24. veebruar 1990 Võru maavalitsuse ees. Sel ajal oli Võru rahvaarv ajaloo suurimaid. Foto: VK F 1647:16 F, Võrumaa Muuseum

Kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal – umbes nii võib iseloomustada rahvastikusündmusi Kagu-Eesti suuremates asulates Võrus ja Valgas läbi aegade. Aga kas teadsite, et teise maailmasõja eel oli hilisem rajoonikeskus Põlva rahvaarvult väiksem kui praegu pooleldi väljasurnud Võõpsu sadamaküla?

Võru linn
Praegusel Võru linna territooriumil elati teadaolevalt juba 6000 aastat tagasi: just keskmisest kiviajast pärineb siinne vanim arheoloogiline avastus – naise kolju. 1783. aastal oli keisrinna Katariina II käsul ühe haldusüksusena moodustatud Võru kreis ja selle pealinnaks pidi saama Vana-Koiola, praegu umbes sadakonna elanikuga küla Võru-Põlva maantee ääres Põlva maakonnas.

Arvatavalt läbi linna voolanud Võro oja (mis ilmselt omakorda nime saanud Verijärve järgi) järgi nime saanud Võru peeti lõpuks siiski sobivamaks kreisipealinna asukohaks. 1784. aastal sai Võru linnaõigused. Esialgu ehitati hooneid peaasjalikult turuplatsi ümbrusse. Kolm aastat hiljem oli Võrus üle mõnekümne elamu ja rohkem kui poolsada väljajagatud ehituskrunti. Tosin aastat peale linnaks saamist võeti Võrult ühe esimese siinsetel aladel toimunud haldusreformi käigus linnaõigused ära, veel tosin aastat hiljem aga anti tagasi.

Võru kasvamine n-ö päris linnaks sai hoo sisse 19. sajandil. Asutati tuletõrjeselts, laulu- ja mänguselts Kannel, siin kirjutas Kreutzwald eepose „Kalevipoeg”. Lisaks sai Võrust hariduskeskus: sajandi teisel poolel teguses linnas seitse kooli kokku enam kui 300 õpilasega. 1889 valmis Pihkva-Riia raudtee ja see hoogustas majanduse arengut.

Võtame ajas vahelduseks umbes 200 aastat tagasi. 1820. aasta paiku oli Võru linnas kümme kivihoonet ja 79 puitmaja.

1940. aastal elas Võrus 6600 inimest. Kui punaarmee 1944. aastal Eesti tagasi vallutas, sai Võru augustikuus ajutiselt kanda Eesti NSV pealinna tiitlit.

1941. aastal elas Võrus juba 7300 inimest. 1950ndate lõpuks ületas rahvaarv 10 000 piiri ja kuuekümnendate lõpuks 15 000 piiri. Kõige rohkem on Võrus inimesi elanud aastal 1989 ‒ 17 496. Pärast seda on rahvaarv järjest vähenenud. Käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga elas Võrus 11 368 inimest.

Valga linn
Valga ja Võru linn on rahvaarvu poolest olnud enamasti suhteliselt võrdsed keskused. Siiski on piirilinnas enamasti elanud rohkem inimesi. 1959. aastal oli valgalasi ca 2700 võrra enam kui võrulasi. 1970. aastal ca 1800 võrra rohkem. 1979. aastal oli linnade rahvaarvu vahe sarnane, aga see oli Valga linna kõrgaeg ‒ 18 474 inimest.

Laulva revolutsiooni aastateks oli Valga kahanenud ja Võru kasvanud ning suurus vaid paarisaja inimese võrra Valga kasuks. Aastal 2000 oli võrulasi juba poole tuhande võrra enam. Mõnd aega püsis Võru rahvaarvult suurem, 2015. aastaks aga tõusis Valga taas suuremaks ja on rahvaarvult mõnesaja inimese võrra Võrust suurem linn tänini. Mõlemas elab aga alla 12 000 inimese ehk hiilgeaegadega võrreldes 5000‒6000 inimese võrra vähem.

Eesti lõunapoolseim linn Valga oli enne Eesti ja Läti vabariigi sündi kaksiklinn. 1920. aastal Eesti vabariigi linnaks saanud Pedeli-äärses Valgas elas aastal 1922 umbes 9500 inimest.

Wikipedias on kirjutatud nii: „Eesti ja Läti iseseisvumisel muutus Valga kuuluvuse küsimus peamiseks tüliõunaks kahe riigi vahel. Vaidlust asus lahendama rahvusvaheline komisjon, mida juhtis Briti kolonel Stephen George Tallents. Kuna kumbki pool ei nõustunud kompromissi tegema, siis jagas Tallents Valga linna kaheks. 1. aprillil 1927 jõustus Eesti lõunapiir lõplikult.”

Aga kui minna ajas kaugemale tagasi, siis Valgat ja Valkat on esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1286. aastal Riia linna võlaraamatus nime all Walk. Walk, väike asula Liivimaa südames, oli keskajal Vana-Liivimaa maapäevade korraldamise paigaks. 11. juunil 1584 andis Poola kuningas Stefan Batory Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonda kuulunud Valgale asutamiskirja ja Riia linnaõigused. Seda päeva peetakse Valga linna sünnipäevaks.

18. sajandi alguses laastas Valgat rängalt Põhjasõda. Kulus terve inimiga, enne kui linna elanikkond kasvas 400 inimeseni. 1783. aastal loodi Katariina II ukaasiga Balti provintsidele uus halduskord ning Riia ja Võnnu (Cēsise) maakonna kirdeosadest moodustati Valga kreis (Kreis Walk), mis kuulus Liivimaa kubermangu. Valgast sai kreisilinn ehk maakonnakeskus.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul andis ka Valga linna arengule tugeva tõuke raudtee ehitamine. Raudtee kujunes kahe kubermangulinna Tallinna ja Riia vahel tähtsaks elusooneks ja Valga oli sellel liinil üks olulisimaid sõlmpunkte. „Palju kaupmehi tahab mujalt linnadest siia elama tulla. See tuleb sellest, et Valga linn nelja raudteeharu kohta seisma tuleb” – nii kirjutas Postimees 1887. aastal, mil jõudis esimene rong Valka. Just tänu raudteele sai väikesest Valgast Eesti mõistes suur linn. Enne raudtee ehitust 19. sajandi keskel oli Valgas 4200 elanikku, aastal 1897 ligi 11 000 inimest ja esimese maailmasõja lõpuks juba 20 000 elanikku. Sel ajal oli Valga kõige kiiremini kasvav linn Eestis.

Põlva ja Põlvamaa
Legendi kohaselt on Põlva oma nime saanud Põlva kirikusse müüritud põlvitava Maarja-nimelise tüdruku järgi. Kirik valmis 1460.-70. aastate paiku.

Kiriku ja kirikumõisa (Pölwe) juurde tekkis väike alevik juba 19. sajandi teisel poolel. 1907. aastal asutati Põlvas haridusselts. 1910. aastal ehitati valmis seltsimaja. 1931. aastal avati koos Tartu-Petseri raudteega Põlva raudteejaam, mis elavdas märgatavalt asula majanduselu. Esimesel iseseisvusajal jäi Põlva elanike arv siiski tagasihoidlikuks.

1940. aastal elas Põlvas 414 inimest, 1956. aastaks aga kolm korda rohkem ja kasvuhoog jätkus. Põlva arengule ja rahvaarvu kasvule oligi hoo sisse andnud rajoonikeskuseks saamine 1950. aastal. 1961. aastal anti Põlvale alevi õigused ja asulast kujunes kohaliku piirkonna majanduslik keskus.

1995. aastal elas Põlvas pea 7200 inimest, aga sealt edasi hakkas elanike arv hoogsalt langema. Neli aastat tagasi arvestati Põlva linna elanike arvuks 5500, aasta hiljem 5300 jne.

Sadakond aastat tagasi aga võis praeguse Põlva maakonna edukaimaks ja suurimaks keskuseks pidada hoopiski Võõpsut, kus praegu elab umbes 160 inimest.

1428. aastal esimest korda mainitud Võõpsu asulaks kujunemisel oli tähtis tõik Räpina mõisa eestvõttel 19. sajandi keskel Võõpsu kohale ehitatud kõrts, mis ühtlasi oli Tartu ja Pihkva vahet sõitvate laevade peatuskoht.

Võõpsu oli Tsaari-Vene aja lõpus suur asula, kus aastal 1913 elas 750 inimest ja seal oli 104 maja. 1921‒1938 oli Võõpsu alev, käsitööliste ja nn potisetude keskus. Asula oli tähtis sadama- ja kauplemiskoht. 1939. aastal oli Võõpsus suur tulekahju ja suur osa asulast hävis. Toona elas Võõpsus 500 inimest ehk rohkem kui neil aegadel Põlvas. Eestiaegne hiilgus ei taastunud Võõpsus enam kunagi.

Võõpsu languse järel suurenes, nagu juba märgitud, Põlva tähtsus piirkonnakeskusena. Aga ka naaberasula, 1734. aastal paberivabriku rajamisega hoogu saanud Räpina kasvas. 20. sajandi alguses oli Räpinas umbes 400 elanikku, 1934. aastaks tõusis elanike arv 600ni. Seitsmekümnendatel elas Räpinas 2600 inimest ja laulva revolutsiooni päevil ehk 1989 juba 3500 inimest. 2011. aastaks oli räpinlasi juba jälle 2500 ringis. Praegu elab Räpina linnas üle 2000 inimese, see moodustab umbes kolmandiku kogu Võõpsust Mehikoormani ulatuva valla rahvastikust.

Võõpsu alevik kuulub nüüd Põlva maakonna Räpina valla koosseisu, selle kõrval asuv Võõpsu küla aga on haldusjaotuselt Võrumaal Setomaa vallas.

 

Kagu-Eesti linnad läbi aegade
Keskajal Kagu-Eestis ühtki linna polnud. 19. sajandi alguseks said linnaõigused Valga ja Võru. 1920. aasta seisuga kuulus meie kandi linnade hulka ka Petseri.

1926. aastal muudeti vabariigi valitsuse otsusega teiste seas ka Tõrva alev elanike soovil linnaks, ametliku linnastaatuse sai Tõrva 1927. aastal. 1936. aastal sai linnaks Otepää.

Linnaseadusega, mis jõustus 1. maist 1938, kaotati alevid. Seaduse alusel said linna staatuse 14 alevit, teiste seas Antsla. Linnaseaduse alusel liideti Võõpsu alev Räpina vallaga.

Põlva ja Räpina said linnaõigused 1993.

Kagu-Eesti linnade rahvaarv aastal 1938
Tõrva 3010
Otepää 2137
Valga 10 333
Antsla 1576
Võru 6398
Petseri 4842

Rahvaarv Kagu-Eesti omavalitsustes ja maakondades 2021 ja 2022

PÕLVA MAAKOND
Kanepi vald 4790, 4805
Põlva vald 13 663, 13 462
Räpina vald 6280, 6172
Kokku: 24 733, 24 439

VALGA MAAKOND
Otepää vald 6493, 6506
Tõrva vald 6054, 5990
Valga vald 15436, 15 291
Kokku: 27 983, 27 787

VÕRU MAAKOND
Antsla vald 4442, 4380
Rõuge vald 5291, 5239
Setomaa vald 3249, 3209
Võru vald 10 775, 10 646
Võru linn 11 560, 11 368
Kokku: 35 317, 34 842

Allikas: rahvastikuregister

 

 

 

 

Autor: Ajalooallikate ja andmebaaside põhjal kokku pannud VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/02/2022 09:09:17