Vasakul Teneli Külm, paremal Eliise-Mariin Sepp. Foto: erakogu

Möödunud aasta septembriks liideti varasem Võru täiskasvanute gümnaasium Võrumaa kutsehariduskeskusega. Uue kooli ja süsteemiga pidid harjuma nii õpilased kui ka õpetajad. Kohanemine võttis aega, kuid kevad tõi kaasa lausa kaks hõbemedaliga lõpetanut.

17 aastat Võru täiskasvanute gümnaasiumit juhtinud Merike Ojamaa ei salga, et kui riik otsustas, et aastaks 2023 tuleb liita täiskasvanute gümnaasiumid (endised õhtukeskkoolid) kas kutsehariduskoolide või riigigümnaasiumitega, siis oli see teadasaamine valus. Nad ise said liitmisest kutsehariduskeskusega teada vaid üks aasta varem.

Nüüd on Ojamaa terve õppeaasta töötanud kutsehariduskeskuses üldhariduse osakonna juhtivõpetaja-nõustajana. Ka üle poole täiskasvanute gümnaasiumi õpetajatest sai võimaluse uues koolis jätkata.

„Sisseelamine oli raske nii õpilastele kui ka õpetajatele ja võttis paar kuud aega,” möönab Ojamaa. „Selge see, et alguses uude kohta sisse elada on keeruline, aga me saime sellest kõigest üle. Õppijad said hästi hakkama.”

Varasemaga võrreldes oli kõige keerulisem transpordiküsimus: need, kes käisid varem maalt ühissõidukiga Võrru kooli, pidid nüüd hakkama veel Väimelasse edasi sõitma.

Raskendava asjaoluna mõjus järjekordne koroonalainest tingitud eriolukord, mille käigus kadusid ka mõned õpilased. Täiskasvanute üldharidusõppes on õpilaste kadumine keset õppeaastat tegelikult üsna levinud nähtus: kes vahetab elukohta, kes läheb mujale tööle, kes lihtsalt väsib. Aga praktika näitab, et enamik jätkab peagi jälle õpinguid.

„Meie märksõna on paindlikkus,” sõnab Ojamaa. „Õppija ja õpetaja on partnerid.”

Paindlikkus tähendab näiteks seda, et kui mõni õpilane käib vahetustega tööl, tuleb konsultatsiooniajad sättida temale sobivale ajale. Väikelaste emadele pakutakse aga e-õpet, kui neil pole võimalik koolis kohal käia. Olgu lisatud, et täiskasvanud käivad omandamas üldharidust kolmel päeval nädalas, ülejäänud aja peavad nad kodus ise õppima.

Sügisel asus kutsehariduskeskuse hoones üldharidust omandama ligi 120 õpilast. Kevadel lõpetas 12. klassi 30 õpilast ja 9. klassi üheksa õpilast. Kõige vanem lõpetaja oli 49-aastane. Kaks lõpetajat said hõbemedali ja üks noor naine tegi ühe aastaga väikse lapse kõrvalt ära nii 11. kui ka 12. klassi.

18. juunil toimunud lõpuaktuse kõnes võrdles Merike Ojamaa lõpetajate teekonda muinasjuttude ja ilukirjandustegelastega: „Lugude hulgas oli ka toomasnipernaadilikke rändamisi, kadunud varanduse otsimisi, lõputut kullaketramist ...”

49-aastaselt keskharidus käes
Tartlane Arvo Kiuru (49) on neli korda proovinud keskhariduse n-ö õhtukast kätte saada, enne 50. eluaastat see tal lõpuks ka õnnestus tänu toetavale abikaasale ja tööandja paindlikkusele. Kusjuures huvitaval kombel tõi teda viimasel õppeaastal elu ringiga Väimelasse tagasi, sest kunagi asus ta sinna zootehnikuks õppima.

„Kõige raskem oli algus, et leida motivatsioon õppimiseks,” meenutab Kiuru. „Ma ei teadnud, kuidas õppida. Naine väga palju toetas. Esimesel aastal sai selgeks, et kõik raskused on ületatavad.”

Keskharidust asus Kiuru kolm aastat tagasi omandama siis, kui oli isapuhkusel. Algul läks ta Põlva riigigümnaasiumisse täiskasvanute üldhariduse osakonda, ent kui sõber läks elukoha tõttu üle Võrru-Väimelasse, läks ka Kiuru, sest sõbraga koos käia ja vastastikku teineteist motiveerida oli palju lihtsam.

Kiuru ei salga, et kahe väikse lapse ja töö kõrvalt polnud lihtne õppida. Mõnikord tuli õppetööd teha kella poole neljani öösel ja siis kell kaheksa hommikul tööle minna. Kõige raskem oli hakkama saada inglise keelega.

„Inimene jaksab kõike, kui tahe on suur,” nendib värske lõpetanu. „Mul ei olnud kordagi mõtet, et ma ei taha enam õppida. Kujunes lausa nii, et ma tahtsin paremaid hindeid saada.”

Nüüd plaanib Kiuru juba sel sügisel minna edasi õppima kõrgkooli.

„Praegu on võimaldatud elukestev õpe,” sõnab ta. „Kui on võimalus õppida, peab sellest kiiresti kinni haarama. Kui ma juba õppimise lainel olen, siis jätkan täie rauaga edasi.”

Kaks klassi ühe õppeaastaga
Noor ema Anete Oja (20) oli kusagilt kuulnud, et keegi lõpetas Pärnus ühe aastaga kaks klassi – sellest sai ka tema kinnisidee. Kuigi keegi väga ei uskunud, et ta seda suudab, sai ta siiski üheaastase lapse kõrvalt eesmärgi täidetud.

Anete Oja elab Võru linnas ja võiks küsida, et miks ometi ei läinud ta päevasesse keskkooli. Algul ta asuski õppima Võru gümnaasiumisse, aga kui mõne õpetajaga koostöö ei sujunud, otsustas ta minna täiskasvanute gümnaasiumisse üle, sest Parksepa vahet ta sõita ei tahtnud. 10. klassi saigi ta kenasti lõpetatud, kuid siis jäi aasta vahele, sest sündis laps. Läinud septembris jätkas neiu nüüd juba Väimelas. Septembris hakkas ta samal ajal võtma nii 11. kui ka 12. klassi kursusi. Kohati oli raske õppematerjale kätte saada, kuid märtsis viidi ta üle 12. klassi.

Anete tunnistab, et kõige raskem oli leida õppimiseks aega, tihti tuli seda teha öösiti. Õnneks aitasid ema ja elukaaslane võimaluse korral last hoida. Teda motiveeris see, et ta tahtis tõestada, et suudab ühe aastaga kaks klassi ära lõpetada. Nüüd on see tehtud.

„Uhket tunnet otseselt ei ole, aga on hea meel, et see kadalipp elus on läbitud,” sõnab Oja.

Lõputunnistusel oli tal viite kõrval ainult kolm nelja. Edasi plaanib ta minna ülikooli.

Raske haiguse kiuste hõbemedalini
Lasva kandis Pässä külas elavast Eliise-Mariin Sepast (19) on ajakirjanduses varemgi kirjutatud seoses tema raske haiguse verehüübimatusega. Just haiguse tõttu tegigi pere otsuse, et tütar jätkab õppimist täiskasvanute gümnaasiumis, sest kui ta 10. klassis Parksepa keskkooli läks, jäi ta juba paari päeva pärast 9. klassi lõpus avastatud raske haiguse tõttu õppetööst eemale.

Peaaegu kogu 10. klassi veetis ta Tartus haiglas. Tänu täiskasvanute gümnaasiumi paindlikkusele sai ta 10. ja 11. klassi Võrus lõpetatud. Verenäitajad muutusid siis juba paremaks. Pärast 11. klassi otsustas ta minna vahetusõpilaseks Itaaliasse, see turgutas tervist veelgi enam.

„Seal lõpuks leidsin ennast, muutsin oma elustiili,” meenutab neiu.

Eestisse naasis ta mullu vahetult enne koroonalainet. Läinud sügisel jätkas ta Väimelas lõpuklassi õpinguid, kusjuures eesmärk saada medal oli tal silme ees juba pärast 10. klassi lõppu. Kuna täiskasvanute koolis olid klassid palju väiksemad, tundis ta, et tal on võimalik olla kõige parem õpilane, see motiveeris.

Siiski kadus tal sel talvel korraks medalimotivatsioon ära, kuid ema ütles, et kui tütar lõpetab medaliga, maksab ta talle 1000 eurot, ning kui ei lõpeta, peab tütar maksma ise emale 1000 eurot.

„Kuna mul polnud sellist raha kusagilt võtta, siis tõi see mind rajale tagasi,” märgib Sepp.

Kuldmedal jäi saamata inglise keele hinde 4 tõttu. Aga hea tunne on ikkagi. „Ikka imetlen seda medalit, võtan paar korda nädalas kätte ja vaatan,” ütleb Eliise-Mariin.

Nüüd plaanib ta minna edasi õppima ülikooli. Aga see pole veel kõik: eelmisel sügisel astus ta samal ajal 12. klassis käimisega ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli veisekasvatust õppima. Ta lõpetab oktoobris.

Kõige parem uudis on aga see, et selle aasta algupoolel tunnistasid arstid Eliise-Mariini täiesti terveks, kuigi esialgu nad talle mingit paranemislootust ei andnud.

Teine hõbemedal Põlgastesse
Põlgastes elav müüja-klienditeenindaja Teneli Külm (31) pidi koolitööga hakkama saama pärast töölt koju tulekut ja kahele lapsele söögi valmistamist, kuid ometi jõudis ta hõbemedalini. Ka temal oli lõputunnistusel ainsaks hindeks 4 inglise keel.

„Medal tuli magamata ööde arvelt,” sõnab noor naine. „Muud ei jäänud üle. Kohusetunne sundis tagant. Aga nüüd on väga hea tunne, ma tean enda võimeid.”

Teneliga juhtus see, mis nii mõnegi teise koolitüdrukuga on juhtunud. Ta lõpetas Põlva ühisgümnaasiumis 10. klassi, aga siis sai esimese lapse ja kool jäigi pooleli. Kolm aastat tagasi, kui üks tema hea tuttav lõpetas Võru täiskasvanute gümnaasiumi, sai ta sellest tõuke ka ise lõpuks keskharidus kätte saada. Varem jäi see kättevõtmise taha.

Õppimine kulges hästi hoolimata sellest, et koroonast tingitud eriolukordade ajal oli väga raske, sest samal ajal kui kaks last olid kodus distantsõppel, pidi ta ka ise õppima. Ent kes teeb, see jõuab ning nüüd on naisel sihikul ülikooli astumine.

 

Autor: LIISI MÄESAAR
Viimati muudetud: 08/07/2021 09:19:20