„Ja siit me nüüd läheme!“ on üks spordikommentaator Alvar Tiislerist meelde jäänud väljend spordiülekannetest.

Kohalike omavalitsuste valimistulemusteni on jäänud alla kahe kuu. Tähendab see muutusi ja uut hingamist, selgub pärast valimist. Oma võimu säilimist proovitakse kindlustada suurte lubaduste ja kõigile huvigruppidele meele järgi olemisega. Tea, kas on poliitiline mäng, aga mõnel pool Eestis on volikogu suutnud ka igasugustele mania grandiosadele pidurit tõmmata.

Näiteks Jõgeva vallajuhtide plaanid seoses eelarve rahakasutusega linnaväljaku renoveerimisel ja teiste suurejooneliste ehitistega ei tundunud aasta alguses kohalikele enam jätkusuutlikud.

Eesmärk pühendab abinõu ja sageli võib valimistel segi ajada, kas tegemist on selgelt läbimõeldud plaani või suvalise lahmimisega. Sooviga näidata ennast valija ees tegusa ja töökana, vahendeid selleks valimata või pikemat plaani omamata.

Omavalitsuse ülesanne on kohaliku elu edendamine ja selle organiseerimine. Kõigest tehtust tahaks järgmistel valimistel ju ise ka loorbereid lõigata. Seepärast peabki väiksema omavalituse poliitik leidma selle miski, mille najal ennast reklaamida. Ootan aega, kui poliitik teeb pilti sünnitava naise kõrval ja reklaamib seda kui järjekordset töövõitu peresõbraliku linna arendamisel.

Eesmärk on ju kõigil üks: piirkonna arendamine ja maksumaksjate arvu suurendamine. Tulgu see siis sisserändajate või sünni arvelt. Viimase puhul on paratamatus, et kui noorte osakaal on langenud teatud piirini, siis iibe positiivsusest ilma positiivse rändeta piirkonda rääkida ei saa.

Võib proovida igasugu nippe: jagada tasuta elamispinda ja reklaamida ennast kõige parema omavalitsusena. Aga kas see on piisav? Eesti on nii väike, et iga natuke tegusam omavalitsus suudab oma elanikele pakkuda vajalikke teenuseid ja vabaaja veetmise võimalusi. Olgu see siis kool, lasteaed, puhas õhk ja vesi, sportimisvõimalused, muusikakool lastele või spaa. Sealjuures on kõik käe-jala juures.

Võru linnaelanike arv on viimase nelja aastaga vähenenud 180-200 inimest aastas.

Prognoosides liigub omavalitsus arengukavas mustemat stsenaariumit mööda, olles kuue-seitsme aasta pärast silmitsi väljakutsega jääda 10 000 elanikuga linnaks. See pole ainult linna probleem, maakonnas tervikuna väheneb rahvastik samuti.

Eristumine teistest samasugustest omavalitsustest urbaniseerumise ajajärgul on peaaegu et võimatu. Omavalitsused teevad sarnaseid toiminguid elukeskkonna arendamiseks. Lootus tulla välja julgete ideedega, mis muudaks asja või laseks silma paista laiemalt, jääb sageli omavalitsuse suutmatuse või poliitikute hirmude taha.

Tunnistada, et rahvastiku vähenemisega võitlev omavalitsus jõuab ühel hetkel punkti, kus valitsemiskulud rahvaarvu suhtes on mõttetult suured, oleks justkui oma saamatuse tunnistamine. Seetõttu tulebki aastast aastasse rääkida loosungitega rahvaarvu suurendamise ja elukeskkonna parandamise soovist. Sealjuures unustatakse või eiratakse tõika, et rahvaarvu pideva vähenemise korral hakkab paljude teenuste pakkumine omavalitsusele üle jõu käima.

Sellises olukorras seisneb omavalitsuse tarkus poliitikute oskuse taga leida tihedas konkurentsis see miski, mis piirkonna atraktiivseks muudaks. Pakume tasuta krunte, pakume tasuta elamispinda, lubame uutele elanikele traktori, teeme liuväljaku. Kõik need võtted on juba läbi käidud ja toimivad ajutiste meetmetena. Tuletan meelde, et Misso valla projekt „Tule Maale“ jõudis seisu, kus valla väikse elanike arvu tõttu saavutati alguses 5% inimeste arvu kasv ja koolis suurenes laste arv isegi 15%. Suhtarvud on märkimisväärsed, aga absoluutarvudes tulemused kiitlemist ei vääri. Rõuge vald jagas samal ajal krunte ühe euroga. Praeguseks on Misso vald likvideeritud ja Rõuge, nagu ka teised piirkonnad Võrumaal, seisab silmitsi rahvastiku vähenemisega.

Küsida võiks, kui suur on kriitiline rahvaarv, mis piirkonda elavdaks. Kas neli soodsalt soetatavat krunti noortele peredele toob kaasa vajaliku rahvaarvu tõusu või pigem kümme? Või on tegurid, mis suurendavad elanike arvu, hoopis muud. Kui järjepidev selline meede on? Samuti peaks kriitiliselt küsima, kas Võru linn ei peaks praegu juba ennetavalt tegelema linna ümbritseva rõngasvallaga ühinemisega?

Helena Veldre kirjutas 9. juulil ajalehe Sirp artiklis „Väikelinnaelujõu taastamine“ järgnevat: „Kahanemisrajal veerev omavalitsus võiks teha plaane ja tõhustada kohalikku juhtimist ja omavalitsuse ühist korraldamist, edendada ettevõtluse, kohaliku omavalitsuse ja kogukonna koostööd, samuti sotsiaalset ja majanduslikku innovatsiooni, tõsta elukvaliteeti ja parendada keskkonda.“

Väikse rahvaarvuga piirkonda ei tule erainvestor üldjuhul tegema spaad ega tennisehalli, ilma et kohalik omavalitsus omalt poolt ehitusse arvestatavalt raha ei paigutaks või ise valmis ei ehitaks (nt Viljandi, Rakvere, Tõrva). Kohaliku omavalitsuse ülesanne pole siinjuures nõustada ainult dokumentide vormistamise kiirendamisega, vaid omavalitsused peaks üles näitama ka tahet ja valmisolekut eest vedada. Raha on see, mis paneb asjad liikuma.

Viljandis jõudsid vald ja linn omavahel kokkuleppele, et panustavad veekeskusse kümne aasta jooksul 452 000 eurot aastas ja selle tingimusega leiti ka arendaja. Rakvere otsustas, et neil on vaja tennise- ja sulgpallihalli, Tõrva otsustas, et ehitab ise veekeskuse valmis. Kõigil neil juhtudel on asjad liikunud omavalitsuse konkreetse raha panustamisega. Võru praeguse juhtimisstiili juures paistab, et linnavalitsusel puudub tegudes võimekus või tahe, mille pinnalt järgmisi arenguetappe ellu viia. Lubadus ehitada paar tavalist spordisaali ja üks ujula ei sütita küll teistest piirkondadest siia ümber asuma. Võib-olla aeglustab pisut inimeste väljarännet.

Siinkirjutaja ootab huviga valimislubadusi. Vaadates ajalugu, lubab võimupartei seda, mis tagatubades juba kokkulepitud ja milleks on kindlalt raha olemas, et siis järgmistel valimistel öelda – kõik, mis lubasime, tegime ka ära. Ja võimule pürgijad proovivad oma lubaduste loetelusse leida sisu, mis võiks kellelegi veel korda minna.

Jääme ootama aastast aastasse korduvaid lubadusi ausast juhtimisest, lasteaia õpetajate palga tõstmisest õpetajatega samale tasemele, veekeskuse rajamise toetamisest, tänavate remontimisest, ettevõtluse hoogustamisest ja nii edasi. Pikaaegne valitsemine mugavustsoonis või julguse puudumine teha asju teistmoodi hoiabki meid hääbumise kursil. Siiski elab mu sees lootus, et seekord leidub valimisliite, kes tahavad ja julgevad erineda ning omavad energiat täis ideid omavalitsuse arengusuundadest.

 

 

 

Autor: MAIDU LAHT, poliitikahuviline
Viimati muudetud: 02/09/2021 09:43:11