Võru linna vanim puithoone, mis on peaaegu sama vana kui Võru linn isegi ning mille omanike hulgas on olnud omal ajal väga kuulsaid linlasi, ootab nüüd uut peremeest. Senine omanik Ruti Jõgi-Rumvolt, kes soovis arhitektuuripärlisse rajada linna kunstihoonet, on oma plaane muutnud ja 230-aastane üliväärikas hoone on müügis 80 000 euroga.

„Ma tahaksin, et keegi sellesse vanasse ja väärikasse majja, mis on sisuliselt sama vana kui Võru linn, midagi toredat rajaks. Keegi, kellele see maja ja suur kesklinna parkla võiksid sobida ja keegi, kes usub, et sellest võib asja saada. Keegi, kellel on tahet ja loomulikult ka vaba raha. Meie jaoks osutus see projekt siiski natuke liiga keeruliseks,” põhjendab kunstnik Ruti Jõgi-Rumvolt, miks ta otsustas maja müüki panna ja sinna kunstikeskuse rajamisest loobuda.

Naise sõnutsi tehti ainüksi maja projekti neli aastat ning saadi peale ka kõik load, lõpuks ka päästeametilt.

„Ma ise arvan, et see hoone sobib hästi ärimajaks, kuna ta on nõnda avar ja suur, kokku ca 430 ruutmeetrit põrandapinda. Mulle on juba tehtud ka mõningaid pakkumisi nende poolt, kes näevad seal korteriteks ehitamise võimalusi. Arvestades maja suurust ja väärikust ning kesklinnas asuva parkla suurust, siis pean maja hinda üsna odavaks. Lõviosa kogu Mõisa Aida ja tänavapoolse maja sisehoovist kuulub ju ka selle maja krundi sisse,” selgitab Jõgi-Rumvolt.

Tema sõnade kohaselt pole ta maja müüki pannes kurb, aga lihtsalt millalgi tuli langetada konkreetne otsus ja eluga edasi minna. Lisaks leidis ta viimastel aastatel, et ka asukoht kunstihoonena polnud enam kõige parem.

Vahvärk ja ürgbaltilik tüüp
Arvatavasti on Jüri 20a puidust elamu on ehitatud aastatel 1789-91. Seda fakti tõestab kinnistutoimiku sissekanne omanikust aastal 1791. Seega on majal vanust ligi 230 aastat.

Tegemist on Võru linna ühe kõige vanema majaga, mis on hoolimata pealnäha viletsast seisust ikkagi küllaltki hästi säilinud ja ainulaadne.

„Jüri tänav 20a elamu on kahtlemata üks linna vanimaid ja väärtuslikemaid hooneid ning seda enam, et ta on säilitanud nii oma põhigabariidid arhailise välisilme näol kui ka üksikuid olulisi sisedetaile. Teist nii vana ja autentsete üksikute arhailiste ehitusdetailide ja dekoorielementidega elamut Võru linnas säilinud ei ole,” on kirjas muinsuskaitse analüüsis.

Hoonel on ürgbaltilik elamutüüp: väga kõrge katus ning lai ja pikaksvenitatud madal kuju, mis levis Eesti linnades valdavalt 18. sajandil. Maja peidab nii väljas kui ka sees ajastu ilu ja põnevaid detaile. Elamu eripära juured on aga saksa rahvuslikus arhitektuuris, mida Lõuna-Eesti linnades 18.-19. sajandi esimesel poolel kasutati vaid paari-kolme maja ehitamisel. Jüri 20a majal on konstrueeritud vahvärk- (saksa k Fachwerk) tüüpi viiluosad, millel puitsõrestiku detailid on nähtaval ja millest üksikud on veel säilinud.

Arhailist ehitustraditsiooni on majal talletatud kirvega tahutud palkseinas ja välisvooderlaudises. Ka sisekujunduses on kasutatud arhailisi ehitusdetaile, nendega samaaegselt ka peeneid dekoratiivseid elemente: näiteks barokse pööningutrepi trepivõre või 20. sajandi algupoolest pärit tapeet.

Omanikuks tähtis kultuuritegelane ja tema vennast „Võru kuningas”
Krundi esmaomanikuks oli kuni 1791. aastani baltisaksa päritolu Eesti vaimulik ja koolitegelane Johann Philipp von Roth.

Mees töötas näiteks Kanepi pastorina ja 1798. aastal oli ta Võrumaa praost. Kuus aastat hiljem asutas von Roth Kanepi kihelkonnakooli, hiljem tütarlaste-, vaeste- ja töökooli.

Veelgi olulisem on von Rothi tegemistest see, et ta korraldas Lõuna-Eesti murdelise „Uue Testamendi” tõlkimist ning andis koos Põlva pastori G.A. Oldekopiga välja „Tarto maa rahwa Nädali-Lehte”, mida peetakse tõeliseks esimeseks uudistega eestikeelseks ajaleheks.

Von Roth kirjutas ka 24 võrumurdelist laulu ja tõlget ning pani oma kihelkonna talupoegadele perekonnanimesid.

1807-1838 omas krunti tema vend Carl August von Roth, kes oli lausa 20 aastat Võru linnapeaks (1806-1826), ning keda hüüti „Võru kuningaks”.

Hiljem sai Jüri 20a kinnistust ja hooneest kaubanduse keskus. Koht kuulus järjest mitmetele kohalikele baltisaksa kaupmeestele, 1861. aastal ostis selle näiteks Võru linna kaupmees Ludwig Greil.

1884. aastal omandas kinnistu Võru Põllumajanduse Selts, kellele jäi hoone 1930ndate lõpuni. Selts tegeles katsete ja uurimustöödega Liivimaa mõisates ja oli oluline organisatsioon majandusele üldisemalt. Kinnistul asus vabariigi ajal ka korralik kauplusehoone.

1939. aastal kuulus koht rendilepinguga Võru Ühispangale.

Nõukogude ajal oli kinnistu riigi vara, kus asusid mitmed ametiasutused. Eesti vabariigi taassünni järel läks kinnistu Võru linna omandusse, kuni see leiti sobivat uue orelimuuseumi asukohaks ja müüdi 21. sajandi hakul sümboolse hinna eest Eesti Orelikeskusele. Plaan aga kukkus läbi ja aastaid otsis koht endale uut omanikku, kuni leidiski ühe ettevõtja. Viimase käest ostiski vaatlusaluse kinnistu juba MTÜ Avatud Ateljee plaaniga rajada kunstimaja.

„Võru ühe vanima maja elulugu läheb hoolimata omanike muutusest aga ikka edasi,” kirjutas LõunaLeht oma ülevaateartiklis juba 2011. aastal ning seda pole ka kümme aastat hiljem muuta vaja.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 28/10/2021 10:39:03