Godafoss. Foto: Mari-Anne Leht

Island on teistsugune kui meid ümbritsevad maad: saarel on palju laavaga kaetud maapinda, ülinapilt haritavat maad, mitusada vulkaani, millest ligi 30 on aktiivsed, ja üks neist tossas veel paar nädalat tagasi pealinna lähedal. Saarel on elanikke vähem kui lambaid ja Islandi hobused on ka teistsugused, paksu lakaga. Muidugi on Islandil palju jugasid, millest ühte, Dettifossi, peetakse Euroopa võimsaimaks. Peame meeles pidama, et Island tunnustas 1991. aasta 22. augustil esimesena Eestit iseseisva riigina. Island on Eestist üle kahe korra suurem, kuid elanikke on seal palju vähem: poolteist aastat tagasi elas saarel üle 364 000 inimese.

Esimene kokkupuude Islandiga näitas kohe ära, et olin saare kiiresti muutuvatesse ilmaoludesse hooletult suhtunud: vihma tibutas ja mul hakkas juba Keflaviki rahvusvahelise lennujaama õues jahe. Kohvrist puudusid tuult pidav jope, villane müts ja kindad, korralik vihmakeep jäi ka ostmata. Kui oled nii kaugel maal, tuleb kaasasolevaga läbi ajada, ja saigi aetud: tõmbasin iga päev särke kiht-kihilt selga ja kahe paari retuusidega olin ka tuule eest paremini kaitstud kui teksasid kandes. Kilekeep küll värises tuule käes, kuid keha jäi põlvedeni kuivaks. Jalad olid alati soojad, mis kinnitas, et vähemalt jalanõude valik oli õige.

Üks asi tuli enne ringreisi veel korda ajada: veidi eurosid kohalike kroonide vastu vahetada, sest mis reis see on, kui kohalikku raha käes ei hoia. Etteruttavalt: ka kaugemates külades sai kaardiga maksta. Reykjavikis asuva maapanga kontoris sain juuni teisel teisipäeval 100 euro vastu 14 000 kohalikku krooni. Poolpikk vihmamantel maksis üle 20 000 krooni.

Tunnist ajavahet ei pane tähelegi, aga kolmetunnine mulle hästi ei sobi. Kui kell Islandil näitas kaheksa õhtul, hakkas mind uni vaevama. Eestis on siis kell 23, magama mineku aeg. Võõras kohas saan magamiseks tabletist abi. Nii ka seekord, sest soovisin eriilmelise loodusega saart enam-vähem puhanuna vaadata. Loodusjõudude võimu ma ju sinna vaatama läksin ja rõõmustan, et sai käidud, koguni nii hea valikuga, et kogu saarele õnnestus ring peale teha. Sisemaale, kus pole ei majapidamisi ega teid, pääseb vajaduse korral maastikumasinatega.

Ringtee ümber saare on üle 1300 kilomeetri pikk ja sai lõplikult valmis 1974. aastal. Ringteel sõites nägime sambla alla jäänud Laki vulkaani laavat, musta vulkaaniliiva, joanirekesi, karjamaid, armsaid väikseid külasid, lõputult palju lambaid ja hobuseid. Kõike seda täiendas ligi 20 aastat Islandile huvilisi viinud giidi Ivi Lemmiku sisutihe jutt saare ajaloo, majanduse, looduse ja muu kohta.

Sajandeid tagasi kogunesid viikingid Tingi väljadel,
mis oli ka meie sõidu esimene peatus. Reykjavikist on selle paigani poolsada kilomeetrit.

Tingi väljadel käivad ilmselt kõik, kes saart külastavad. See on oluline koht kahel põhjusel: siin tuli kokku maailma esimene parlament ehk Althing ning see on paik, kus Euraasia ja Põhja-Ameerika laamad üksteisest aastas kahe sentimeetri jagu eemalduvad.

Islandi saare asutajaks peetakse, kui mõned erakmungad ehk välja arvata, Norrast pere ja loomadega 874. aastal saarele jõudnud Ingolfur Arnarsoni.

Tingi väljadele hakkasid vabad mehed üle kogu saare kohale sõitma juba järgmisel sajandil, 930. aastal. Kohal oldi kaks nädalat, elati ajutistes püstkodades ja maaomanikele tasuti koha kasutamise eest tööga. Saare kaugematest kohtadest tulijatel kulunud hobustega kohale jõudmiseks üle kahe nädala ja teist sama palju tagasiminekuks. Kahe nädala jooksul arutati elulisi küsimusi, seaduste tundja kandis peast ette seadused, peeti kohut ja kaubeldi.

Ringikujulise kohtupidamiskoha kõrval on väljadel tähistatud ka üks madal tiigisuurune veekogu, uputamisauk. Infotahvel annab teada, et auku uputati 17 naist, seda juba taanlaste võimu all 1618. ja 1749. aasta vahel.

Rahvavõimu lõpetasid Islandil 1262. aastal norralased, kes lubasid kohalikul parlamendil kohut mõista, kuid mitte seadusi välja anda. Nende võim kestis veidi üle saja aasta. 1380. aastal sai taanlaste kuningas Norra koos Islandiga enda võimu alla, jättes islandlastele samuti vaid kohtupidamisõiguse.

Taanlaste võimu all oli Island üle 500 aasta. Selle aja sisse mahub muu hulgas Islandi parlamendi laialisaatmine ja Islandi ministeeriumi loomine Kopenhaagenis.

Saare elanike silmis on Tingi väljad siiani püha paik, näiteks 17. juunil 1944 kuulutati just Tingi väljadel välja Islandi vabariik.

Islandi parlamendihoone Reykjaviki südames on väliselt tagasihoidlik. Parlamendis on 63 liiget.

Saarel toimuvad ikka aeg-ajalt vulkaanide pursked, mis kogu maailmas huvi äratavad. Üks neist tulemägedest, pealinnast 20 kilomeetri kaugusel asuv Fagradalsfjall, tossas ka paar nädalat tagasi.

Laki vulkaani purse 1783.–1784. aastal pälvis maailma tähelepanu aga sellega, et vulkaanilise tuha pilved jõudsid Prantsusmaale, Inglismaale, Rootsi ja Põhja-Ameerika idarannikule. Laki purske tagajärjel hävis Islandil kolmandik saagist ja kariloomadest ning viiendik inimestest suri nälga.

Island võitis viimasest sõjast
II maailmasõda muutis saare elanike elu- ja olmetingimusi suuresti, kuigi saareriigis ei ole kunagi sõdu olnud, kui muistsete viikingite suguvõsade omavahelised kokkupõrked välja arvata.
Viimase suure sõjani elasid saare elanikud tagasihoidlikult oma mätasmajades ning autoga liikumiseks sobivaid teid oli napilt.

Taani koos Islandiga jäi II maailmasõja eel neutraalseks, kuid maailmas kardeti, et sakslased võivad Taani okupeerimise järel ka Islandi hõivata. Selle ärahoidmiseks tulid saarele 1940. aastal Briti väed, järgmisel aastal vahetusid need ameeriklaste vastu.

Ameeriklased ehitasid pealinna militaarotstarbel lennuvälja, kus kohalikud tööd said. Samuti ehitasid nad palju maanteid. Pärast USA vägede lahkumist 2006. aastal on lennuvälja kasutatud siselendudeks, sõjaväelinnaku majad on kohandatud majutuseks.

Islandi majandusele oli abiks ka Taani kaudu tulnud toetusraha selle eest, et nad ameeriklased saarele lubasid.

Olmetingimused tegid viimase sõja järel samuti läbi kiire muutuse: mätaskatusega majakeste asemele ehitati korralikud majad, saarele jõudis olmetehnika nagu külmkapid jne.

Saarel on oluline alumiiniumitööstus, selle tarbeks tuuakse tooraine Austraaliast. Energiat, mis tuleb maa seest, on islandlastel lõputult käes. „Reykjaviki elumajadest 95% köetakse maapõuest tuleva energiaga ning linna tänavate all on soojaveetorud, mis tähendab, et talvel jääb lumerookimine ära,” rääkis Ivi.

Ta märkis, et kalandus on saarel samuti oluline. „Islandlased eelistavad oma seaduste järgi kala püüda, sellepärast ei ole riik Euroopa Liiduga liitunud. Läbirääkimisi küll peeti, kuid need jäid katki.”

Turism on Islandi jaoks neljas oluline majandusharu. Põllumajandusega saarel mõistagi nii õitsvad lood ei ole, kuna suuremat osa pinnast katavad laavaväljad. Haritavat pinda on siinsest maast vaid üks protsent ja karjatatavat maad neljandiku jagu.

Lambad, hobused ja põhjapõdrad
Ringreisil liikusime läänest itta, piki lõunarannikut, ja nii nägime loendamatul arvul lambaid: küll suuri karju, küll kolme-nelja lammast, igal paar talle kõrval. Neid oli nii madalikel kui ka mäekülgedel. Islandi lammast eristavad meie omadest sarved ja seegi, et siin olla igal lambal nimi.

Peamiselt ongi siinsetel lammastel kaks talle, harva ka kolm-neli. Ühe pere põhikarjas on Ivi sõnul 200–300 lammast, kokku võib saarel olla ligi 450 000 lammast.

Kevadel aetakse lambad karjamaadele, sügisel hobustega suurtesse aedikutesse, kust peremehed nad oma aedikusse ajavad. Tallede elu lõpetatakse septembris ja oktoobris, sest sel ajal tapetud looma liha peetakse kõige maitsvamaks.

Lambapraadi söömata ei saa ju saarelt lahkuda. Viimasel õhtul otsisime toakaaslanna Tiinaga pealinnas kohta, kus seda rahulikult nautida. Et oli laupäeva õhtu, kihas kesklinn inimestest. Lõpuks leidsime vaikse restorani, mille nimi küll ei meenu. Tellisime mõlemad lambaprae, see maksis ligi 30 eurot ja oli väga maitsev. Võrdluseks, kausitäie supi hind vaatamisväärsuste lähedal algas 10 eurost. Punast veini, mis prae kõrvale hästi sobinuks, enam ei raatsinud tellida. Meil on ju veinivalik kordi suurem. Kui kraadiga jookidest aga juba juttu tuli, siis islandlaste oma toode on Brennivin ehk köömneviin, mida sealseid hindu arvestades tasub lennujaamast osta.

Vaatamist väärivad kindlasti ka saare hobused, keda nägime enamjaolt bussiaknast. Islandil on vähemalt 80 000 hobust. Enne autosid ja maanteid oli hobune saarel ainus liiklusvahend. „Saarel on palju liustikelt algavaid sängita jõgesid, mille ületamine on piirkonda mitte tundvatele inimestele ohtlik, kuid Islandi hobused oskavad neid jõgesid ületada,” ütles Ivi. Nüüdsel ajal korraldavad turismiga tegelejad huvilistele ka ratsamatku.

Paaris kohas saare idaosas nägime põhjapõtru, kes on saarele toodud Soomest. Põhjapõtrade arvukuse reguleerimiseks lubatakse neid 2000. aastast igal aastal küttida 1300. Küttimisluba maksab 800 eurot ja selle soovijatele korraldatakse loterii. Üldjuhul on küttijad teistest riikidest.

Esmalt uskumatu, kuid järele mõeldes loomulik, et saarel kasvatatakse tomatit, kurki ja paprikat. Mõistagi kasvuhoones, sest soojus on tasuta käes. Krauma kuumaveeallika kõrval asuvasse kasvuhoonesse saime vabalt siseneda. Kohalikud sõitsid autoga ette, võtsid riiulilt koti tomatite või muuga ja lasid kasti kirjas oleva rahasumma. „Selline müümine-ostmine on Islandi maakohtades tavaline,” sõnas Ivi.

Vulkaanipursked on siinse maapinna suures osas mustaks teinud, enamik saare pinnast on kaetud laavaga. Lõunarannikul, tükk maad enne Skaftafelli rahvusparki, laius maastikul ühel pool pikalt musta liiva väli, teisel pool oli siin-seal üksik maja, lõpuks polnud enam neidki. Nukrus puges hinge, seda süvendas vihmasadu. Mõtlesin, et islandlased on ikka väga vaprad.

Kõrgemates kohtades on mäed ja liustikud, kust jõed algavad, ja tulenevalt pinnasest on nende teel joad. Viimased tõmbavad uudistajaid ligi iga ilmaga.

Olulistel jugadel lugu või eripära,
kuid vaatamist väärivad nad kõik ja kõik nad olid saarel vaieldamatult mu lemmikud.

Alustasime Gullfossi vaatamisega, kuna see juga asub Tingi väljadest mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kaheastmelise joa esimese astme kõrval on looduslik vaateplatvorm. Nii sai 20 meetri laiuselt alla kukkuva veega silmitsi seista, vee mühinat kuulata ja näol-kätel veepiisku tunda. Teise astme langust sügavasse kanjoni näeb vähem ja kaugemalt.

Gullfossile olevat tahetud kunagi hüdroelektrijaama ehitada, kuid kohalikud olnud vastu. Lugu läinud koguni nii kaugele, et maa omaniku tütar ähvardanud enda uputada, kui riik lubab sinna jaama ehitada. Naine käinud murega Reykjavikiski. Lugu lõppes kohalikele ja huvilistele positiivselt.

Järgmisel päeval suundusime ringiga lõuna poole. Peatusime kitsa, 60 meetri kõrguse Seljandfossi ees, mille tagant saab läbi kõndida. Kuna maapind oli märg ja ülevalt tuli vett lisaks, piirdusin vaid joa eest imetlemisega.

Lähedal asuva Skogafossi joa vesi langeb sama kõrgelt kui eelmiselgi, aga laiemalt. Kõrvalt saab treppi mööda üles minna. 60-meetrine tõus siiski ei kutsunud seda tegema.

Ülejärgmisel päeval nägime Euroopa tippu – Dettifossi. Kogesin ka veidi tõelist Islandi ilma: pisut tibutas ja puhus lõikav põhjatuul. Seda tundsin enam kui kilomeetri pikkusel jalgteel, mis viib üle Mödrudalsöraefi platoo Dettifossi platvormini. Hoidsin tuules plagisevast kilekeebist lõua alt kinni, et kile peale õlgade katmise ka mütsi eest oleks. Paigas, kus tee möödus järsakust, tundsin pisut kõhedust: köispiirdest, mis olid ka Gullfossi ees, libastumisel abi poleks olnud.
Dettifossi peetakse Euroopa võimsaimaks joaks, sest võrreldes teiste saarel asuvate jugadega langeb siin sekundis suurim kogus, keskmiselt 200 kuupmeetrit vett alla, suurvee ajal rohkemgi.

Platvormilt juga kogu laiuses ei osanud vaadata. Tuule vihina saatel proovisin joast midagi jäädvustada ja läksin Dettifossist üleval pool asuvat Sellfossi eemalt vaatama.

Olin tänulik põhjatuulele, mis võimaldas Islandi karmist ilmast veidigi aimu saada.

Enne elanike arvult teise linna Akureyri jõudmist, uudistasime Godafossi, mille mõttes usujoaks nimetasin. Just selle joa lähedal võtsid saare elanikud 1000 aastat tagasi vastu ristiusu. „Enne toimusid siinse maausu ja ristiusu esindajate vahel läbirääkimised ja kuna ei tahetud Norraga vastuollu minna, võetigi ristiusk verd valamata vastu ning Godafossi joast hakati maausukujukesi alla viskama,” rääkis giid. Ta lisas, et mõistagi toimus ristiusule üleminek pikkamööda ja paljud inimesed kummardasid kaua oma endisi jumalusi.

Alustasime jugade imetlemist päikeselisel päeval ja nii ka lõpetasime. Hraunfossaris näeb üksteise kõrval 900 meetri ulatuses hulka kitsaid, kuid kõrgelt langevaid jugasid.

Suures osas piirneb saar Atlandi ookeaniga. Ookeani ääres asuva Dyrholaey looduskaitseala kaldal saime tardunud laavast tekkinud kõrgeid moodustisi silmitseda. Osal meist õnnestus vastaskaldal rohu sees ka Islandi rahvuslindu lunni näha.

Järgneb.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 01/07/2021 09:53:42