Jaanika Elias. Foto: Ketlin Lääts

Kui ma suvel 2017 juhuslikult kolmandat korda Põlvasse sattusin, siis ei oleks ma ealeski osanud aimata, et juba sügisel 2018 kolin ma siia. Vahel on aga saatuse keerdkäigud huvitavaid pöördeid täis ja armastuse nimel tehakse suuri muudatusi. Siin ma nüüd siis olen – Põlvasse sisse rännanud vabakutseline ajakirjanik, kes hiljuti andis välja raamatu „Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks“, mis võtab minu tormilised 20ndad hästi kokku. Lisaks olen blogija, lugemisfänn, hispaania keele armastaja ja pilvedes elav unistaja. Võib vist lausa öelda, et Põlva sai ühe humanitaarist kirjanikuhakatise juurde.

Lugemine
Kui ma nüüd päris lapsepõlve peale mõtlen, mis möödus Tartumaal Puhja alevikus, siis kõige enam olen ma sidet tundnud just lugemisega. Käisin juba kuueaastasena kohalikus raamatukogus ja laenasin nii palju lugemisvara, et raamatukoguhoidja ei suutnud ära imestada, kas ma tõesti kõik need lasteraamatud ka plaanin läbi lugeda. Muidugi plaanisin, sest kui ma viieaastaselt lugemise selgeks sain, siis tundus see minu jaoks midagi nii maagilist, mida ei andnud sõnadesse panna.

Sama emotsiooni tunnen ka nüüd, 31-aastaselt, mil unustan end tihti raamatute rüppe ja mõtlen, kui palju värvikam on inimeste elu, kes lugemist naudivad. Mina nautisin seda kuni gümnaasiumi lõpuni, pärast seda tekkis mõneaastane paus, kus ma nii palju enam ei lugenud, aga nüüd olen raamatute lainel tagasi. Kui täpsem olla, siis ilukirjanduse lainel.

Mulle meeldib lugeda erinevaid žanre, aga mu suured lemmikud on põnevikud. Eriti Ruth Ware’i põnevikud, mida lugedes läheb meelest ära, kes ma olen ja kus ma olen. Tekib hoopis tunne, et tahaks tavapärasest argihallusest kaugele minema triivida. Just niimoodi mõjuvad mulle head raamatud. Mulle meeldib see meeleline pinevus, mis põnevike lugemisega kaasneb, sest sa ei tea kunagi, mis suuna raamatu lõpp ette võtab. Tavaliselt istun siis ärevilolekus diivanil ja mõtlen, mis küll edasi võiks saada ...

Kuna lugemine on minu elust nii suur osa, siis jagan oma muljeid ka Instagramis. See on selline pisike hobi, mis on mulle väga meeldima hakanud. Ma ei kujutaks oma elu ilma raamatute ega lugemiseta ette, see oleks ikka parajalt tühi ja kurvameelne maailm minu jaoks. Minu üks suurimaid unistusi on kirjutada tulevikus üks ilukirjanduslik raamat, eelistatavalt põnevik. Olen juba mitu korda alustanud, aga alati pooleli jätnud, sest ma olen tundnud, et ma pole piisavalt hea. Vähemalt mitte ilukirjanduse jaoks. Nagu alati, oleme kõik iseenda suurimad kriitikud. Mina vähemalt küll.

Kirjutamine ja blogi
Öeldakse, et need inimesed, kes armastavad lugeda, on ka paremad kirjutajad. Mis on hea ja mis mitte, on muidugi suhteline mõiste, aga ka kirjutamine on mind alati saatnud. Mul on keldris 10−15 teismeeas käsitsi kirjutatud „raamatut“, mida mu klassiõed siis innuga lugesid. Ja see ind pidi ikka väga suur olema, sest mu käekirja on raskem välja lugeda kui mõne arsti kirjutatud retsepti.

Kuskil sealsamas keldris ja kastide hunnikus on ka mitu kaustikut täis luuletusi – ligi 300 kokku. Ka neid kirjutasin ma kunagi rõõmuga ja sain mõnel luulevõistlusel isegi ära märgitud, aga ometi viis elu mind kirjutamisest kaugele. Vähemalt ilukirjanduse mõttes. Kuigi ma väiksena soovisin just ajakirjanikuks või kirjanikuks saada, siis pärast gümnaasiumi lõppu tundus see siiski midagi, mida ma teha ei sooviks. Ometi tuli kirjutamine mu ellu tagasi – küll hoopis teistsugusel kujul, kui ma eales oleks osanud arvata, aga elu ongi vahel üllatusi täis.

20ndate alguses elasin ma üpris tormilist elu – seda ka suhete mõttes, mis olid tihtipeale kibedad, armukadedad ja kokkuvõttes üpris tühjad. 2011. aasta augustis turgatas mulle pähe geniaalne idee, et ma tahaksin seda kõike teistega jagada. Küll anonüümselt, aga siiski. Just nii sündiski Printsessi blogi, minu salajane kirg, kus ma ühendasin kaks asja – kirjutamise ja suhted.

Selle kümne aasta jooksul on blogi võtnud hoopis teise suuna: endisest suhtesõltlasest on saanud abielunaine ja pereema, aga see ongi ilmselt kogu asja võlu, sest inimesed muutuvadki ajas. Ka mu anonüümsusest pole enam midagi alles, sest mu lugejad tegid vähem kui aastaga selgeks, kes seal Printsessi pseudonüümi taga end tegelikult peidab. Järelikult oli mul viimane aeg kapist välja tulla. Ja see ei olnud tegelikult üldse nii hirmutav, kui ma olin kartnud.

Raamat „Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks“ ja kriitika
Idee kogu oma tormiline suhteelu raamatusse panna tuli mul tegelikult juba 24-aastaselt, aga ma sain varakult aru, et ma pole selleks piisavalt küps. Lainetasin siis endiselt tormilistel merelainetel, aga mu peas kooruski välja mõte, et ma tahaksin raamatu kirjutada siis, kui ma juba rahulikku pereelu elan.

Nii saigi mu raamat „Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks“ valmis sellel sügisel, sest nüüd oskan ma minevikus tehtuid vigu palju paremini analüüsida. Ma tean, mida need suhted mulle õpetanud on − just selle üle arutlen ma ka oma raamatus. Et kuidas minusugusest suhtesõltlasest siis lõpuks sai õnnelik abielunaine ja mis mõttemustreid ma pidin selle jaoks muutma, et jõuda sinna, kus ma nüüd olen. Mul on väga hea abikaasa ja meil on kaheaastane poeg peres kasvamas.

Tihti öeldakse, et kas kõike on siis vaja avalikult arutada – mõne asja võiks endale ka hoida. Mina seda maailmapilti ei jaga, sest ma olen alati kui avatud raamat. Mul puudub see häbitunne ja ilmselt on see ka üks omadustest, miks ma olen suutnud igasuguse kriitika enda õlgadelt maha raputada. Ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb omadus, aga ma siiski võtan seda pigem positiivse joonena.

Ilmselt on siinkohal aidanud mind ka asjaolu, et aastatel 2013−2016 juhtusin ma Kanal 12 jooksnud öist tutvumissaadet „Night Chat”, kus otse-eetris võis vahel ikka kõike kuulda. Nii ilusaid kui ka koledaid sõnu. Ilmselt see ja küllaltki avameelse blogi pidamine ongi mind õpetanud, et sa elad oma elu ainult enda jaoks ega saa kellegi teise nimel end muuta. Ma olen üpris kindel, et kui teised sama mõtteviisi rakendaksid, siis nad oleksid palju õnnelikumad.

Kannapööre 31-aastaselt
Mul aitas lapsehoolduspuhkus nii palju asju selgemaks mõelda. Juuni alguses, just vahetult enne seda, kui mu raamat kujundaja kätte läks, hakkasin ma rohkem oma elu üle järele mõtlema. Ma jõudsin järeldusele, et tahan oma paberil voolavaid sõnu teistmoodi proovile panna. Nii kirjutasingi mõnele väljaandele, et tahaksin neile lugusid kirjutada, ise omamata mingisugustki kogemust. Juhuse tahtel jõudis mu ellu ka LõunaLeht, kuhu ma nüüd vahel kirjutan. Väiksest ideest sai alguse midagi imelist, sest alates juuni algusest olen ma kokku kirjutanud ligi 35 lugu (kuude ajakirja ja kahte ajalehte). Võtsin vastu riskantse otsuse ja tulin palgatöölt ära, et pühendada ennast rohkem kirjutamisele.

Sealjuures ei oma ma mingitki garantiid, et sellest võiks kunagi saada mu põhitöö, aga ma tundsin, et ma pean lihtsalt riskima. Julgete päralt olla ju maailm või mis? Eks seda näitab aeg, ehk põrun kohutavalt, aga siis ma vähemalt ei jää põdema, et aga mis siis, kui ...

Ma ei oleks isegi osanud aimata, et mulle lugude kirjutamine nii väga meeldima hakkab ja veel vähem oleksin ma arvanud seda, et mulle selleks ka võimalusi antakse. Ilmselt saangi siinkohal tänada kirjutamisharjumust, mida ma juba aastaid olen endaga kaasas kandnud, küll hoopis teisel viisil, aga siiski. Ma ei oska öelda, mis tulevik toob, aga olen kõigile võimalustele avatud. Pealegi, praegu oleks ju ideaalne aeg lõpetada üks oma kuuest ilukirjanduslikust käsikirjast, mis mul on paremat aega ootama jäänud. Ehk ühel ilusal päeval ...

Mehhiko ja hispaania keel
Minu hispaania keele armastus sai jällegi alguse lapsepõlvest, ilmselt seebikat „Tahmanägu“ vaadates. Nii vähemalt väidab mu õde, sest ma ise olin siis pisike plikatirts. Gümnaasiumis sain samuti hispaania keelt õppida, aga selleks ajaks oli mul juba teatud keeleoskus olemas. Kõige parema taseme saavutasin ma ilmselt 20-aastaselt, mil läksin pooleks aastaks Mehhikosse vabatahtlikuks. Just seal kuulsin ma seda hispaania keelt, mis on mulle alati kõige enam sümpatiseerinud, ja poole aastaga sain keele üpris hästi selgeks. Räägin siiani seda päris vabalt, sest tarbin ka palju hispaaniakeelset meediat. Muidugi aitas mu hispaania keele oskusele kaasa seegi, et ma töötasin lastekodus, kus pidin lastega just nende emakeeles rääkima.

Ilmselt aastate jooksul on ehk teatud vilumus kaduma läinud, aga kuna ma olen hispaania keele suur fänn, siis ei lase ma sel oma elust kaduda. Praktikat küll nii palju pole, aga kuna mu parim sõbranna räägib ka hispaania keelt ülihästi, siis vähemalt saame temaga seda harjutada. Kuigi inglise keelt peaksin ma teoorias rohkem oskama, ja ilmselt oskangi, siis valiksin ma suhtlemiseks võimaluse korral alati pigem hispaania keele. Kui miski su südamesse niimoodi juurdub, olgugi see keel, siis sealt niisama kergelt seda välja ei aja. Mitte et ma üldse tahaksingi seda teha.

Põlva
Ma ütlen päris ausalt, et esialgu ma kolisin Põlvasse siiski ainult selle tõttu, et mu abikaasa on siit pärit. Siis ma veel ei osanud aimata, et mulle see pisike linnake nii palju meeldima hakkab, ja nüüd ma ei kujutakski end kuskil mujal väga ette. Kuigi mina olen siia sisse rännanud, on mu laps juba põline põlvakas, mille üle mul on ainult hea meel. Alguses ma muidugi ei saanud kohalike huumorist aru, aga nüüd lõkerdan isegi, kui keegi mingi Passati nalja viskab. Mulle meeldivad põlvakad ja nende oskus iseenda üle naerda, sest naer on ainult terviseks.

Päris kohalikuna ma ilmselt end veel ei tunne, sest kui abikaasaga mööda Põlvamaad ringi sõidame, siis tema teab iga käänakut kui oma viit sõrme, aga minul on avastamist veel küllaga. Seda viimast naudin ma väga, sest Põlvamaa on ilus. Olen lugude tarbeks saanud ka palju enam kohalike inimestega suhelda ja see soojus, mis nende seest kiirgab, on muljet avaldav. Ma armastan Põlvamaad ja neid inimesi, kes siin elavad. Olete siia ühe humanitaarist kirjanikuhakatise juurde saanud, kui nii saab öelda.

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 11/11/2021 09:06:10