Rehielamu, milles ees Margit Pensa rookatuse silumise labidat näitab, on tehtud Mustajõe pilliroost. Foto: Mari-Anne Leht

LõunaLeht uuris, millised plaanid on Võru instituudi muuseumiosakonna juhatajal Margit Pensal ja mida näeb Eesti lõunapoolseimas Mõniste talurahvamuuseumis.

2015. aastast Võru instituudi alla kuuluvast neljast muuseumist asuvad Vana-Võromaa kultuurikoda ja Dr. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseum Võrus, Mõniste talurahvamuuseum Vana-Võromaa lõunaosas Kuutsil ja Karilatsi vabaõhumuuseum Vana-Võromaa põhjaosas Karilatsi külas.

„Instituudi muuseumiosakonnaks ühinemise tulemusena on kõik muuseumid saanud tugevamaks ja nähtavamaks, kuid nende omavahelist koostööd saab muuta veel paremaks,” ütles Margit Pensa, kes juhib muuseumi ka Karilatsis.

Nähtavuse olulisema näitena tõi ta välja, et koostöös Tartu linnamuuseumiga on seal praegu Valgemetsas elanud tekstiili- ja tarbekunstniku Vanda Juhansoo tekstiilitööde näitus.

Kogukondade ja külaseltsidega on muuseumiosakond samuti koostööd tihendamas: tuleval kuul toimub Mõniste rahvamajas rahvusvaheline pillilaager, milles osalejad tulevad ühel päeval muuseumi mängima.

„Mehkamaa päeval septembris soovime ka osaleda,” lisas Pensa.

Läinud laupäeval Karilatsi muuseumis toimunud kooli 255. aastapäeva üritusel kuulsid osalejad kooli, Karilatsi ja selle ümbruse külade nimede ajaloost.

Muuseumide koostöö tihendamist alustati lõimumispäevadega juunis, mil muuseumide töötajad tutvusid põhjalikumalt teiste Vana-Võromaa muuseumidega. Plaanis on õppeprogrammide täiendamine sügiseks, sest muuseumiprogrammide abil saavad lasteaiad ja koolid muuta õppimise lastele põnevamaks ja huvitavamaks.

Muuseumid sündisid kahe mehe huvist vanade asjade vastu
Mõniste muuseumi peahooneks on ajalooline külapood, kust praegugi saab osta küll mitte kõike, vaid neid asju, mida 1930ndatel poes müüdi. Piima, leiba, kanamune ja liha siin müüdud ei ole, sest need olid tol ajal igas talus.

Poes müüdi riidekangaid, nööpe, suitsu, petrooleumi, heeringat, maiustusi, naelu, hobuseriistu ja muud, mida talumajapidamises vaja oli ja mida ise ei valmistatud. Nüüdki on poes müügil õmblustarbed ja nööbid, samuti klaas- ja emailitud nõud ning need kraadiga joogid, mida toonagi müüdi, nagu Lati Pac, Kristallkümmel ja Köömneviin.

Üle 90 aasta tagasi panid Mõniste kandi talumehed rahad kokku, ostsid palgid ja lasid ehitada külla poe, mis sai sobiva nime ‒ tarvitajate ühistu pood. Poe tegevuse lõpetas viimane sõda, kuid viis aastat tagasi muuseumi pood taasavati.

Karilatsis on muuseumi peahooneks vana koolimaja, kus igaüks saab aimu, millistes tingimustes õppisid lapsed 19. sajandi teisel poolel ja nõukogude ajal.

Kool suleti 1972. aasta kevadel ning peale seda algaski samas kohas Kalju Kermase eestvedamisel muuseumi rajamine.

Mõnistes pandi muuseumile alus varem, 1948. aastal, kui kultuurimaja juhataja Alfred Lepp asutas kodulooringi, mille liikmed hakkasid koguma vanu esemeid. Kui neid oli juba arvestatav kogus, vajasid asjad eraldi ruume. 1955. aastal kolis muuseum praegusesse asupaika ja nii on Mõniste muusem Eesti vanim vabaõhumuuseum.

Mõnistes olevad esemed ja tööriistad pärinevad peamiselt Hargla kihelkonnast, Karilatsi muuseumisse koguti asju Kanepi, Põlva ja Räpina kihelkonnast.

Mõnistes on külapood ja selle juurde omal ajal kuulunud kõrvalhooned, nagu vankrikuur ja loahoone, kuid rookatusega rehielamu, riideait ja saun on siia toodud lähipiirkonnast. Karilatsi muuseumis on suurem pindala ja rohkem hooneid. Kolme talukompleksi kõrval on siin koolimaja, kaks vallamaja, magasiait, ehtne rehielamu jne.

Puhkpillidest kaubavankrini
Seekord pajatame põhjalikumalt Mõnistest, kuna Karilatsi muuseumist oleme viimastel aastatel kirjutanud.

Peahoone ehk poeruumiga on ühe katuse all veel kaks tuba, kus paikneb palju põneva looga esemeid. Muusikatoas on kaks klaverit ja seinal puhkpillid. „Viimased on omaaegse Mõniste haridusseltsi puhkpilliorkestri pillid, mis osteti siia Brno tehasest Tšehhimaalt. Orkestrandid pidid 1940. aastal laiali minema, kuid pillidest ei teadnud keegi midagi enne, kui kümme aastat hiljem kultuurimaja katuse vahetajad leidsid need maja pööningult,” rääkis Asta Pazuhanitš, kes on suviti muuseumis külastusjuht.

19. sajandi keskelt pärinev tiibklaver on imekombel Mõniste mõisast muuseumi jõudnud, nii nagu ka teises ruumis kaks kardinapuud ja üks supitirin. Imekombel sellepärast, et mõisate võõrandamise ja härrasrahva lahkumise järel arvas kohalik volikogu, et nad ei suuda mõisat remontida. Sellega anti inimestele signaal klassitsistlik, ligi 80 ruumiga häärber lammutada ja mööbel laiali tassida, kuid samal ajal hakatud koolimaja ehituseks metsast puid langetama ja kohale vedama. Naabrid Koivalinnast, kus Hermann von Wulffil oli teine mõis, kohandasid häärberi kooliks ja see hoone on siiani püsti.

Ilmselt on mõisast pärit esemeid siiani osas Mõniste kandi kodudes. „Oleme tänulikud, kui need jõuavad muuseumi kõigile näha,” sõnas Pensa.

Poe aidas näeb nii majapidamises kasutatud esemeid, nagu koorelahutaja, petrooleumlaternad või kartuliriivid, sest ammusel ajal tehti kodus tärklist. Siin on ka suur lihatünn, kuhu peale seatappu liha soola pandi, jne.

Teises ruumis on adrad, sirbid, lühikese sabaga vikatid, hobustega veetav niiduk ja teisi riistu. Kui talus oli juba jõukust, osteti viljalõikamise masin. „Masin lõikas vilja maha ja naised taga sidusid vilja vihkudesse,” selgitas külastusjuht.

Ta juhtis tähelapanu alt ja külgedelt rauaga ääristatud labidale: „See on kraavikaevamise labidas, sest raua ja puidu vahelt nõrises vesi välja ja nii oli meestel kergem kaevata.”

Äkkeid on enamik näinud, kuid enne raudpulkadega äket olid äkke pulgad puidust ja murdumise tõttu tuli neid tihti asendada. Siin näeb mõlemat.

Vankrikuur taastati mullu sellisena, nagu olid omal ajal siinkandis kõrvalhooned: savitellistest ja paekivist postide vahel on palksein.

„Pikka kaubavankrit vedas kaks hobust, sest Mõniste raudteejaamast poeni oli siis halb tee ja kaup vankril raske,” selgitas külastusjuht. Kõrval seisvale pikkvankrile võis pea pool külarahvast peale istuda.

Seinal on sookingad ja kammitsad hobustele. „Esimesed pandi kapjade alla, kui läbida tuli soist pinnast, sest need pidurdasid vajumist. Kammitsad pandi hobuste jalgade külge ja keerati lukku, siis ei saanud vargad öösel hobuseid ära viia,” rääkis ta.

Riideaidas on tünnid ja muu majapidamises vajalik, teises ruumis riidekirstud, millest üks on pruudi veimevakk.

Aidas on päevinäinud tünnikujuline ese, mille ühes küljes on uksed. „See on Mehkamaalt pärit männist mesipuu, ilmselt 800 aastat vana. Siinsete männimetsade all kasvas ammusel ajal palju kanarbikku, millel mesilased said korjet teha. Peamiselt kasvatati mesilasi vaha pärast, mida saadeti Euroopa kirikutesse ja kloostritesse küünalde tegemiseks,” rääkis Pazuhanitš.

Nii mesipuud kui ka teises aidas olevad tünnid uuristati käsitsi voolmega ehk kumera teraga noaga. Kui kaua ühe suure tünni uuristamiseks aega kulus, et riski keegi oletada.

Vana saun on ühe ruumiga, sooja vee saamiseks pandud kuumad kerisekivid vette.

Rehielamus vahetatakse praegu savipõrandat ja see on harukordne võimalus vaadata, kuidas savipõrandaid ehitatakse.

„Soovime Vana-Võromaa muuseumid Eesti kaardil veelgi märgatavamaks muuta,” ütles Pensa lõpetuseks.

KOMMENTAAR
Rainer Kuuba, Võru instituudi direktor:
Kui aastaid tagasi asuti riiklikku muuseumivõrgustikku reformima, oli ka Võru ja Põlva maakonnas olevate riiklike maakonnamuuseumide saatus lahtine. Erinevaid võimalusi kaaludes jäi sõelale variant, et teha neljast muuseumist Võru instituudi muuseumiosakond, mille kogud ja ekspositsioonid annaks kokku tervikliku ülevaate Vana-Võromaa aja- ja kultuuriloost. See tervik on väga kirju ja omanäoline. Isegi sama nimega hooned on eri muuseumides üllatavalt erinevad. Näiteks Karilatsis on suur ja paljude kambritega rehielamu, seevastu Mõniste muuseumis on väga väike kolmeosaline rehielamu. Ainuüksi nende kahe rehetare võrdlemiseks tasub mõlemat muuseumi külastada. Ka suitsusaunadega tasub tutvuda kõigis neljas Vana-Võromaa muuseumis, et näha nende erinevusi. Kreutzwaldi tavaliselt suitsusaunaga ei seostata, kuid ka Võru linnakodanikul oli suitsusaun, mis erines nii temaaegsetest maasaunadest kui ka praegustest saunadest. Vaatamist ja avastamist on meie muuseumides palju.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 22/07/2021 10:28:29