Monumendi avamine, ees keskel autor Raimu Vaikmäe. Foto: Toomas Paur

Läinud laupäeval avati Krootusel metallist monument Eesti põllumeestele läbi aegade, taiese autoriks kohalik meistrimees Raimu Vaikmäe.

„Eile oli kohutav ilm, täna meie jaoks nagu loodud – päike sinitaevas, aga natuke külm,” sõnab Raimu Vaikmäe rahuolevalt veidi enne keskpäeva, kui Krootusel monumendi avamisele rahvast oodatakse. Rahvast tasakesi koguneb, küll siit ja sealt, mõned isegi Põlvast.

Tuntud noor lõõtsamees Toomas Ojasaar Holvandi külast Põlvamaalt paneb rahvast hoogsate lugudega kohapeal kepsutama. Kanepi valla Krootuse kultuurimaja juhataja Andres Määr on kohale toonud istepingid, pinke rohkem kui istujaid. Täpselt keskpäeval ütleb avasõnad monumendi autor Raimu Vaikmäe, kes hiljuti tähistas oma 70 aasta juubelit.

„Mõte tuli minul, kui nägin juhuslikult, kuidas taheti vanarauda viia Deering-Ideal, millega omal ajal niideti rukist,” räägib Raimu. „Ostsin selle ära ja nii see tegevus algas. Mõte tuli, et teeks monumendi nendele põllumeestele, kes jäid oma varast ilma uue võimu tulekuga ja pärast töötasid selle uue võimu süsteemis pikki aastaid. Nad olid tublid põllumehed, miks mitte neid tunnustada. Monumendi ehitusega tegelesin pool aastat, kokkukeevitamine ei võtnud palju aega, see töö minul käe sees. Sisu otsimine nõudis palju aega ja mõtteid.”

Raimu märgib hea sõnaga ära siinkirjutaja, kes ei lasknud monumenti lihtsalt vaikselt õue sikutada, vaid nõudis suure töö pidulikku avamist.

„Mina suurt ei teadnud midagi, mida Raimu seal natuke kodust eemal töökojas tegi, omaette pikki päevi tegutses seal, minule ta ette ei kandnud. Nüüd vaatan kui ilmaimet uhket monumenti,” naerab Raimu tagasihoidlik abikaasa, kohalik kooliõpetaja Imbi.

Päevajuhi Toomas Pauri ettepanekul eemaldavad monumendi autor Raimu Vaikmäe ja riigikogu liige Merry Aart monumendilt rahva tormise aplausi saatel katte.

Aart juhib oma kõnes tähelepanu kirjale monumendi rinnal: „Põllumehel läbi aegade on talumehe tarkus, tööarmastus, järjepidevus ja tugev õlg, talle kuulub eesti rahva tänuvõlg”.

„See lause on tähelepanu vääriv,” märgib Aart. „Me peame loomulikuks väärtustada neid põllumehi, kes on valdkonnaga tegelenud alates 1991, aga kipume unustama neid, kes töötasid pikalt põllumajanduses enne seda. Mitte midagi ei tule tühjalt kohalt ja meil oli baas, kust põllumajandus sai edasi areneda. Mina ei mäleta kolhooside-sovhooside algusaegu, mäletan vaid vanavanemate juttusid sellest ajast ja see aeg ei olnud inimestele kerge, ei psühholoogiliselt ega ka füüsiliselt. Ometi jäädi maale, kõiki ei saadetud Siberisse, kõik ei läinud linna – need kes jäid, tegid ränka tööd.”

„Igal ajajärgul on ka neid inimesi, kes suunasid oma näpu õiges suunas, aga maal oli palju neid inimesi, kes jäid inimesteks. Inimeseks olemine on suur kunst! Nad väärivad austust ja meeles pidamist,” räägib riigikogulane.

Loe ka „Raske aja monument pälvib esialgu viltuseid pilke” 29. juuli LõunaLehest.

 

 

Autor: TOOMAS PAUR
Viimati muudetud: 09/09/2021 09:45:57