Foto on illustreeriv. Foto: Pixabay

Keskealise võrulasest ettevõtja ja muusikamehe Jaagupi (nimi tagasihoidliku kodaniku palvel muudetud, kuid toimetusele teada) koroonaviiruse põdemise kogemus võiks maa peale tuua kõiki inimesi, kes haigusse skeptiliselt suhtuvad. Mees pani oma pere sünge kogemuse kirja nädalapäevad tagasi, olles jõudnud soojale maale kurjast tõvest taastuma.

„Siin ma nüüd olen, vana ja hall, nagu meenub ühest laulusalmist. Väsinud, tühjaks pigistatud sidrun. Erinevate maailmade vahel kõikunud ja oi kui palju ebameeldivust tundnud, valusid kannatanud ning talunud kõike muud idiootset, mis sellega kaasnes. See ei ole mingi hala. Võtan vaid mõne lausega kokku kogemuse, mida tegelikult nn pole ju olemas!

Õnnestus augusti alguses koos kogu perega endile külge haakida üks kole ja raske haigus COVID-19, mida „ei eksisteeri“, mida ei tohiks olemaski olla ega ilmselt polegi. Vähemalt nii väidavad paljud eksperdigrupid koos tarkade ja vähem tarkadega. See kõik on ju farss.

Ütlen kohe alguses ära, et perel läks veidi paremini kui mul ja kõike seda õudust, mis minul, neil õnneks läbi elada ei tulnud. Ei hakka üksikasjalikult kogu protsessi ümber kirjutama ega kirjeldama. Panen kirja mõned erksamad tähelepanekud, mis võibolla ei tundugi nii tavalised, vaid pigem hullusena näivad.

Peale kaheksandat päeva koos 39se palavikuga kadus empaatia ja tekkis apaatia. Lisaks kogu keha valulikkusele, lodevusele, jõuetusele ja lihtsalt ebanormaalsele olukorrale hakkas aju genereerima kõike muud kui normaalsust. Tabletid ei aidanud, iga paari tunni tagant võetud paratsetamool ja isegi vesi olid mõrud (maitsemeel ja lõhnataju kadusid esimestel päevadel ega pole taastunud siiani). Aju genereeris tohututel pööretel, nagu oleks viimnepäev saabumas. Igasugu jaburdused muudkui kummitasid ja kummitasid. Magamatus piinas, magada polnud võimalik.

Pikka aega kestva kõrge temperatuuri juures olles tundub, et veri läheb kohe keema, et pea seda valu kauem ei kannata ja kohe lendab kogu krempel õhku. Siis tundub, et sellise temperatuuri ja rõhu juures poleks mingi teema veresoontele ladestunud võõrkehade lahti pesemine ja trombioht, millest nii palju oleme kuulnud. Aga kuna ükskõiksus on vallutanud keha ja mõistuse, siis pole vahet, mis sinuga edasi juhtub. Peaasi, et saaks veidi palavikku alla ja tunnikese magada.

Magamisega on oma ooper. Nädala jooksul kõrge palavikuga õnnestus magada neli-viis tundi. Ja see polnud uni, nagu te arvate. Kui õnnestus veidi suigatada, siis oli see etteaimatava õudusseriaali järjekordne osa, mis sind painab ja voodisse kuhugi madratsite vahele kinni seob ning seal sind ahistab ja hoiab. Ja samal ajal aju muudkui genereerib ja genereerib. Ma ei oska öelda, kas hulluks minemiseni jäi veel mõni väike samm või sai see juba ületatud!

Peale kaheksat päeva palavikuga kodus võitlemist ja allaandmist maandusin kiirabiga TÜ kliinikumis, kus veetsin järgmised kaheksa ööpäeva. Esimene leevendus jõudis paari päeva jooksul, mil saadi palavik alla. Edasi oleks pidanud nagu pidu olema, aga kahjuks see nii ei olnud. Verd voolas nii arteriaalselt kui veenist igasuguste proovide jaoks. Kõht on sinine süstidest siiani.

Ja aju muudkui genereeris mingit paska. Kell ei liigu edasi, ootad seda 30 minutit, et korrakski suigatada, seda muidugi õudusseriaali 1000. osaga. Öösiti õnnestus lõpuks unetableti abil kaks-kolm tundi ka magada. Aga seriaal käis täispööretel edasi.

Vahepealseks märkuseks seda, et korpuses, kus mina asusin, olid kergemad isehingavad (lisaks küll hapnik ninas ja kanüül tilkumas) patsiendid. Pärides teiste haigete kohta, kes hingamisaparaatide küljes koomas rippusid (paar osakonda) ja keda päevas nagu lihatompe mõned korrad ümber keerati, et lamatisi ei saaks, asusin mina lausa paradiisis. Või mis paradiis see on, kui sulle pole enam oluline, kus sa oled, mis sa oled, mis edasi saab, kui üldse saab. Sa oled nii kurnatud, vihane, mõttetu olevus, kelle olelusvõitlus enamikule ebaoluline ja tähtsusetu tundub. Aga seda „haigust“ ju pole, me võitleme fantaasiaga.

Mul oli kahepoolne kopsupõletik, mille viiruslik pisik sisenes kopsu läbi „kurja väljamõeldud nime“. Ravimit selle vastu pole. Sai ainult loota, et kõrvalkahjustused väga tõsised pole ja kunagi normaalselt kõndida jõuad ja hingeldamata hingata suudad.

Nüüdseks olen tagasi kodus olnud juba üle kuu aja. Esimesed kaks-kolm päeva lihtsalt hõljusin. Polnud adekvaatne, mõistus keeldus reaalselt mõtlemast. Jalad tunduvad kohupiimast, valutavad. Ei taju ega tunneta neid reaalselt. 200 meetrit kõndimist ja siis pool tundi istumist. Ma ei jõua, laske mul istuda, tahan lihtsalt hingata. Asjade raskusi ei taju. Võid veeklaasi suu asemel üle pea virutada. Öösiti jätkuvad õudusseriaali 2000ndad osad. Inimesel on kaks kopsu, aga sinul on lisaks nendele veel kaks, mis on vett täis ja mis on voodisse vajunud ja hoiavad sind voodipõhjas kinni ega lase liigutada. Oota nii hommikuni, äkki keegi toob võtme ja keerab sind lukust lahti – insomnia!

Veidigi leevendust annavad unetabletid, mis küll jubedatest unenägudest hoolimata veidi magada lasevad. Ja ometigi räägime me hullust haigusest, mida reaalselt pole, aga meid siiski oma rüppe on saanud ja meid hüpitab.

Kogu selle haigeks olemise aja mõtlesin pidevalt, et teist korda ma seda utoopiat läbi ei elaks. Miks ma ometi ei lasknud teha vaktsiinisüsti? Oleks võinud teha kasvõi mitu süsti järjest, ainult kui oleksin pääsenud sellest valust, jubedusest, õudusest! Ma ei tea, kui kaua need kõrvalmõjud kestavad ja kas nad üldse lõpevad. Mõtlen inimestele, kes sellest jamast oleksid võinud pääseda, kui selle kuradima süsti enne haigestumist ära oleks teinud. Aga samas, ma ei tea ju, mis oleks saanud või kuidas oleks olnud, kui ma oleksin olnud vaktsineeritud – hüpotees. Olles selle jama läbi põdenud, on minu praegune soov, et ma oleks võinud olla vaktsineeritud ja poleks seda kogemust pidanud läbi elama ega taluma.

On möödunud veel mõned nädalad. Olen otsaga jõudnud siia, Andaluusia lõunarannikule, et võtta aeg maha ja tegeleda oma kohupiimajalgade ja hingamisega. Üritan laadida oma päikesepatareisid, kõndida ja hingata mägedes. Taastuda. Üritan reastada oma mõtteid ja analüüsida haigust, mida justkui ei tohtinud olemas olla.

Võib-olla mõnele tuttavale tundus see kirjarida minule mitteomane ja veidi soodalik. Aga uskuge, te muututegi soodaks. Ja teie, kes te endiselt kahtlete viiruse olemasolus ja asja tõsiduses, siis on ju võimalus teil ka ise läbi proovida see põdemine – selleks ei pea palju ilmselt pingutama, et see haigus endale täna kuskilt külge saada. Küsimus ei ole mitte selles, kas ma saan, vaid millal saan selle COVIDi. Usun, et veendute üsna ruttu, kui oluline on ennast hoida ka alguses ebareaalsena tundunud viiruse eest.

Olge terved, ennetage seda jama. Päikest kõigile!”

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 09/10/2021 17:34:04