Vaade Runölt selja taha jäävale Ringsu sadamale. Foto: Mari-Anne Leht

Liivi lahes asuv Ruhnu saar tundub kagunurga inimestele kauge, kuid see-eest väga omanäoline. Ettevõtlusest on saarel ülekaalus turismitalud, mõned peavad ka lambaid. Endine võrumaalane, puuskulptuuride meistrina tuntud Ott Olesk on aga saare ellu sisse elanud.

Ringsu sadamast on küla keskusesse ligi kolm kilomeetrit. Juba laevalt nägime sadamas ootavaid sõidukeid, millest kaks oli Buldersi talu pererahvas meile vastu saatnud, üks neist kastiga veoauto. „Lapsepõlv tuli meelde, siis saime ka autokastis sõita,” sõnas Viive Ojaperv, Ojaperve talu perenaine autokastis.

Õhtusöögi järel laenasin talust jalgratta, et Kuunsi randa sõita. Tee möödub kahest kirikust ja Korsi talu hoonetest, Liise turismitalust, mille õuest kostis laulu. Siis tuleb mets ja heinamaa, jälle tükike metsa ning lõpuks rand, kus silmapiiril ei ole kedagi. Selline luksus, seista üksi rannal, on vist ainult Ruhnul võimalik. Kuunsit kutsutakse ka loojangu rannaks, kuid päikese loojangut ma ootama ei jäänud.

Hommikul sõitsin vallamajja, siis Ruhnu muuseumi. Viimane on pisike, kolme toaga majake. Muuseumis on saare ajalugu seintel kirjas juba esmamainimisest 1341. aastal.

„Saare asutasid väljarändajad Rootsist 11. ja 13. sajandi vahel, kuid kõige enam elanikke, ligi 400, oli saarel 1842. aastal,” rääkis muuseumi juhataja Ruth Keskpaik. Tema sõnul õpetatud saarel lapsi pikka aega kodus ja kirikus rootsi keeles. Tänapäeval töötab kool endises pastoraadihoones.

Möödunud sajand tõi ruhnlaste ellu mitu pöördelist hetke. Kuigi nad soovisid Rootsi alla minna, sai saarest 1920ndate alguses üks Eesti saari ning lätlased loobusid Ruhnu eest võitlemisest.

„Kui sõda algas, põgenesid Ruhnu elanikud Nõukogude okupatsiooni eest kahes laines Rootsi: esimene oli 1941. aastal, teine laine oli 1944. aastal,” kõneles Keskpaik ja lisas, et saarele jäi vaid kaks rootsi peret. Lahkujad leidsid oma taludesse hooldajad Kihnust ja Saaremaalt. Praegu on saarel vaid üks rootsi juurtega elanik.

Nõukogude ajal oli Ruhnul poolsada punaväelast ning sel ajal ei pääsenud Ruhnugi kolhoosist. „Siingi oli oma maisihullus,” sõnas Keskpaik.

1930ndate keskelt hakatud saarele verandaga elumaju ehitama. Muuseumi juhataja soovitas kõigile minna üle tee asuvat Korsi talukompleksi vaatama, kuna see on 300 aastat vana ja pärijad on kinkinud selle Eesti riigile.

Vallavanem: meie inimestel on suvel kolm-neli ametit
Põlispuude varjus oleva ammusest ajast vallamajaks ehitatud hoone kõrval seisis juuni eelviimasel hommikul vaid kiirabiauto, sest töötajatel on samas majas tööruum. Vallavalitsuse poole peal pidas vallavanem Andre Nõu arendusnõuniku Anu Altmetsaga nõu.

Õhtupoole oli veelgi vaiksem: vallavanem sõitis kokkulepitud ajaks rolleriga maja ette. „Vallavalitsusest olen iga päev kohapeal mina, samuti vallasekretär, kes teeb ka sotsiaaltööd,” sõnas Nõu, kes ise teeb veel andmekaitsespetsialisti tööd. Kui aega jääb, sõidab vallavanem oma veoautoga turistidele sadamasse vastu, sõidutab neid saarel ja viib vajalikul ajal sadamasse.

„Suvel on siinsetel elanikel kolm-neli ametit,” selgitas ta.

Kuna 65 alalise elanikuga Ruhnu vallavalitsus peab kõik eluvaldkonnad katma, on vallavalitsuse teistelgi töötajatel mitu ametit. Osa käib mandrilt, sest siin jagub vaid osalise ajaga tööd. Pärnumaalt Torist käivale maanõunikule on Ruhnul tööd vaid 0,2 koha jagu.

Alalistest elanikest 28 on tööealised, neist kahele kolmandikule annab tööd vald. Veel saavad ruhnlased tööd sadamas, lennujaamas ja ühes väikeses ehitusfirmas.

Ettevõtlusest on saarel kõige enam majutusasutusi, neid on Nõu sõnul juba 10, kokku 120 voodikohaga. Suurim on Liise talu, kus tegutsevad ka pood ja pagarikoda ning talu annab tööd paarile inimesele. Ülejäänud majutusasutused ajavad oma pere jõul läbi.

Neli saare elanikku peab lambaid ja üks maatõugu veiseid. Saarel on kaks väikest poodi: üks mainitud Liise talus ja teise omanik tegeleb ainult poega.

„Soojal ajal tuuakse toidukaup liinilaevaga kaks korda nädalas. Novembrist maini käib ainult liinilennuk ja sellega tuuakse ka toidukaup,” rääkis Nõu.

Üks kutseline päästja on kohalik, nagu ka Põhja-Eesti regionaalhaigla alla kuuluvad kiirabitöötajad. Eriarste kohapeal ei ole, vajadusel viib päästekaater või kopter abivajaja kiiresti Pärnusse.

Kes soovib saarele maja osta, sellel peab paks rahakott olema, sest maja hind on pea võrdne Harjumaal müüdavate hindadega. Nõu sõnul oli kuu tagasi müügis vaid kaks maja.

„Et noored pered saaksid siia elama tulla, peab vallavalitsus neile munitsipaalpinda juurde ehitama,” kõneles vallavanem ja lisas, et vallal on praegu viis munitsipaalkorterit. Kõigis elumajades on vesi ja kanalisatsioon sees.

Saare maast 52% kuulub kohalikele ja mujal Eestis elavatele inimestele, 27% riigimetsa majandamise keskusele, maad omavad veel siin ammu elanud rootslaste järeltulijad ja veidi on maad ka vallal.

Vallavanema sõnul sai saar sajandi alguses viisaka sadama. „Suurem laev võiks küll Ruhnu vahet sõitma hakata, siis saavad kõik soovijad hooajal kiiresti pileti ning suurem laev ei raputa nii palju kui Runö,” märkis ta.

Ott Oleskit võlub Ruhnu liigirikas loodus
Ligi seitse aastat tagasi kuulutati välja konkurss Ruhnu saarevahi kohale ja selle võitis Võrumaa mees Ott Olesk. Kuigi maavalitsuste kadumisega kaotati Ruhnul saarevahi koht, elab Olesk saarel siiani ja on sel sajandil ainus Võrumaalt pärit Ruhnu elanik.

2015. aasta sügisel, viis kuud peale saarele asumist käis Olesk Võrumaal ja pajatas elust saarel ka LõunaLehele. Tänavu juuni lõpul ehk ligi kuus aastat hiljem kohtusime Ruhnul.

„Kas sobib minuga kaasa sõita, pean lammastele vett viima, puuskulptuuri juures käima ja siis võime Isamaa tipuni sõita,” pakkus ta telefonis. Kohtusime Ruhnu muuseumi juures.

Peatee ääres, ruhnlastele teada Vitali poe (Vitali on poe pidaja eesnimi) vastas on tema perel juba mitu aastat väike puhkemaja, kus kaheksal külalisel on võimalik ööbida. Ise elavad nad üle kilomeetri eemal asuvas majas, mida Olesk rendib juba saarele tulekust alates.

Ta on saanud saarel osta veidi maad, kus sööb 30-pealine lambakari. „Vett lähedal ei ole, sellepärast pean neile juua kodust viima,” selgitas ta saare läänepoolsele küljele sõites.

Lammaste ja lihaveiste pidamine Ruhnul on loodusele kasulik, sest loomad hoiavad niidud puhtad, kuid loomakasvatajatele see tulus ei ole, kuna siin puudub tapamaja. „Loomade mandrile tapale vedamine on kulukas, aga meie kari on väike, sööme liha oma pere ja külla tulevate sugulaste-sõpradega ära,” rääkis Olesk. Ta lisas, et lammaste võtmise üks põhjusi oli anda nii endale kui ka tütar Kaisale võimalus loomadega tegelda.

Nagu kõik ruhnlased, püüab ka tema enda tarbeks kala: kevadel siiga ja tuulehaugi, talvel lõhet ja meriforelli.

Esimesel aastal õpetas ta huvilistele koolis puutööd, kuid saarevahi koha kadumise järel jagab mees elu saare ja mandri vahel ning selline elukorraldus õpetajaameti pidamist ei võimalda.

Endiselt lõikab ta aga puuskulptuure, mille meistrina teavad teda paljud eestimaalased. Juuni lõpus saagis mees jämedast, kahe meetri pikkusest tammepakust karu, mille valmimiseks kuluvat 60 tundi. „Tamm on ilus puu, kestab kaua ja sellesse tekib vähe kuivanud lõhesid, sellepärast lõikan skulptuure vaid tammest,” selgitas meister.

Saarele tulekust on möödas üle kuue aasta. „Mind võeti hästi vastu ja mul ei tekkinud kohanemisraskusi, kuna lõunaeestlasena oskan kõiki töid teha,” meenutas ta.

Sõitsime Kuunsi ranna lähedale, mida kutsutakse ka Isamaa tipuks. Maad katab kõrge rohi ja põõsad varjavad ranna. Võib oletada, et siin kaldal oli 1921. aasta suvel poolpõlenud maabumissild, selle kaudu sai riigivanem Konstantin Päts tulla saarele, kus teda kolm ruhnlast vastu võttis. Sellest külaskäigust saab ühest 2017. aasta aprillikuu Pärnu Postimehest lugeda.

Saja aastaga on palju muutunud. „Ruhnu on parim paik elamiseks, sest siinne suurim rikkus on liigirikas loodus, kus on olemas kõik kasvukohad soost jänesekapsakuusikuni ja kaldal puudub silmapiir,” mõtiskles Ott Olesk.

Sügiseti, kui viimane laev turistidega on läinud, tekib hinges korraks tühjus, mis asendub mõnusa rahuga. „Just siin hakkasin sügisest loodust rohkem märkama,” lisas ta.

Aga Võrumaa ja võru keel? „Eile (28. juuni – toim) sõin Liise talu kohvikus õhtust, eemal einestas laulukoor Võrust. Võru keele kuulmine tegi südame soojaks, kuigi olen seda saarel varemgi kuulnud, olen siiani suhelnud saarel võru keeles vaid Ivari Padariga, kes minu esimesel saareaastal külas käis,” kõneles Ruhnu ellu sisse elanud endine võrumaalane.

Mis kagueestlastele meelde jäi
Kõrtsijüri talu perenaine Anne Uppin Antsla vallast on viis aastat korraldanud talunikele ja nende sõpradele aastas üks-kaks reisi puhkamise ja vahelduse eesmärgil.

„Eestis on kohti, millest teame vähe, ja Ruhnu oli neist üks, ise olen Ruhnule ammu soovinud minna ja tänavu see õnnestus,” rääkis ta koduteel.

Meeldejäävaimaks elamuseks nimetas Uppin hülgevaatlust. „Sõit ja vaatlus kestis kaks tundi. Alguses oli pisut hirm, sest väikeses mootorpaadis oli koos retke korraldajaga seitse inimest ja paati ümbritses igast küljest vesi,” rääkis Uppin. Ta sõnas, et hirmu põhjuseks oli eelmise päeva enam kui kolmetunnine laevasõit Pärnust Ruhnu, mille ajal lained tõusid kolme-nelja meetri kõrgusele, laev õõtsus ja selle tõttu pidid paljud näo kilekotti pistma.

Hülgeretke ajal paat ei kõikunud, sest tuult ei olnud ja veepind oli tasane. „Kui retke korraldaja ütles, et vaadake sinna, seal on hüljes, ei osanud me kohe vaadatagi, aga peagi hakkasime märkama, kui üks, siis teine hüljes pea veest välja pistis. Pea oli neil nii lühikest aega veest väljas, et piltigi ei jõudnud teha. Kivil lebanud hüljes kadus paadi lähenedes kohe vette, kuid jäi ikka kivi lähedale ilmselt seda valvama,” jutustas ta ja lisas, et neil vedas, sest tuul ja temperatuur oli hüljeste vee peale tulekuks sobiv.

„Buldersi talus ööbides tunnetasin heas mõttes ajas tagasi minekut, sest kolmandik meist sai aida lakas magada, teised lihtsates puhkemajades, kuivkäimlad olid õues ja hambaid sai kaevu ääres pesta, kuid paraku oli külaliste kasutada vaid üks dušš,” kõneles Uppin. Ta lisas, et kõik toidud olid kodused ja maitsvad.

„See, et saare elanikud teevad kõiki vajalikke töid, näitab, et kogukond on elujõuline ja tunnetab ühist vastutust,” ütles Haimar Sokk, reisihuviline Põlvamaalt. Ta täpsustas, et autoga saare vaatamisväärsuste juurde sõidutaja on päästetöötaja.

Sokk saarel midagi ei muudaks, sest saarel on kõik loodusega harmoonias ning ka rootsiaegset hõngu on veidi tunda: „Laseme ühelgi Eesti saarel olla selline, nagu see on.”

„Kuna Ruhnu on nii eraldi ja ökoloogiliselt puhas, sobiks saarel mesilaste pidamine,” sõnas Marika Parv, Kriguli talu perenaine Rõuge vallast. Tema sõnul on seal mõttekas ka lambaid ja veiseid kasvatada, vähesed kohalikud teevadki seda, sest karjamaad on piisavalt.

Viljakasvatus saarel kõne alla ei tule, kuid mitmes aias oli juurviljapeenraid.

„Silma jäid töökad turimistalude perenaised,” kiitis Parv. Ta lisas, et turismiettevõtjad on Ruhnul tublid, sest peavad kolm kuud puhkepäevata töötama.

Kahte kirikut kõrvuti oli harjumatu vaadata. „Midagi peab saarel omanäolist olema ja seda kõrvuti seisvad kirikud kahtlemata on,” märkis ta.

Elama mineku kohta arvas Kriguli talu perenaine, et tema saarel enam ei kodune, kuid väikese seltskonnaga läheks meeleldi puhkama, sest Ruhnul on rahulik.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 29/07/2021 09:44:01