Hauaplats 1970ndatel, Johannese matmispaik paremal. Foto: erakogu

Eakas Lõuna-Eesti naine võitleb kogu hingest selle nimel, et lõpetada olukord, mida ta ise nimetab hauarüvetamiseks. Vanaproua on muu hulgas isegi nõudnud segasevõitu pealematmise olukorra tema kasuks lahendamisest keeldunud vallavalitsuse ja kirikuõpetaja korralekutsumist.

82-aastane Anne ja tema 86-aastane abikaasa (proua palvel kasutame selles loos inimeste säästmiseks nii vähe nimesid kui võimalik) elavad juba aastakümneid ühe Lõuna-Eesti asula ääres tagasihoidlikus paneelmaja korteris. Neile on seltsiks vanaldane koer, kellega proua Anne tugevast nägemiskaotusest hoolimata jalutamas käib („Ta on mulle juhtkoera eest,” naerab eakas daam).

Vanapaar on kadestamisväärselt heas vormis. Härra lahendab ajaviiteks ristsõnu ja loeb neljapäeviti abikaasale LõunaLehte ette. Proua Anne vitaalsust näitab seegi, et nägemispuude ja kahe läbielatud infarkti kiuste on ta viimase pooleteise aasta jooksul pühendanud palju energiat sellele, et enda ja oma ammulahkunud onu jaoks õiglust jalule seada. Eeskätt tahtis proua oma lugu ära rääkides tuua inimestele hoiatuseks, mida kõike ebameeldivat elus – ja ka peale seda – võib ette tulla.

Anne isa jäi sõtta. Ema vend ehk onu Johannes oli talle tema lapsepõlves isa eest ja Anne peab tänini tema mälestust kalliks. Johannes kinnitas surivoodil oma soovi saada maetud lähedaste juurde ühele Lõuna-Eesti surnuaiale. 1967. aastal ehk juba 54 aastat tagasi meie seast lahkunud mehe viimane soov sai täidetud.

Aastaid ja aastakümneid käis Anne kadunud onu haual, hooldas seda, kaunistas lillede ja küünaldega. Anne mälestustest said osa ka tema lapsed ja hiljem lapselapsedki. Naisel on ka vanu fotosid Johannese kalmult – mälestuskivi hauaplatsi paremas servas.

Möödunud aasta jaanipäeva paiku käis eakas daam lähedaste abil taas onu haual, rahupaigas oli kõik kenasti. 4. augustil oli Anne ema sünniaastapäev ja proua võttis päev varem koos tütrega jälle autorataste alla tee lähedaste rahulasse. Seal nähtu oli vanaproua jaoks šokk.

„Läheme surnuaiale – ja onu hauakivi ei olegi!” ahastas Anne. „Sammas oli visatud kuhugi nurka. Täditütar Lagle oli maetud onu peale. Ma olin nii õnnetu.”

Hauakivi nurkaviskamise kohta proua pisut liialdab. 2019. aasta lõpus vaid 62-aastasena meie seast lahkunud täditütre urn oli maetud hauaplatsi paremale poolele, onu Johannese hauakivi oli tõstetud hauaplatsi vasakusse serva – kohale, kuhu Anne kinnitusel ei ole kedagi maetud. Naise sõnul oli täditütar talle omal ajal öelnud, et tahab saada maetud samale kalmistule oma ema juurde. Lagle ema haud asub mõni meeter eemal. Kuna Annet täditütre matustele ei kutsutud, siis saigi ta alles augusti algul 2020 teada, et tolle vend Mati oli oma õe tuha matnud täpselt tema onu Johannese kirstu kohale ning lasknud sinna asetada ka õe nimega hauakivi.

„Samal õhtul helistasin talle ja küsisin: Mati, millega sa oled hakkama saanud? Ta lõpetas kõne ära,” kirjeldas Anne.

Kirikuõpetaja pahandas vanaproua välja
Naine ei jätnud asja niisama, vaid võttis kohe ühendust kohaliku kirikuõpetajaga, kes oli matnud nii Lagle ema kui ka Lagle enda. Kirikuõpetaja selgitused Annet ei rahuldanud ning tema nägemus asjast ja ka käitumine tekitasid lausa pahameelt.

„Ütles seal käärkambris, et tal pole meile istet pakkuda. Seisime abikaasaga seal tema kantsli ees nagu kaks vana patust,” kirjeldas naine. „Ütles veel: „Oi kui ilusasti poisid seda hauda seal kaevasid!” Hauda minu onu haua peale! Ja veel ütles kirikuõpetaja, et paremaid inimesi kui Mati pole olemas. Ma olen tema kirikus ristitud, aga enam ma üle selle kiriku ukseläve jalga ei tõsta!”

Kirikuõpetaja ütles Annele ka üsna selgelt, et Lagle urn jääb sinnasamma ja ümber seda ei maeta.

Võimalik, et kirikuõpetaja seisukoht saigi Anne jaoks viimaseks piisaks karikas ning vallandus võitlus, mis ilmselt tuli ebamugava üllatusena kõigile, kes ei tunne Anne sihikindlat meelt. Tänini nimetab naine toimunut hauarüvetamiseks ning pole võitlust lõpetanud.

7. augustil tegi Anne seoses pealematmisega kohalikule vallavalitsusele avalduse, milles teatas, et pole olukorraga nõus, ja taotles täditütre urni ümbermatmist.

11. septembril vastas vald keskkonnaspetsialisti suu läbi, et on kontrollinud asjaolusid, küsitlenud kalmistuvahti, matuse korraldanud kirikuõpetajat ja maetu lähisugulast ning leidnud, et matustega seonduvalt on järgitud kalmistuseadust ja kalmistute kasutamise eeskirja. Vald soovitas suguvõsas kokku leppida, kes korraldab edaspidi haudade hooldust ja vormistab end hauaplatside kasutajaks.

Anne pöördus ka õigusabiteenust pakkuvate juristide poole ning õigusbüroo Hugo esindaja päris 20. novembril vallalt aru hauaplatsi kasutaja isiku kohta. Vald vastas, et hauaplatsi kasutust ei ole veel kellelegi vormistatud.

1. veebruaril 2021 pöördus jurist taas valla poole ning selgitas täiendavalt, miks pealematmine oli ebaseaduslik. 4. märtsil vastas vald, et matmine on korraldatud õiguspäraselt ja ümbermatmiseks puudub igasugune alus. Sugulaste omavaheliste erimeelsuste kohta ei saa vald enda teatel seisukohta võtta. Samas kirjas tegi vald ettepaneku määrata hauaplatsi hooldajaks mitte Anne, vaid Mati.

Anne ja tema esindaja ei olnud sellega mõistagi nõus. Aga muu hulgas on vanaproua ja tema juristi tegutsemine ilmselt viinud selleni, et üks puudujääk kalmistutega seonduvas asjaajamises saab likvideeritud: 18. augustil 2020 võttis vald vastu otsuse kalmisturegistri loomise kohta ja sedastas, et edaspidi peavad hauaplatsi kasutaja andmed olema selgelt registris kirjas.

„Kuni vallal ei olnud konkreetset registrit, sai matmine toimuda suvalisse kohta suvalise isiku poolt, kes vähegi oskas kõnelda, et mõni hauaplats on tema kasutuses olnud,” pahandas Anne vallaga.

Eeskätt käibki vaidlus selle üle, kes konkreetselt suguvõsa haudu, mida teadaolevalt nüüdseks kokku 13, on hooldanud. Anne väidab, et seda tegi tema, mitte valdavalt Ida-Virumaal elanud Mati. Mati aga väidab vastupidist.

Vahelduseks lause ühest valla keskkonnaspetsialisti kirjast Anne juristile: „Hauaplatsil on oma viimase puhkepaiga leidnud kaks inimest, loodame väga, et lahkunute sugulased suudavad omavahelised erimeelsused lahendada ning suhtuda austavalt mõlema lahkunu õigusele hauarahule.”

Kuna kalmistuvaht, kirikuõpetaja, vallavalitsus ja Lagle sugulane leiavad endiselt, et ümbermatmiseks pole alust, pöördus Anne halduskohtusse, süüdistades valda tegevusetuses. Seal jäi Annel õigus saamata, kuid plaanis on minna edasi ka kõrgema astme kohtusse. Lisaks on naine püüdnud õigust saada õiguskantsleri kaudu.

Mida ütlevad vaimulikud?
„Kodanik Anne on korduvalt pöördunud ka minu poole ja olen soovitanud tal kõnesolevas küsimuses pere ja sugulaste ringis kokkuleppele jõuda,” on olukorda seletanud kohalik kirikuõpetaja.

Pastor avaldas arvamust, et konflikt on tekkinud kahe erinevate vaadetega inimese kokkupõrke tagajärjel. „Lagle matust korraldas tema vend Mati, kes minule teadaolevalt on suguvõsa mälu ja vaimse pärandi hoidja, ka pole põhjust kahelda tema kinnituses, et ta hoolitseb mitmete suguvõsa hauaplatside eest,” teatas kirikuõpetaja.

Kõigekõrgemat teeniva kirikuõpetaja seisukoht pahandas Anne sedavõrd ära, et naine kaebas tema käitumise peale Eesti kirikute nõukogusse (EKN). Vastuses tsiteeriti valla kalmistute kasutamise eeskirja ja öeldi muu hulgas, et EKN vastavalt oma põhikirjale ei sekku liikmeskiriku siseasjadesse, „mistõttu me ei saa anda hinnangut koguduseõpetaja käitumise kohta”. EKN märkis ka, et õpetajal polnud urni asukoha osas mingit seost ning ta viis vaid läbi vaimuliku talituse.

„Kuna kogu olukord on tekkinud suguvõsa siseselt ilma omavahelise suhtlemiseta, siis ongi ainuke võimalus leida üheskoos läbirääkimiste teel lahendus antud olukorrale,” lõppes EKNi täitevsekretäri kiri.

Kuna kirikute nõukogu pastorit korrale ei kutsunud, kaebas Anne kirikuõpetaja peale kohalikule praostile. Too öelnud vanaproua teatel esimesel suhtlemisel, et urn tuleks ümber matta. Hiljem aga soovitanud hoopiski võtta onu pärishaua kohast mõned peotäied mulda ja panna need ümberkolitud hauakivi juurde. Ja ehk valada ka hauaplatsi erinevate kohtade vahele randi.

„Siis pean urni sealt onu hauakoha pealt ära võtma. Ja mis randi tühjale hauakohale ...” ei rahuldanud seegi lahendus proua Annet.

Ka soovitas praost erimeelsused kirikuõpetajaga omavahel kohtudes ära klaarida.

Viimati lahkunu vend: sugulaseks olemine ei ole privileeg
Kuuekümnendates eluaastates Mati kirjeldas õde Lagle matustega seonduvat vallavalitsusele kirjalikult mullu 7. septembril. Selles selgitas ta, et viibis ise omal ajal Johannese matusel. Haual on kivi Johannese ja Linda (paremal pool) nimedega, ent too on maetud Tallinnasse. Nii teadis Mati oma sõnul, et kolmekohalisele hauaplatsile on maetud üks inimene ja ülejäänud kohad on vabad.

„Lagle muldasängitamine oma vanaonu kõrvale ühendab veel tugevamini kõiki ammuseid ja tänaseid sugulasi,” kirjutas Mati. „Pärast mälestusteenistust tutvustasin kohalviibijatele sinna kalmistule maetud meie esivanemate hauaplatse. Lugupidamist oma esivanemate mälestusest õpetasid mulle minu vanaema ja ema, võttes mind juba lapsena kalmistule kaasa. Kalmistule on maetud minu vanaema- ja vanaisapoolsed sugulased 19. sajandi esimesest poolest alates ja nende hauatähised on tänaseni säilinud.”

Mati ütles, et Anne poolt vallavalitsuse ette tõstatatud teemad on meelevaldsed ega vasta tõele. „Mina ja minu lähedased ei ole kunagi andnud Annele ei kirjalikult ega suuliselt õigusi ja volitusi korraldada kalmistul ainuisikuliselt sugulaste matmise korda ja nende mälestuse kandmise õigust!” pahandas Mati.

Mehe kinnitusel pöördus Anne mullu 16. augusil tema poole, et ta hooldaks edaspidi Anne ema hauda. Veel selgunud vestlusest Anne tütrega, et nende poolele on teadmata kahe ühise sugulase hauaplatsid samal kalmistul ja Anne pere pole neid kunagi hooldanud. Kõigele lisaks olevat Anne Matile korduvalt helistanud ja ähvardanud tema õe urni ümbermatmisega.

„Sugulaseks olemine ei ole privileeg, vaid väärikas au ja vastutus oma lähedaste austamises ja esivanemate mälestuste au sees hoidmises,” lõppes Mati pöördumine.

„Mina pole teda ähvardanud,” kinnitab Anne.

Vanaproua ütleb, et ta ei tea, kas talle antakse elupäevi selle võitluse lõpetamiseks, aga ta jääb enda juurde, et teda ja ta onu mälestust on koheldud ebaõiglaselt – ja võitleb edasi.

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 05/11/2021 09:11:02