Mälestusmärk merre jäänud meremeestele Mõntu sadamas. Foto: Mari-Anne Leht

Põlvamaa mementolaste õppereis viis nad juuli lõpus Saaremaale, et vaadata üle küüditamise ja okupatsioonivõimude julmusega seotud paigad, lisaks mõned huvitava ajalooga kohad. Oli ju Saaremaal küüditamisi rohkem kui mandril ja Saaremaal voolas palju verd 1944. aasta sügisel, mil sõrulaste saatmine sõja jalust oli üks inimlik tegu veriste tapluste vahel.

Meile on teada juuni- ja märtsiküüditamised, kuid kagunurgas teavad vähesed, et Saaremaalt küüditati inimesi ka 1941. juulikuu kolmel esimesel päeval ja sedagi, et okupandid nõudsid aina maad juurde.

„Jaagarahu sadam rajati Kihelkonna lahe äärde 1927. aastal kohalikust peamurrust kivi väljavedamiseks,” ütles meie saarlasest giid Ülo Roos. Kuid enne veel, kui sadam 1969. aasta tormis hävis, küüditas punavõim siitkaudu saarlasi.

„Meie buss sõitis Jaagarahu mälestuskivi juurde paar kilomeetrit tagurpidi, sest ei olnud teada, millised on pikema bussi ümberkeeramise võimalused. Mõtlesin sel ajal, et kui autod, millega inimesed kodudest sadamasse viidi, sõitnuks ka tagurpidi, ehk saanuks mõnigi kuidagi püssimeeste tähelepanu hajutada ja aeglaselt sõitvast autost maha hüpata,” mõtiskles Tiiu Oinak, kes sündis Novosibirski oblastis.

Lapsena küüditatud Roos, kelle ema elupäevad lõpetas toidupuudus Siberis, meenutas Jaagarahu mälestuskivi juures, et just juulikuus oli Jaagarahu sadama ees pikk rivi autosid, millel olid küüditatavad. „Siit viidi inimesed laevaga Roomassaarde, sealt teise laevaga Tallinna, mehed vanglasse või saadeti Venemaale laagrisse, naised-lapsed Harku laagrisse. Sakslaste tulek Eestisse päästis naised-lapsed Harkust. Sakslased tõid sama aasta augustis kaatritega üle 600 inimese tagasi Saaremaale,” rääkis Roos. Ta lisas, et juunis-juulis küüditati Saaremaalt kokku 1144 inimest.

Roos jõudis kodusaarele tänu ühele heale inimesele, kes tuli Siberis olnud lastekodusse järele ühele lapsele, kuid tagasi sõitis üheksa lapsega. „Mind kasvatasid kasuvanemad,” lisas ta.

Põlvamaa mementolased asetasid Jaagarahu mälestuskivi ette pärja. Teine mälestuskivi küüditatutele on Roomassaare sadamas, kolmas Kudjape kalmistul.

Okupatsioonivõim läks aina ahnemaks
1941. aastal otsisid okupandid lisapinda arreteeritutele, keda paigutati nii lossi hoonetesse kui ka kolme eramusse, kust elanikud välja aeti. Kuressaare lossi territoorium oli täielikult punaarmee ja NKVD käes. Kui sakslased 1941. aasta augustis Kuressaarde jõudsid, leiti lossi hoovist 115 NKVD tapetud tublit saarlast.

Enne sakslaste tulekut suutsid okupatsiooniväed hõivata esmalt Sõrve poolsaarel ja Kihelkonna kandis rannikualad ning Balti laevastik sai õiguse kasutada sadamaid, nagu Mõntu, Kuressaare, Kihelkonna, Tagalahe jt, oma sõjalaevade ankrupaigana.

Roos ütles, et Nõukogude Liidu sõjaväebaasidele läks üle 13 000 hektarit maad ja neilt aladelt sundisid okupandid lahkuma 343 majapidamise omanikud, kokku ligi tuhat inimest pidi omale uue kodu otsima.

Algul rajati Saaremaale 20 sõja- ja merebaasi, millega kaasnes õigus elamute ehitamiseks Nõukogude ohvitseridele, samuti sõjaväele ladude, side- ja vaatluspostide, laskeplatside ja muu vajaliku ehitamise õigus.

Teise baaside lepinguga, mis sõlmiti Moskvas 1940. aasta mais, tuli okupantide kätte anda samuti ligi 13 000 hektarit maad, kus oli 416 elumaja ja 203 lauta, lisaks muud hooned. Sellest ligi 13 000 hektarist oli pea 1900 hektarit põllu- ja aiamaad. Majapidamised tuli likvideerida ja inimesed pidid endale uue elukoha leidma.

Okupatsioonivõim ehitas militaartehnika ja ehitusmaterjalide veoks Saaremaale 250 kilomeetrit raudteed, millest mõnegi tammil on tänapäeval maantee.

Ühed saatsid vette surema, teised saatsid surma eest ära
Kui Põlvamaa mementolased juuli viimase neljapäeva õhtul Saaremaa lõunatipus asuva Mõntu sadama esisele alale jõudsid, pani kalda peaaegu steriilne puhtus mõnegi üllatuma. Hooldatud rohealal on kolm mälestusmärki, pingid ja üksikud puud. Võib proovida ette kujutada, milline oli kaldapealne 27. oktoobril 1944. aastal, kui kai ääres olid laevad, millega sakslased evakueerisid Sõrve poolsaare elanikud eesootavate tapluste eest Saksamaale. Käsk tsiviilisikud evakueerida tuli sakslastele kõrgemalt poolt ja aega inimeste ärasaatmiseks oli napilt.

Kirjanik Ülo Tuulik oli neljane, kui ta koos venna Jüriga saksa sõduri leitud kärus sadamasse sõidutati. Vanemad astusid nende taga. Tuulik kirjutab äraviimisest ning pagulaste raskest ja toiduvaesest elust pagenduses raamatus „Sõja jalus”.

Soovimata lahingute eest pakku saadetute läbielamisi ja nälga raasugi pisendada, jääb vaevama mõte, et me ei saa kunagi teada, milline olnuks tapluste eest ärasaadetud sõrulaste saatus siis, kui sakslased ei oleks tsiviilisikute vastu inimlikkust üles näidanud ja nad oleks jäetud koju ehk sõjatandriks muutunud Sõrve poolsaarele.

Tehumardi öölahing ja Vintri dessant olid selleks ajaks juba veriseks ajalooks saanud. Sajad Eesti laskuskorpuses teeninud eestlased said Nõukogude sõjaväelaste lohakuse ja hoolimatuse tõttu mõttetult surma. Kõnekaim näide Nõukogude sõjameeste hoolimatusest oli Vintri dessant, mis toimus neli päeva peale Tehumardi öölahingut, 12. oktoobril 1944. aastal.

Nõukogudelased olid otsustanud, et 12. oktoobri öö esimesel tunnil tuleb mehed Balti laevastiku mereväeüksuste kaatritega Roomassaare sadamast Vintri küla alla viia, too on Tehumardist 10 kilomeetrit lõuna pool. Eesmärk oli haarata Vintri ranna. „Löök, mida siin kavatseti, tuli anda ühte kohta, kiiresti ja ootamatult, kogu 740 mehe energia ja relvajõuga, ühe murdumatu kiiluna,” on Tuulik kirjutanud.

Vintri kalda lähedal pidid laskurkorpuslased täies varustuses kaatritelt külma vette hüppama. Kes kahtles, selle lükkasid Balti laevastiku mereväelased julmalt vette. Vaid üks mees julges vastu hakata, see oli ühel kaatril olnud pataljoni ülem Elmar Ström, kes pööras relva madruste poole ja nõudis tagasisõitmist. Need mehed pääsesid vees külmumisest või sakslaste kuulidest, mis ootasid Vintri alla jõudnud läbimärgi, hallides sinelites eesti mehi. Hukkus vähemalt 300 meest: ühed külmusid vees surnuks, teised said kaldalt kuuli.

Tuulik märgib, et dessant ebaõnnestus, kuna nõukogudelased ei teinud eelnevalt luuret, kaatri meremehed ei tundnud merepõhja, kaatrid kaugenesid üksteisest jne.

Järgmisel päeval kästi luhtunud operatsioon lõpetada ja peagi otsustasid sakslased sõrulased eesootavate tapluste eest ära saata.

Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk märgib 2010. aastal uuesti välja antud ja tsenseerimata „Sõja jalus” järelsõnas, et sakslased evakueerisid oktoobris 1944 Sõrvest 2500 inimest, kellest 200 hukkus teel erinevatel põhjustel, enamik naasis, kuid kodumaja asemel oli püsti korsten ja alles vundament.

Kolmest mälestusmärgist Mõntu kaldapealsel kõnetasid mind kaks: meenutuskivi tapluste eest ärasaadetud sõrulastele ja väike tahvel meenutamaks merre jäänud meremehi.

„Saaremaa ja Sõrve sääre pärast pidasid nii sakslased kui ka Nõukogude pool verist võitlust, sest mõlemale poolele oli kõrgemalt poolt antud käsk saar endale võidelda. Saaremaa on Irbeni väina ääres, teisel pool on Kuramaa, mis Sõrve sääre lahingute ajal oli veel sakslaste käes. Kumbki pool tahtis Irbeni väina kui strateegiliselt tähtsat kohta omale. Sakslastele oli Irbeni väin ainus koht, mille kaudu tuli varustus, venelased avaldasid Saaremaal meeleheitlikku vastupanu, sest kui nad oleksid Saaremaa kaotanud, oleks neil ka Kuramaal raskeks läinud,” rääkis Roman Parmas, Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees.

Sõrve sääre tipus heisati punane lipp 24. novembril.

Viikingitest ja fotograaf Bullast
Salme küla keskel, maantee ääres saab igaüks istuda pinkidele, mis on kinnitud laevakujulisele betoonalusele. Seda, et läheduses on maapinnal maakividega ääristatud viikingilaeva kujutisi, teelt näha ei ole. Kogu teave siin käinud viikingite kohta on suurel infotahvlill kirjas.

„Kus laeva kuju on kogu ulatuses ääristatud, sealt leiti suurema laeva matus, eemal on näha osa väiksema viikingite laeva matust,” täpsustas Roos. Ta lisas, et kahel 2010. aastal väljakaevatud laeval leiti kokku 41 sõdalast.

Laevamatuste kohtadelt on leitud mõõku, nooleotsi, kilbi metallosi, raudneete ja muid esemeid.

Hukkunud olid maetud kihiliselt üksteise peale, mis näitab, et peale võitlust toimus hukkunute ühismatus. Maetute luudelt avastati löökide jälgi, mis kinnitab, et elu kaotati võitluses. Leiti ka nelja koera skeletid. Loomad ohverdati, et nad surnutele teispoolsuses seltsiks oleksid.

Oletatakse, et tulijad pärinesid Rootsist ja sedagi, et tulnud võisid olla suurema rühma esimesed saabujad. Suuremat rühma aga ei tulnud. Kas võitlus toimus kohalike ja tulijate vahel või taplesid viikingid omavahel, on samuti selgusetu.

Viikingite aega loetakse 800. aastast 1050. aastani, Salme laevamatused pärinevad aga eelviikingite ajast, vahemikust 700 kuni 750 aastat.

Kui viikingitest olime üht-teist kuulnud-lugenud, siis seda, et Sõrves puhkab oma aja üks kuulsaimatest fotograafidest, oli üllatuseks.

Jämaja kalmistu asub liivaluidetel. Siin on mälestusmärk Saksa sanitaarlaevale Moero, mille nõukogudelased põhja lasid, uppus mitu tuhat inimest, nende seas haavatud.

Kalmistul puhkab ka Sileesias sündinud sakslane, tsaariaegsel Venemaal tuntud fotograaf Carl Oswald Bulla, kelle viimane naine Cristine Juliane Keselberg oli pärit Sõrvest. Ta töötas Bulla ateljees Peterburis. Bulla sai 1904. aastal loa pildistada elu keisri õukonnas, kuid ta on jäädvustanud ka Sõrve säärt.

Kuna perel oli juba varem ehitatud suvemaja Iida külla Sõrve, kolisid abikaasad päriselt sinna elama 1918. aastal, kui elu Neevalinnas ei olnud enam turvaline. Fotograaf Bulla lahkus siit ilmast 1929. aastal.

Saaremaa üllatas positiivselt
Kõik sõidud kodust kaugemale pakuvad vahelduste kõrval paikade kohta uut teavet. „Kui sain reisi kava, leidsin guugeldades informatsiooni nii meie giidi Roosi kui ka Saaremaal toimunud juuliküüditamise kohta,” sõnas Oinak.

Tjumeni oblastis sündinud Anu Altementile oli see esimene sõit mementolastega. „Sain kuhjaga teadmisi juurde nii küüditamisest kui ka okupatsioonivõimude tegudest Saaremaal, nägin erinevaid ajaloolisi paiku ning mind lummas ka Ülo Roosi teadmistepagas,” ütles ta.

Põlvalanna Edda Muuga oli kahene, kui ta Põlvamaalt Valgesoo külast Siberi poole saadeti. „Olin Saaremaal ligi 20-aastase vaheaja järel ja mind vapustas seal heas mõttes kõik. Kuulsime, et Abaja sadama ehitusele tulid ümbruskonna elanikud ennast vabatahtlikena tööle pakkuma ja korralik sadam on valmis. Nägime, et Leedri külas teevad naised looduslikke kadakasiirupeid ning muhulased küpsetavad maitsvat leiba, mida me kõik kaasa ostsime,” rääkis ta.

Muuga ütles, et Saaremaa üllatas teda positiivselt, kuna seal on elu palju edasi läinud ja inimesed on tegusad.

Õppereisi organiseerinud Roman Parmas märkis, et sõidul oli mitu eesmärki: „Eakamatele, kes vähem reisivad, oli see üheks vahelduseks, ning me saime kõik rohkem teada saarlaste katsumustest võõrvõimu all. Teame enda läbielamisi, kuid teiste läbielamistest kuulmine süvendab mõistmist.”

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 12/08/2021 10:01:20