Vigastatud Missi. Foto: kaader videost, erakogu

Vahetult pärast seda, kui LõunaLeht kirjutas järjekordsest lemmikloomaga toimunud kahtlasest vägivallateost Räpinas, tulistati samas linnas õhupüssist nurrumootor Missit ning loomake suri saadud vigastustesse. Missi peremees oli üks esimesi loomapiinamise tunnistajaid, kes pöördus abi saamiseks politsei poole, ning loodetavasti õnnestub korrakaitsjatel hirmutegudele lõpp teha.

LõunaLeht on korduvalt kirjutanud Räpinas aset leidnud loomade piinamise ja tapmise juhtumitest. Seal on tulistatud õhupüssist kasse, viimati tuli aga lehel maikuu lõpus küsida: kas koeri tappev loomavihkaja pääseb karistuseta? Nimelt oli äsja Võhandu jõest leitud prantsuse buldogi Kessu kuulihaavaga surnukeha. Looma omanikud olid kindlad, et julma teo pani toime keegi kohalik – aga politseisse nad paraku ei pöördunud.

Kessu lugu lugenud võrulane saatis LõunaLehele väljavõtte oma Räpinas elava sportmängukaaslase Raouli mais ja juunis tehtud emotsionaalsetest sotsiaalmeedia postitustest.

„Mitte kuskilt, ei Võrust ega Põlvast ei kuule loomapiinamise juhtumitest, aga Räpinast kogu aeg,” imestas võrulane kurvalt, viidates Raouli pere lemmiku, musta kassi Missi traagilisele vägivaldsele surmale.

Loomapiinaja, kas oled oma teo üle uhke ka?
„Sina, kes sa lasid eile minu musta kiisut, vaata seda videot. Oled nüüd uhke ka ...” ahastas Raoul maikuu lõpupäevadel, avaldades video ilmselgelt vigastatud kassikesest. „Tundmatu isik, kui oleksid teadnud, et see väike must valge rinnatäpiga kass on meie oma, oleksid sa talle seda teinud? Me oleme kindlalt tuttavad, teretanud möödaminnes, mõne naljagi vahetanud. Nüüd ma vaatan igaühele silma ja mõtlen, et kas on tegijal julgust oma tegu tunnistada. Võis ju kogemata pihta minna, kassid käivad ikka omapäi. Luban, et asi laheneb omavahel ja diskreetselt, hetkel asi antud politseisse.”

Kassiomanik ja tema sõbrad avaldasid lootust, et loom kosub. Raoul kurvastas, et Missi otsib kohta, kus lesida, näugub kurvalt ja väga halb on oma nurrumootorit sellisena vaadata.

Röntgenipilt näitas kuuli asukohta: teravaotsaline õhupüssihaavel oli läbistanud tagajalast ülalpool seedekulgla ning jäänud paremale küljele naha alla pidama.

Öö vastu 1. juunit möödus Raoulile unetult.

„Kell on 00.29, olen ikka üleval ja jälgin kassi, mis ta teeb,” kirjutas mees. „Pool rulli paberit on kulutatud ta pidamatuse peale, aga see on tühine. Pisara võtab silma, kui ta ronib ikkagi liivakasti asjale, ise tuikudes. Praegu jäi magama, aga läbi une ikka nagu pahandab kellegagi! Loodan, et ta ikka paraneb. Maga sinagi, kes sa nii tegid, igavesti!”

Samal päeval rõõmustas pererahvas märkide üle, mis justkui näitasid kiisu taastumist. Aga 2. juunil pidi Raoul kurvastusega teatama: „Missit ei ole enam.” Ühtlasi avaldas ta üleskutse anda teada kadunud või mürgitatud või muul moel kahtlaselt viga saanud loomadest ümbruskonnas.

Loomaomanik: siin on olnud mitmeid selliseid juhtumeid

Raoul (54) rääkis LõunaLehele, et Missi tuli nende perre jaanuarikuus, kui meie seast lahkus tema perenaine, Raouli ämm. Väga lühikese ajaga sai veidi isepäine, aga korraliku käitumisega kassike pere lemmikuks. Mehe sõnul kraapis loom küüntega vaid üht talle lubatud mööblieset, armastas väga telerist linnusaateid ja kalapüüki vaadata ning sülle võtmist ei soovinud. Kui aga Missi ise sülle ronida otsustas, siis oli tema alt pea võimatu pääseda. Aga see sõprus kestis kahjuks lühikest aega.

„Tuli koju ja oli väga ärritunud,” kirjeldas mees üht maikuu lõpupäeva. „Oma kassi ikka nagu tunned, vaatasin, et tal on midagi viga. Oli ühelt kohalt vasaku tagajala juurest lakkunud. Tegime paberi märjaks ja paber oli verine. Hakkasime naisega koos vaatama ja nägime, et kuuliauk, õhupüssi kuul.”

Mitmed varasemad loomade vastu toime pandud julmad teod on toimunud Köstrimäe kandis, Raouli pere elab aga kesklinnas keskkonnamaja lähistel. Mitte kaugemal kui 300‒400 meetrit kodust loomake surmavaks osutunud tabamuse saigi.

„Olen naabritega rääkinud – siin on kassipoegasid ära kadunud, kassidel mürgitamisnähtusid olnud, koerad on vahepeal ketist lahti pääsenud ja samuti on neil mürgitamisnähtusid olnud,” kirjeldas mees. „Selliseid asju on olnud, jah. Aga kui pole ise näinud või kuulnud, siis ei saa midagi täpselt väita. Kõik on ehku peale, kuigi kahtlusi on.”

Raoul sai korrakaitsjatelt esmalt pahandada, et ta Eesti politseid ei usalda, vaid internetis ise uurimistööd teeb. Politseis on asjaga tegelenud mitu uurijat, aga infot pole mees sealt uurimise tulemuste kohta viimase kuu aja jooksul saanud.

Raoulil on juhtunu kohta mõned versioonid.

„Ma ei kujuta ette, mis inimene see on, kes võib kassi lasta,” ohkas mees. „Aga võib-olla hirmutamiseks – et käis kellegi aiamaal kraapimas? Ehk jäi kellelegi lihtsalt ette – ebausklikud kardavad seda musta kassi värvi?”

Raoul teab sedagi, et naabrite juures kodu leidnud tänavakass väldib teadlikult ühes suunas liikumist – ilmselt on temaga just sealkandis midagi ebameeldivat juhtunud. Mees väga ei usu, et tulistaja – kes muide kassi pihta põrutas just teravaotsalise ehk rängemat sorti õhupüssikuuliga – kätte saadakse. Siiski loodab ta, et ehk tehti lask kogemata ning kärast ja avalikust hukkamõistust on tulistaja vähemalt sedavõrd hirmutada saanud, et ta enam elusolendite pihta ei lase.

Politsei: asja uuritakse
„Jah, kassi õhupüssist tulistamise kohta teatati politseile ja menetlus üksikasjade uurimiseks veel käib – läbi on viidud ekspertiis, mis kinnitas, et kassi on õhupüssist lastud,” kinnitas Kerly Virk Lõuna prefektuurist. „Samuti tehtud ülekuulamisi ja teisi menetlustoiminguid, et süüdlane tuvastada.”

Sageli pelgavad vägivallatseja ohvriks langenud lemmiklooma omanikud erinevatel põhjustel hirmuteost politseile teada anda. Virk viitas sõnumile, mille viimati andis lehelugejatele edasi Põlva piirkonnapolitseinik Janno Sild: juhtumitest, kus kellegi looma on julmalt koheldud või kui loom on jäetud abitusse seisundisse, tuleb politseile asjaolude selgitamiseks ning teo toimepanija välja selgitamiseks vahetult teada anda.

„Sellise teo eest saab võtta inimese vastutusele ning see võib sõltuvalt asjaoludest olla kas väärteo- või kriminaalkorras karistatav. Politsei suhtub niisugustesse teadetesse väga tõsiselt ning kui uurimises õnnestub teo toimepanija ja tahtlus looma julmalt kohelda kindlaks teha, võetakse ta ka vastutusele. Nii on rahaliste karistuste kõrval looma väärkohtlejatele mõistetud karistusena ka vabadusekaotust. Igal aastal alustab politsei kümneid menetlusi loomade väärkohtlemise asjus, et selgitada juhtumite täpsemaid asjaolusid,“ märkis Sild.

Silla sõnul on loomade väärkohtlemise märkamisel suur roll ka kogukonnal, nii naabritel kui ka juhuslike inimestel, kes satuvad juhtumit pealt nägema. „Kui inimene näeb, et kusagil looma piinatakse või väärkoheldakse, tuleb esimesel võimalusel helistada hädaabinumbril 112 ja teavitada sellest politseid, et saaksime kohe reageerida. Sündmuskohal kontrollime kõiki asjaolusid ning hindame olukorda. Väärkohtlemise tõestamisel on suureks abiks fotod või videosalvestis,“ lisas ta.

„Teinekord võib olla, et igast sellisest juhtumist tõepoolest politseile teada ei anta, sest väikeses kogukonnas ei taheta omavahel tülli minna või siis peljatakse, et ehk kahtlustatakse juhtunus sootuks vale külaelanikku,” tõdes Kerly Virk. „Seepärast ongi ainuõige kõiksuguste kuulujuttude ja pingete kasvamise kõrval jagada oma tähelepanekuid politseiga, kes saab uurimise käigus asjaolud ise kindlaks teha.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/07/2021 09:05:18