõttes kaasa samal positsioonil kogenuma mehe vigastus, kes sai ise mänguliselt stabiilsemaks. Hooajale tagasi vaadates, siis nii noored kui vanemaid mehed tervikuna ei vajunud meeskonnana mängus ära ning mängiti oma tase välja.“

COVID-19 jättis hooajale oma jälje

Hooaja alguses ei olnud COVID-19 viiruse mõju käsipallile veel tugevalt tunda. Augustis 2020 tehti ära hooaja ettevalmistusperioodi traditsioonilised kontrollturniirid Klaipedas ja Põlva Cupil. Septembris hooaega alustades ei kaasnenud sellega testimisi või muid piiranguid, sh oli publik saalis kaasa elamas. „Ühiskond oli tagasivaadetes normaalselt lahti. Kalendriaasta lõpupoole andis viiruse levik juba tunda. Euromänge lükati edasi oktoobrist novembrisse ja siis veel detsembrisse. Balti liigas ei saanud piirangutest tulenevalt enam Läti meeskonnad osaleda. See oli keeruline, sest enam ei saanud aru, kuidas ja kuna mängud toimuvad,“ meenutas Musting. 

Teine poolaasta jaanuarist aprilli lõpuni oli selgem, harjuti uute reeglite ja korraldustega viiruse leviku olukorras ning testimine muutus iganädalaseks, sellest sai normaalsus. „Usku, et me kõigist testimistest puhtalt välja tuleme ja keegi ei haigestu, seda ei olnud. Käisime ju Venemaal euromängu ja Leedus Balti liigat mängimas. Üllatav oli, et kõik (ka vastane) olid korras (negatiivsed) ja saime mängida,” tõdes Musting.

Lõppenud hooaja märksõnaks jääb regulaarne testimine, sest muidu poleks saanud ei mängida ega reisida. Oli nädalaid, kus meeskond tegi nädalas kaks testi, erilise testimise koormuse said mehed, kes esindasid ka Eestit meeste rahvuskoondises. Pidev testimine ja vastuste ootamisega kaasnenud pinge tõi kaasa ikka olukordi, kus üks või teine mees sõnas, et võib ju testida, aga minna nagunii ei saa, sest nagunii annab keegi positiivse proovi. Selline must ennustus Põlva Serviti jaoks ei realiseerunud ning meeskondpüsis terve, hoidis kokku ja sisekliima oli läbi hooaja hea.

Meeskond võttis kõiki mänge tõsiselt

Päris hooaja alguses oli selge, et sel hooajal võib keeruliseks osutada kõikide mängude ära mängimine arvestades COVID-19 ennustamatut levikut ja sellest tulenevaid piiranguid „Mängijatele sai regulaarselt toonitatud, et põhiturniiri lõppedes võib olla ka võitjate väljakuulutamine. Võtsime meeskonnana kõiki mänge tõsiselt, mida näitas kasvõi see, et pooliku koosseisuga mängudele ei mindud, mängijaid oli alati piisavalt kaasas. Vahel vanematele meestele nagu Eston Varusk, Kristjan Muuga, Mario Karuse, Siivo Sokk, kes kõik vanuses 35+, tegime puhkepäevi Eesti liigas võõrsilmängudel, see andis noorematele meestele rohkem mänguaega ja võimalust end näidata,” rõhutas Musting.

Hea koostöö tulemusel ei tekkinud Servitil mängudes olukordi, et kõik mängijad oleks olnud mõõnas, mis omakorda tagas selle, et tervikuna ei tulnud mängupilti suuri langusi. Põlva Serviti sai vajalikku enesekindlust ka detsembris kodusaalis toimunud euromängust kui alistati Praha Dukla. Oma parimad mängud tehti kindlasti teisel poolaastal veebruaris-märtsis, siis oli meeskonna tegevus väga ladus. Mäng-mängult tuli juurde enesekindlust ja mängu kvaliteeti. Kvaliteeti tagati kindla tegevusega kaitses ning stabiilsusega väravate viskajate hulgas.

Kuigi karikavõistlused peetakse hooaja esimeses pooles, siis COVID-19 mõjudest ei pääsenud seegi võistlus. Algselt detsembri alguses toimuma pidanud finaalturniir sai oma kulminatsiooni alles aasta viimastel päevadel. Finaalis pidi Serviti pärast viigiga lõppenud normaalaega karistusvisetega tunnistama HC Kehra Horizon Pulp&Paper paremust. „Kehra oli grammivõrra edukam tookord ja võitis teenitult karika. Eks me mängisime oma edu, mis mängus oli, päris lõpus maha ning Kehra võttis natuke loteriiks olnud seitsme meetri visetega võidu,“ meenutas Musting allajäämist igipõlisele konkurendile.

Hooaja lõpus tekitas elavat arutelu Eesti meistrivõistluste ära jäänud Play-off. „Mõistan neid, kelle soov oli mängida play-offi, ambitsioone peabki olema. Tavaolukorras on see ka minu soov, kuid arvestama peab reeglitega ja play-offi mittemängimise otsus tehti reeglitest tulenevalt. Jääb vaid loota, et järgmisel hooajal saame ka play-offi mängida. Karikavõistlusel mängiti play-offmängud, kuid mööda ei saa minna sellest, et ka karikal läksid kõik määratud kuupäevad lõhki, ajagraafik jooksis detsembri algusest detsembri viimastesse päevadesse, seega oli juba hooaja esimese poole ajagraafik kuuga nihkes, mis mõjutas nii taastumist kui ettevalmistust hooaja teiseks pooleks,“ rääkis Musting

Tühjas saalis mängida oli alguses väga harjumatu

„Mängida tühjades saalides, algselt oli see väga harjumatu – saal oli tühi ja vaikne. Piirangu kehtestamisest möödus kuu ja natuke rohkemgi ning publiku puudumine saalis muutus normaalsuseks, nagu ka COVID-19 proovide andmine. Kuid sellist intriigi ja energiat nagu annab pealtvaataja kaasaelamine, seda ei olnud ja ei tulnud hooaja lõpukski. Varem olnud normaalsus ei taastunud, pigem tuli arvestada piirangutega ja vahel ka isolatsioonidega. Kurta või nuriseda pole põhjust, sest Serviti sai kirja 49 võistlusmängu, mis on korralik tulemus,“ nägi peatreener kokkuvõttes olukorras positiivsust.

Valusaks teemaks Põlva Servitile oli vigastused. Keeruliseks kujunenud hooaja alguses sai vigastada Henri Sillaste, kes oli pool aastat treeningutelt eemal. Õnneks Sillaste taastus, liitus võistkonnaga veebruaris ja kevadel oli meeskonnale mängudes vajalikuks toeks. Aprillis said vigastada Andris Celminš ja Otto-Karl Kont. „Oli raske hooaeg, mängud olid pingelised, kiired, mängudel oli taset. Eks see mõjus mängijatele erinevalt ja tõi kaasa hädasid ja vigastusi, mis jättis negatiivse jälje hooajale,“ ütles Miusting.

Lisaks meeskondlikele saavutustele saab Serviti lõppenud hooakal uhkust tunda selle üle, et meeskonna mitmed nooremad mängijad leidsid tunnustust. Eesti meistrivõistluste All Star meeskonda valiti paremsisemisena Andris Celminš ja vasaksisemisena Alfred Timmo, Balti liiga All Star meeskonda joonemängija Ülljo Pihus. Vasakäär Mathias Rebane valiti nii Balti liiga kui Eesti meistrivõistluste All Star meeskonda. Rebane oli Eesti meistriliiga väravaviskajate edetabelis väärikal kolmandal kohal, 20 mänguga viskas ta kokku 89 väravat.

Juba käivad ettevalmistused järgmiseks hooajaks. Enamik mängijaid on oma nõusoleku andnud või lepingu uueks hooajaks sõlminud. Treeningutele kogunetakse taas juulikuus. „Kuidas ettevalmistus ja hooaeg hakkab välja nägema, kas erireeglitega või muul viisil, eks seda näitab aeg. Tuleb asja jälgida. Vast läheb normaalseks tagasi, ka spordis,“ loodab Musting.

 

Autor: HELIN POTTER, online@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 03/06/2021 08:47:45