Maikuu viimastel päevadel toimus valitsuskabinetis arutelu sundüürnike jaoks olulisel teemal, milleks oli omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude kohta koostatud teadusuuring. Teadupärast ei ole 30 aasta tagune omandireform tänaseks veel lõppenud, sest lahendamata on paljude nende inimeste mured, kel puudus õigus oma eluruumi erastamiseks. Nüüdseks koostatud registri andmeil ootavad lahendust kümned tuhanded sundüürnikke pea 22 000 eluruumi osas.

Sundüürnike küsimusega oleme sisulisemalt tegelenud alates 2017. aastast, kui tollane Jüri Ratase juhitud valitsus moodustas ekspertidest omandireformi valitsuskomisjoni. Sellele järgnes teadusuuringu tellimine 2019. aastal, mille abil soovisime vastust küsimusele, kas sundüürnikele tekitati omandireformi raames varalist ja moraalset ülekohut ning millised on võimalused selle ülekohtu leevendamiseks.

Kõnealune uuring on suur samm edasi, sest taolist teaduslikku käsitlust omandireformi mõjude kohta ei ole varem Eesti ajaloos kunagi koostatud. Kogu protsess on seni hõlmanud mitmeid aastaid tööd ja tegevused on jätkunud hoolimata, et selle aja jooksul on Eestis võimul olnud kolm erinevat valitsust. Keskerakonna jaoks on sundüürnike probleemi lahendamine olnud alati oluline teema ja oleme nii palju kui võimalik seda teemat ka valitsuses vedanud.

Sundüürnike seisukoht on, et riigi- ja munitsipaaleluruumide üürnikele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, tuleks heastada omandireformis saadud aineline ja moraalne kahju. See seisukoht on igati arusaadav, mistõttu tuleb valitsusel varem või hiljem siiski otsustada, milline on riigi nägemus sundüürnike probleemi olemusest ja võimalikest lahendustest.

Valitsuskabinetis arutasimegi detailsemalt valminud teadusuuringu järeldusi ning selles esitatud ettepanekuid. Teadlaste hinnangul kannatasid sundüürnikud mitmes mõttes – esiteks oli sundüürnikel kodukaotus ehk nn sundlahkumine koos kogu sinna juurde kuuluvaga, kuid kannatused olid ka finantsilised.

Eesti elanike avaliku arvamuse uuringust selgus, et enamuse arvates (71% vastanutest) said sundüürnikud omandireformi käigus teenimatult kannatada, 51% leiab, et riik peaks püüdma seda ülekohut mingis ulatuses heastada, 26% on sellele vastu ja 23% ei oma selget seisukohta. Sundüürnike suhtes väljendavad empaatilist hoiakut ka paljud neist, kes pigem kiidavad heaks endistele (sõjaeelsete) omanikele või nende pärijatele omandi tagastamise. Seega läheb sundüürnike küsimus jätkuvalt Eesti inimestele korda.

Teadlased pakkusid välja, et riik võiks proovida leida võimaluse sundüürnikele kahju leevendamiseks, näiteks läbimõeldud heastamismeetmete kaudu. Kaaluda võiks nii võrdse või vähediferentseeritud suurusega solidaarsushüvitisi (nn valuraha) isikutele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, kuid teiseks võimaluseks on vajaduspõhised toetusmeetmed neile korterist ilma jäänud endistele sundüürnikele, kes on sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse ja pole suutnud oma eluasemeprobleeme seniajani lahendada.

Küsimust valitsuskabinetis arutades jõudsime seisukohale, et antud küsimuses otsuse langetamiseks on vaja võimalikke heastamismeetmeid lähemalt analüüsida. Hetkel ei ole teada, milliseid rahalisi võimalusi heastamismeetmete rakendamine riigilt nõuaks ning kas selliseid vahendeid on võimalik leida. Kindlasti vajab täpsemalt läbimõtlemist ka see, milline lahendusvarianti oleks kõige sobilikum soovitud eesmärgi saavutamiseks ja õiglasem, et ei tekiks uut võimalikku ülekohut või kahju.

Seetõttu plaanib rahandusministeerium lähikuudel uuringus välja pakutud meetmete detailsemat sisustamist jätkata, et sügisel oleks võimalik järgmiste sammude osas konkreetsemad otsused langetada. Ettepanekud valitsuskabineti nõupidamisele on plaanis esitada käesoleva aasta novembriks.

 

 

Autor: JAAK AAB, riigihalduse minister, Keskerakond
Viimati muudetud: 17/06/2021 10:37:19