Foto: päästeamet

Päästeamet, politsei- ja piirivalveamet, kaitsepolitseiamet ja prokuratuur kutsusid oktoobris inimesi üles teavitama nende valduses olevatest loata relvadest ning lõhkematerjalist. Kampaania tõi PPA-le ning päästeametile kümneid väljakutseid, mille käigus anti üle rohkelt tulirelvi, erinevaid padruneid, püssirohtu, rakette, sütikuid, pürotehnikat jm.

„Päästeameti demineerijatele tänavune kampaania just väga palju tööd juurde ei toonud. Loodame, et meie varasemad kampaaniad on kandud vilja ja inimeste kodudes enam ohtlikke esemeid nii palju ei vedele,“ rääkis Põhja pommigrupi juhataja Raido Taalmann.

„Kogusime kampaania jooksul kokku 56 pürotehnilist toodet, millest kaks avastati talupidamise renoveerimisel, lisaks 79 padrunit ja veidi üle kahe kilo lõhkeainet. Kusjuures kõnealune lõhkeaine oli 85 aastat riiulil seisnud ning õnnekombel ei olnud see kedagi vigastada jõudnud,“ lisas Taalmann. Võib tunduda, et vana ja roostes lõhkekeha on kaotanud oma jõu ning on ohutu, kuid tegelikkus on vastupidine – ka selle liigutamine võib kaasa tuua traagilised tagajärjed.

PPA jaoks tõi kampaania üksjagu väljakutseid. Selle käigus anti politseile üle 27 tulirelva, ligemale 3500 erineva kaliibriga padrunit, mitmeid purke püssirohtu, erinevaid rakette, sütikuid, padrunikestasid, haavleid, stardipüstoleid ja relvaosi.

Kampaania raames jõudis Lõuna-Eesti eri paigust politseinike kätte neli ebaseaduslikku tulirelva, üks stardipüstol, ligemale 650 erineva kaliibriga padrunit, padrunikesti, paukpadruneid, sütikuid, püssirohtu ja haavleid.

PPA juhtivkorrakaitseametniku Riita Proosa sõnul on inimeste teadlikkus tulirelvade ja laskemoona käitlemise osas märgatavalt tõusnud. „Kui eelnevate kampaaniate ajal oli juhuseid, kus inimesed tulid leitud ebaseaduslike tulirelvade, laskemoonaga või suisa lõhkematerjalidega politseimajadesse, siis tänavu selliseid ohtlikke olukordi õnneks ei esinenud. Inimesed teavad, et ohtlikku leidu ei tasu ise puutuda ning sellest tuleb viivitamatult häirekeskusele teada anda ning siis operatiivtöötajate saabumist ootama jääda,“ kirjeldas ta.

Proosa märkis, et valdav enamus tulirelvi ja laskemoona, mis tänavuse kampaania käigus politseile üle anti, tulid välja maamajade, kuuride, garaažide koristamise käigus. „Ka anti politseile teada esivanemate lahkumise järel peremeheta jäänud tulirelvadest ja laskemoonast, mille hoiustamiseks või omamiseks järeltulevatel põlvedel luba puudus,“ märkis politseileitnant.

Kampaania lõppemisest hoolimata saab keelatud ja ohtlikke esemeid loovutada karistust kartmata aastaringselt. Selleks tuleb leiust viivitamatult hädaabinumbril teada anda ning operatiivtöötaja saabumist ootama jääda. Vabatahtlikule loovutamisele karistust ei järgne. Mitte mingil juhul ei tohi inimesed aga end ohtu seada ega lõhkeainet, detonaatoreid või relvi ise päästekomandosse või politseijaoskonda viia. Selle asemel tuleb helistada numbril 112, anda teada täpne asukoht ning edastada lõhkematerjali ning ebaseaduslike relvade kohta nii palju infot kui võimalik.

Päästeamet on sarnast kampaaniat teinud varasemalt seitsmel korral: aastatel 2008-2010, 2013, 2014, 2019 ning mullu oli kampaania esmakordselt PPA-ga ühine. Politsei on ebaseaduslikele relvadele ohtlikkusele ja nende loovutamisele tähelepanu juhtinud juba väga pikka aega. Esimest korda kutsuti inimesi ohtlikest ja ebaseaduslikest relvadest kampaania korras loobuma 2004. aastal.

 

Kuidas ma endale politsei kutsusin
Leidsime aastaid tagasi oma talus kartulipeenart kaevates maast lisaks mitmetele hülssidele tervikliku – kest, kuul, sütik, püssirohi – saksa päritolu vintpüssipadruni. No vähemalt peaks siinse ajaloo järgi III Reichi jagu olema, aga ma pole asjatundja. Ei osanud ma padruniga midagi peale hakata, läks koos samast mitmelt poolt leitud kestadega kilekotikesse ja ait-talumuuseumi lae alla rippuma. Ununes tükiks ajaks.

Hiljuti laekus päästeameti ja politsei teade sügisese relvaloovutuskampaania tulemuste kohta. Mulle selle peale lõpuks ometi meenus, et sihuke mõni grammike taparelva majapidamises. Kui jätan padruni sinnasamma aita – siis kunagi jaanikul mõni uudishimulik jõnglane avastab ja tahab lõkkesse visata. Kui matan selle põllule – siis rentniku traktor võib adraga tabada ja kuul lendu minna, tabades kes või mis teab mida. Kui matan hoovile – siis raudselt mõne aasta pärast löön samas kohas labida maasse, et näiteks elektrikaablit vedada või lemmiklooma matta.

112 ei hakanud helistama, et mitte hoida kinni liini, kuhu ehk parajasti vaja helistada kellelgi, kel maja põleb. Padrun võis väheke oodata, oli teine ju umbes 1944. aastast üsna samas kohas. Niisiis saatsin piirkonnapolitseinikule kirjakese pealkirjaga „Teade padrunist”, päevake hiljem sõitis politseiauto kahe mehega hoovile, kirjutasin seletuskirja ja andsin padruni pidulikult üle. St ei andnud, vaid lasin mundrikandjal oma käega võtta – et poleks mingit illegaalset lahingumoona käitlemist vmt. Samas kotikeses olnud padrunihülsid sain tagasi ja ajalooliste mälestusesemetena säilitamiseks on need märksa turvalisemad kui taparelva võimalik et tapmisvalmis padrun. Südametunnistus rahus.

VIDRIK VÕSOBERG

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 11/11/2021 08:56:42