Foto: Põlva politsei

Minu nimi on Anete. Olen olnud politseisüsteemis vabatahtlik juba 365 päeva. See teeb täpselt aasta, mil ma olen abipolitseinikuna inimestele tuge pakkunud. Eraelus tegelen noortega. Olen sotsiaalpedagoog. Abipolitseinikuks hakkasin seepärast, et ma soovin väga, et meie kodukant oleks tavapärasemast turvaline igas mõttes – nii õiguserikkumiste poolest kui ka hetkel koroonapiirangutega seonduvalt.

Piirkondlikes COVID-patrullides olen osalenud juba hea omajagu. Viimane neist leidis aset eile (4. novembril – toim), mil ma vabast ajast politseile appi olin tulnud. Rõõm on näha, et poodides ja söögikohtades on piirangutest kinnipidamine varasemaga tunduvalt paranenud. Asutuste töötajad on enamjaolt ise aktiivsed ja paluvad inimestel maski näo ees kanda. Näen, kuidas leti taga olevad klienditeenindajad on sõbralikud. Kohati on minul neist pisut isegi kahju, kui kaitsemaski mittekandev klient kogu enda pahameele leti taga olevale müüjale näkku paiskab. Kurb. Aga milles on süüdi klienditeenindaja, kes päev otsa ise maski kandma peab ja kliendil seda või viieks kuni kümneks minutiks solidaarsuse põhimõttel raske ette panna on? Sellised on ju hetkel reeglid ja meie kõigi huvides on need täna ka kehtestatud. Õnneks aga saab tõdeda, et päevadega on läinud olukord palju paremaks. Tõsisemaid kraaklemisi ja vaidlusi ei ole nii sagedasti enam ette tulnud. Päev-päevalt muutub pilt järjest paremaks ja inimesed haiguse tõsidusest teadlikumaks.

Kui kõnelda veel kauplustest, siis müüjate murekohaks on koolinoored, kes peale õppetööd kaitsemaskita kauplusesse marsivad. Koolides aga on nakatumus suur ja lapsed võivad olla tihti asümptomaatilised, kuid sealjuures viirusekandjad.

Vesteldes bussijuhtidega selgub, et noored ei taha kaitsemaske kanda ka bussisõidul. Sageli aga on bussis ka eakamaid inimesi: nemad ise kannavad küll nõuetekohaselt maski, aga aerosoolnakkuse puhul on sellest vähe, kui ainult üks osapool reeglitest kinni peab. Buss on väga kitsas avalik siseruum, kus nakatumine on kindlasti väga kerge tulema.

Mina olen koroona läbi põdenud. Alles paar kuud tagasi. Olen täheldanud, et rõskete ilmadega kipun nüüdsest põhkatama. Hingata on raskem. Ilmselt on läbipõdemisega seonduvalt tekkinud järelmõjud, millele koostöös tohtritega abi püüame saada.

Soovin hoolivust. Olgem teineteisele toeks ka raskematel aegadel! Mitte ainult sõnades. Vaid ikka päriselt ka. Jaksu ja head tervist meile kõigile!

 

 

Autor: ANETE KRAMP, Kagu politseijaoskonna abipolitseinik
Viimati muudetud: 11/11/2021 09:07:29