Andri-Peedo peremees Kermo Rannamäe tõsise sikupoisiga. Foto: erakogu

Pikaaegne lambakasvataja on rasketel aegadel põhikarja vähendanud ja kitsekasvataja talus on jõusöödast saanud suurim kuluartikkel. Kuid lamba- ja kitsekasvatajad peavad samas täitma küsitava vajalikkusega pabereid ja nõudeid.

Tuuma talus Kõrgepalu külas Rõuge vallas on lambaid kasvatatud 1995. aastast. Talu tunnistati 2014. aastal Eesti parimaks tootmistaluks. Pikka aega on Tuumal olnud põhikarja suuruseks 350 lammast. „Oleme juba karja vähendanud, põhikarjas on 250 lammast,” ütles Ants Schmidt, Tuuma talu peremees.

Praegu algab poegimisaeg ning kui talled saavad paarikuuseks, hakatakse neile lisasöödana ka kaera andma.

Talu on müünud tallesid kolme kohta: Sännas asuva Baltic Vianco kaudu Belgiasse, samuti Savernas tegutsevale Eksole ja Rakale Raplamaale. „Ostja Belgiast soovib 25‒40-kiloseid tallesid, need ta viib oma Belgias asuvasse farmi, kus ta loomi veel kaks kuud toidab enne tapamajja saatmist,” rääkis Tuuma talu peremees.

Ta lisas, et hinna määrab ostja ning tallede eluskaalu kokkuostuhind on ostjale soodne. Läinud aastal tõsteti kasvatajale nii jäärtallede kui ka uttede eluskaalu kilohinda 2.30‒2.50 eurole, enne seda sai kasvataja kilost 1.60‒1.80 eurot.

„Ostja Belgiast eelistab jäärtallesid, sest moslemid ei söö uttede liha,” sõnas Tuuma peremees. Tallede ostmine algab jaanipäeva paiku ja kestab sügiseni.

Kasvatajale veidi kõrgema hinna taga oli Schmidti sõnu lammaste arvu vähenemine Eestis. Kui paar aastat tagasi oli Eestis 80 000, siis mullu 63 000 lammast.

Teine tee on liha müüa toitlustusettevõtetele. Läinud aastal avati Valgamaal Karulas väike tapapunkt, kus tehakse teenustööd ka teistele lambakasvajatele, ja tänu sellele saavad kasvatajad lambaliha toitlustusettevõtetele müüa.

Olulisemaks abiks peab peremees pindalatoetusi, milleta talu jäänuks miinusesse. Tuumal on üle saja hektari maad, osa sellest on põllumaad, kus kasvatatakse ka mahekaera, nii et talledele seda ostma ei pea, kuid küttekulu on ikkagi.

„Alla 300 euro tonnist keegi mahekaera enam ei müü, aga see ületab juba nisutonni hinna,” sõnas Schmidt.

Väetistele raha ei kulu, sest Tuuma on mahetalu, kus keemiat ei tohi kasutada. Põllu- ja karjamaid väetatakse ainult lambasõnnikuga.

Kitsekasvatuski ei sära
Kui Andri-Peedo talus Misso kandis Rõuge vallas üle tosina aasta kitsekasvatusega algust tehti, oli laudas 10 kitse, nüüd on loomi ligi 400, neist 230 on põhikarjas. Praegu on poegemiste aeg ja tallede arv kasvab iga päev.

„Põhisöödaks anname kitsedele heina, mille teeme ise, samuti jõusööta, mille ostame, lisaks saavad loomad mineraale ja talled piimapulbrit,” tutvustas Kermo Rannamäe, kitsetalu peremees. Tema sõnul on sööt väga oluline, siis on loomade tervis hea ja piima kvaliteet kõrge. Need tagavad ka toodete kõrge kvaliteedi.

Võrreldes poole aasta taguse ajaga on kõikide sisendite ja energia hinnad kallinenud. „Jõusööt on kallinenud praeguseks 20‒25 protsenti ja selle hind jätkab tõusmist. Jõusööt on meie talu üks suurimaid kuluartikleid,” tõdes Rannamäe.

Heina kvaliteedi eest hoolitseb pererahvas ise, suve jooksul teevad nad vähemalt kolm niidet ning hein kuivatatakse oma kuivatis. Mahedate heinamaade väetamiseks kasutatakse oma lauda sõnnikut. Seega, kulutused mineraalväetistele jäävad ära.

Heina kuivatamise elektrihind oli mullu suvel mõistlik, milliseks see kujuneb tänavu, on teadmata. Peremees tunnistas, et sööda, elektri ja muude toodete kallinemine mõjutab talu arengut märatavalt, teisalt, koroonapiirangute tõttu on vähenenud ka toodangu müümise võimalused.

„Horeca ehk hotellide, restoranide ja catering’ide sektori tellimused on minimaalsed ja olukord selles valdkonnas on endiselt keeruline,” sõnas Rannamäe. Ta lisas, et ideid, kuidas tootmist veelgi tõhusamaks muuta, on mitmeid, aga eelnevad rasked ajad ei ole lasknud rasva koguda, et teha vajalikke investeeringuid.

Teisalt, talus tegeletakse pidevalt tootearendusega, äsja tulid müügile kolm uut juustu: trühvli-, prae- ja salatijuust.

Kujunenud olukorras on Andri-Peedo pidanud toodete hinda tõstma, kuid sõlmitud lepingute tõttu ei toimu see üleöö. Kolm kuud tagasi kokku lepitud hinnad hakkasid kehtima 6. veebruarist. Talu pea 20 toote hinnad kerkisid ligi 10%.

„Praeguseks on selgunud, et hinnatõus ei kata ikkagi ära sööda, pakendite, transpordi, elektri ning töötasude kallinemisega kaasnevaid kulusid. Olukord on selline, et ükskõik mida tellid, saadetakse sulle peagi uus hinnakiri, mõnel juhul on hinnakiri alanud aastalgi muutunud juba mitu korda,” rääkis Andri-Peedo peremees.

Talul on ka väike tapapunkt. Loomade tapapäevaks tuleb kohale kutsuda veterinaar, kes ka lihale templi lööb, ikka selleks, et ostja saaks korraliku liha. Et talu on ikkagi piimafarm, on kitseliha tootmine teisejärguline ning kohapeal pakkumisel olevad kogused on väga väiksed.

Läinud aastal turustati pea kogu liha oma talu kohvikus, veidi müüdi ka restoranidele, mis hindavad kitseliha kõrgelt, kuna lihal on hõrk maitse. Kitseliha võib pidada dieetlihaks, sest selles on rasva väga vähe.

Rannamäe sõnas, et kuna tootmismahud on kasvanud, otsib talu ka ekspordivõimalusi. „Praegu pingutame, et olukord paraneks, ja loodame, et saame varsti praegusele seisule tagasi vaadata ja olla õnnelikud, et saime hakkama,” ütles ta.

Lamba- ja kitsekasvatajatelt nõutakse totrusi

Eesti lamba- ja kitsekasvatuse liidu juhatuse liige Ell Sellis ütles, et mitmed asjad on neil hästi: tekkinud on elustallede kokkuostu turg, tegutsevad teenust pakkuvad väiketapamajad, lihalõikajad, töötlejad ja turustajad.

„Tundub, et me ei saa selle vastu, et kütusehind aina kerkib, justkui selles valdkonnas konkurentsi ei olegi: kümnendi sendi pealt täpselt ühesugune hind,” nentis ta samas.

Sellis märkis, et ühel pool on nõuded ja normid, nende kujundajad ja kontrollijad, teisel pool loomakasvatajad oma kogemuste ja teadmistega. „Need kaks kokku ei lähe ja siis meie inimesed väsivad, sest maatöö on raske ning tööjõudu keeruline palgata,” tõdes ta.

Sellis ei mõista, kust tulevad veeseaduse normid ja miks riik lubab selliseid asju. Arusaadav, et suur hulk lambaid ühes kohas tekitab keskkonnareostuse, kuid seda ei tekita 26 lammast.

„Oma kogemustest tean, et n-ö vanas Euroopas on vanematel hea meel, kui lapsed tahavad lambakasvatusega jätkata. Loomad on neil ühes laudas ning vanemad ja lapsed söödavad neid ühiselt. Lambakasvatuse ja -aretuse kõrvalt käiakse seal tööl ja koolis. Meil vaadatakse asjale viltu stiilis, et mis skeemid teil siin on. PRIA küsib, et kuidas nii, et samal katastriüksusel on mitu ettevõtet-loomaomanikku. Igaüks registreerigu oma laut. Tahame olla osa vanast, tasakaalukast Euroopast, kuid nende kogemus meile miskipärast ei sobi,” arutles Sellis.

Vahel tekib tal tunne, et kogu maailm muretseb meie lamba- ja kitsekasvatuse eest, ja kui midagi ette võetakse, on liiga tihti tulemuseks see, et loomapidajatele tuleb tööd juurde, kuid sellist tööd, kus ei pea loomadega tegelema, vaid registrite, dokumentide, andmebaaside ja muu selletaolisega.

„Kui võimas värk see majandustegevuse seadustiku üldosa seadus ikka on, et iga tegevus peab sinna kantud olema. Lihtne on oletada, et kellel registri järgi loomad on, see neid ka söödab, kuid loomade söötmisest tuleb riiki teavitada. Toiduohutus on oluline, aga see ei lähe registris olemisega ju paremaks,” arutles Sellis.

Kui niisugune paberitöö on vajalik, võiks selle vabalt linnas distantsilt teha, sest alati ei ole vahet, kas vormide ja aruannete täitja loomadega kokku puutub või mitte. Paberitööta jääks lamba- ja kitsekasvatajatel rohkem aega perele ja loomadele.

Riigiaparaadi halduskoormuse vähendamise korral peab Sellise sõnul kogu pilti vaatama. Kas halduskoormus tervikuna ikka väheneb või summa summarum suureneb – ja see, mis juurde tuli, jagati põllumeestele laiali.

Lamba- ja kitsekasvastus peab jääma
Eesti lamba- ja kitsekasvatuse liidus on vaid üks palgatöö tegija, selleks on liidu tegevjuht Vallo Seera. Tänu tema tegevusele on sektor kaasatud Eesti põllumajandus- ja kaubanduskoja tegemistesse, rohkem suheldakse põllumajandus- ja toiduametiga ning liit räägib kaasa tulevaste perioodide toetuste kujunemisel.

Sellise sõnul oli mullu suvel lambakasvatajatel kasulikum talled elusalt kokkuostu müüa, sest kohalikud kokkuostjad ei olnud valmis sama summat maksma.

Lamba- ja kitseliha tasub poodidest otsida. Seda leiab nii Otepää, Tartu, Viljandi ja mõne teisegi linna poodidest. „Eks küsimus on ka selles, kui palju lülisid tuleb loomakasvataja ja lihaostja vahele,” märkis ta.

Lamba- ja kitsekasvatus jääb kestma, kuna see on kodumaine ja sarnaselt Euroopaga perekeskne, võimaldab maal elada ning väikese karja korral pakub vaheldust kaugtööle.

Konsulendina töötava Sellise sõnul on lamba- ja kitsekasvatajad keskmiselt ettevõtlikumad, sest elu ei ole neid hellitanud ja nad saavad oma tööga hakkama.

„Üks unistus on meil veel: et arutu ja loodusvaenulik loomakasvatuse vaenamine ja veganluse ülistamine ei jõuaks Eesti külaelu segama,” märkis ta.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 10/02/2022 09:54:07