Haridus- ja teadusministeerium pakub omavalitsustele raha, et need loobuksid alla saja õpilasega gümnaasiumide pidamisest. Suund on õige, aga raha tuleks pakkuda hoopis peredele, kel pole võimalik last kodust kaugemale gümnaasiumisse õppima saata.

Eestis on alla saja õpilasega maagümnaasiume 44. Ministeerium pakub selliste koolide sulgemise eest kohalikele omavalitsustele kompensatsiooni 1152 eurot õpilase kohta.

Põhjusi selleks on mitu: riik on võtnud järjest suurema vastutuse keskhariduse andmise eest, rajades riigigümnaasiume. Viimastes saab ministeeriumi hinnangul pakkuda suuremat valikut õppesuundasid ja tagada õpetajatele täiskoormusega töökohad. Lühidalt, saab tõsta keskhariduse kvaliteeti.

Omavalitsusjuhtide hinnangul suurendaks aga maagümnaasiumide sulgemine ääremaastumist ja regionaalset ebavõrdsust.

Selles on neil õigus. On vähe räägitud tõde, et sageli ei olegi maanoortel gümnaasiumit võimalik valida, sest pere majanduslik olukord ei võimalda last kodust kaugemal asuvasse keskkooli saata. Nii tehaksegi valik väikese maagümnaasiumi kasuks, isegi kui laps ise sooviks õppida riigigümnaasiumis. See on fakt, mis ei muutu ka peale maagümnaasiumide sulgemist.

Toon ühe näite.

Ütleme, et Antsla metsade taga elav pere tahaks oma lapse saata Võrus asuvasse riigigümnaasiumisse. Võru linnas on ühe- või kahetoalise korteri üür kinnisvaraportaali kv.ee andmeil 250–350 eurot kuus. Sellele tuleks lisada kommunaalkulud ning iganädalane kulu toidule ning igapäevaelule. Robustne matemaatika ütleb, et antud juhul läheks lapse riigigümnaasiumisse saatmine maksma umbes 550 eurot kuus. See on keskmine kodulaenu igakuine tagasimakse.

Tõsi, riik maksab gümnasistidele eluasemetoetust, mille suurus on 70 eurot. Kes arvutada oskab, saab isegi aru, et midagi selles võrrandis ei klapi. Kusjuures seda toetus saab taotleda vaid juhul, kui laps ei pääse mõistliku ajaga ühistranspordiga kooli ja koolist koju. Mõistliku aja all mõeldakse, et kodust kooli ja koolist koju jõudmiseks ei või kuluda enam kui poolteist tundi. Kas see aeg on ikka mõistlik niigi ülekoormatud gümnasistide pingelise ajagraafiku kasutamiseks, on juba eraldi teema.

Kui lapsel jääb gümnaasiumiharidus omandamata üksnes seetõttu, et koolis käimine on liiga kallis, siis kuidas see teenib eesmärki tõsta keskhariduse kvaliteeti, millele ministeerium oma ettepanekus rõhub?

Teine probleem puudutab sisseastumislävendit. Riigigümnaasium võib päris elus jääda nii mõnelegi maagümnaasiumisse sissesaanule kättesaamatuks. Paraku on meil selles küsimuses levinud seisukoht, et gümnaasiumiharidus polegi kõigile ja kes on nõrgad, mingu kutsekooli.

Mida see seisukoht peaks üleüldse tähendama? Et ühed on äravalitud ja teised mitte? Oma olemuselt on see hoiak üdini vale ega kultiveeri kuidagi pinnast, millest ootame, et hakkaks idanema kutseharidust väärtustav seeme.

Ehk oleks viimane aeg vaadata otsa kutsekoolide keskharidusprogrammile ja muuta seda nii, et peale kutsekooli lõpetamist poleks ülikooli minek erandlik imelapse juhtum, vaid norm.

Ministeeriumi praegune plaan on nagu mitme peaga lohega võitlemine. Samal ajal kui ühte pead proovitakse maha raiuda, kasvab selle asemele kaks uut. Selmet omavalitsusi meelitada maagümnaasiume sulgema, võiks pakkuda peredele toetust, mis ka päriselt annaks valikuvabaduse gümnaasiumihariduse omandamisel. Teiseks peaks võrdselt hea hariduse saama nii gümnaasiumist kui ka kutsekoolist. Ja sõltumata sellest, millise kooli lõpetad, on ikkagi kõik uksed lahti.

Lugu ilmus-kõlas esmakordselt Vikerraadio päevakommentaarina.

 

Autor: MIRJAM MÕTTUS, ERR-i ajakirjanik
Viimati muudetud: 17/02/2022 09:52:51