Gertu Pabbo. Foto: erakogu

Tõrvast pärit Gertu Pabbo (26) jäi 2015. aastal „Eesti otsib superstaari“ kuuendal hooajal teiseks. Pärast seda on ta küll turundusvaldkonnas profiks saanud, aga laulmine on endiselt tema kirg. Gertu on veendunud, et tulevikus vallutab ta veel nii mõnegi lava ja annab uut muusikat välja. Praegu on lihtsalt olnud avastamise ja õppimise aeg.

„Eesti otsib superstaari“
Gertu osalemisest „Eesti otsib superstaari“ saates on nüüd juba pea seitse aastat möödas, siiski ei tundu see talle enda sõnul üldse nii pikk aeg olevat. Gertul ei jätku häid sõnu jagamaks, mida kõike superstaarisaade talle andnud on.

„See andis mulle kolme kuuga tohutu kogemuse – otsesaate salvestamine, suurepärase tiimiga koos töötamine ja meediaga suhtlemine. Kõige suurem kogemus tuli tegelikult pärast saadet, sest siis pole enam tiimi su kõrval, pead kuidagi ise hakkama saama,“ tunnistab Gertu.

Tegelikult ei olnud 2015. aasta superstaarisaade Gertule sugugi esimene kord võistlustulle astuda, sest ta üritas ka kolm aastat varem seda teha. 2012. aastal ta siiski väga kaugele ei jõudnud ja just selle tõttu oligi Gertu rõõm kirjeldamatu, et 2015. aasta nii edukalt kulges. Eelnev pettumus pani noore neiu siiski hirmu tundma ja ta hoidis oma uut superstaariks kandideerimist kuni viimase hetkeni saladuses. „Mul läks kokkuvõttes väga hästi,“ on ta rõõmus, et uuesti proovis.

Gertut teeb nukraks see, et teiste osalejatega nad paraku väga tihti enam ei suhtle. Kui kuskil juhuslikult trehvatakse, siis loomulikult kallistatakse ja arutatakse kõik maailma probleemid läbi, aga seitse aastat on pikk aeg ja superstaaridel on nüüd oma elu. Viimati nägi ta Mikk Mäed, kellega sai natuke juttu ajada.

Ka hoidis Gertu äsja lõppenud superstaarisaate kaheksandal hooajal hoolega silma peal. Võitjaks tulnud Alika Milova oli just see, kes ka Gertu enda südame oma erilise tämbriga ära võlus. „Mõlemad superfinalistid olid tegelikult väga tublid, ka Wanda-Helene Ollep on nii hea laulja.“

Juured Tõrvas, aga elab Tallinnas
Kuigi Gertu on juba mitmeid aastaid pealinna elu nautinud, hoiab ta oma kodukohta Tõrvat endiselt väga südames. Lausa nii palju, et kodulinna jõuab ta kord või paar kuus. Gertu meelest oli tema lapsepõlv Tõrvas just selline, mida ta teistelegi lastele sooviks.
„Mul oli väga palju sugulasi, kes olid minuvanused – saime terve suve vanavanaema juures veeta. Ehitasime metsas onne ja tegime lollusi. Arvuteid ega telefone meil ei olnud, mängisime mängumajas kodu ja kiikusime vanavanaisa tehtud suure kiigega,“ kirjeldab ta lapsepõlve värvilist idülli.

Gertu naudib pealinna elu koos oma elukaaslasega, kellega ta on neli aastat koos olnud. „Ma olen inimene, kes ei oska üksi olla, ja ma tunnen end hästi, kui mu kõrval on keegi, kellega oma suurimaid saavutusi ja kurvemaid hetki jagada. Olen tohutult õnnelik, et kohtusin neli aastat tagasi niivõrd ägeda ja elurõõmsa inimesega, kes mind kogu aeg inspireerib mugavustsoonist välja tulema ja olema kõige parem versioon iseendast. Me oleme väga erinevad, aga samas teineteise parimad sõbrad. Me mõlemad armastame ka väga reisida ja uusi kohti avastada. Elasime lausa aasta Austraalias, mis oli väga äge kogemus ja muutis meid ilmselt veelgi lähedasemaks,“ räägib Gertu.

Laulmine on kirg
Gertu osales 2016. aasta Eesti Laulu poolfinaalis lauluga „Miljon korda“, mida ta siiani ainult hea sõnaga meenutab. Ta loodab, et ehk kunagi õnnestub uuesti sama teekond ette võtta ja loodetavasti siis ka finaali jõuda. Viimase aja suurimaks elamuseks oli aga Gertu jaoks Dua Lipa „Levitatingi“ laulu kaveri tegemine. „Tulingi mugavustsoonist välja ja panin bändi kokku, kellega koos sai see kaver tehtud. Lauluvalik sai otsustatud üsna kiiresti, aga loodetavasti näitasin end ehk pisut teisest ja põnevast küljest,“ lausub ta.

Praegu töötab Gertu turunduses, mis on juba mitmeid aastaid tema ala olnud. „Olen alati teadnud, et lisaks laulmisele tahan end kindlasti mõnes teises valdkonnas koolitada ja proovile panna. Ma loodan ja unistan, et vallutan veel nii mõnegi lava ja annan uut muusikat välja – praegu on olnud avastamise ja õppimise aeg.“

Gertu enda muusikamaitse on väga seinast seina. Tema lemmikute hulgast leiab nii Olivia Deani, Loic Notte, JP Cooperi, Mick Pedaja, Marianne Leiburi kui ka 5miinuse. Viimane bänd hakkas Gertule alles hiljuti meeldima – seda talle endalegi üllatuslikult, sest varem ta 5miinuse suur fänn just ei olnud. Nii et ka muusikamaitse võib Gertu arvates aja jooksul hoopis teise suuna võtta.

Omadega ekstravert, võõrastega introvert
Gertu peab end inimeseks, keda on raske iseloomustada, aga üks on kindel: teda inspireerivad just positiivsed ja õnnelikud inimesed, kes oskavad elust rõõmu tunda. „Pean end inimeseks, kes tahab endale ja teistele vaid head, ning püüan pigem meid ümbritsevast negatiivsusest hoiduda, sest seda on niigi palju. Usun, et see on ka põhjus, miks minu-inimesi liiga palju ei ole. Saan ühe käe peal lugeda kokku inimesed, kes on alati minu kõrval ja kellega saan olla 100% mina ise.“

Just kinnisem olek sobib Gertule, sest ta peab end suureks analüüsijaks, kes end väga kergelt ei ava. Ka uues seltskonnas ei võta Gertu pigem esimesena sõna, vaid introverdile omaselt anlüüsib teisi, ja kui nad tunduvad toredad, siis hakkab ka kaasa rääkima. Küll aga oma inimestega on Gertu rohkem ekstravert, aga selleni jõudmiseks läheb piisavalt palju aega. „Eks ma olen ikka osaliselt esineja ju ka,” tõdeb ta. „Pean end pigem introverdi ja ekstraverdi vahepealseks.“

Gertu loodab, et tal on kümne aasta pärast kaks last ja koer, kelle eest hoolt kanda. Muidugi peab olema elukaaslane, kellega ühist teekonda nautida. Gertu ei taha endale mingeid piire seada ja loodab, et elu läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Eesti on Gertu jaoks riik ja kodumaa, kus ta näeb end ka tulevikus elamas. Nagu paljudele teistelegi rännuhingedele, sai ta just siis, kui ta aasta aega Austraalias oli, aru, et kodumaa on siiski kõige südamelähedasem. Eestis on tal pere ja pereliikmed on kõige olulisemad.

Tõrva on Gertu jaoks ideaalne paik ja kodukoht, kuhu tulla, sest elu seal heas mõttes justkui seisab. Kõik vaikselt tegutsevad ja teevad oma asja. „Ma väga loodan, et mul on alati olemas selline koht, kuhu minna. Tallinn on väga närviline linn, kõigil on alati kiire, aga sul on kõik võimalused olemas, et teha seda, mida sa armastad. Tallinn on minu jaoks alati ainuke valik olnud ning olin juba gümnaasiumis kindel, et see on koht, kus ma tulevikus elan,“ sõnab Gertu kindlameelselt.

Ometi on ta südames alati ruumi ka Tõrva jaoks, kuhu saab tulla patareisid laadima, kui pealinna kiire elutempo on tüütavaks muutunud.

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 16/02/2022 17:59:42