Oleme viimastel nädalatel saanud lugeda lugusid sellest, kuidas meie seakasvatajad on tegevust lõpetamas, kuidas hädas on ka kõige suuremad turuosalised ja kuidas toetused jõuavad sinna, kuhu nad jõudma ei peaks. Jättes kõrvale meie põllumajanduse igipõlised iga sektori sisesed Andreste ja Pearude kaikavedamised, siis mis oleks, kui mõtleksime ühiselt, mida saame kõik teha selleks, et ka edaspidi meie seakasvatus püsiks ja kodumaine liha meie laualt ei kaoks?

Seakasvatussektor on täna raskustes. Kuigi sealiha hinnad näitavad stabiliseerumise märke, on see üks vähestest sektoritest, kus hinnad püsivad oluliselt allapoole COVID-pandeemia eelset taset. Seda mõjutab ebasoodne olukord üleilmsetel turgudel, mille tulemusel sealiha pakkumine Euroopa turul on suur. Samuti on seakasvatus üks enim sisse ostetavast söödast ja selle hinnast mõjutatud sektoreid, söödahind moodustab enam kui poole seakasvatuse kuludest. Arvestades, et teraviljahinnad püsivad kõrgel ning lisaks on kasvanud muude kulude, eelkõige energiakulud, siis on sektori jätkusuutlikkus ja sissetulekud väga suure surve all.

Eesti sealihasektor on omanäoline
Armastame ennast võrrelda kas naabrite või Euroopa ametivendadega. Tuleb tõdeda, et meie sealihasektor on selles võrdluses mitmeti omanäoline. Eristume selle poolest, et suurel osal meie seakasvatajatest pole maad. Seeläbi puudub ka juurdepääs mitmele toetusmeetmele, kuivõrd väga suur osa põllumajandustoetustest makstakse just pindalapõhiselt. Sellest hoolimata ei saa öelda, et meie seakasvatajad võrreldes Euroopa keskmisega kuidagi vähem toetatud oleks. Lisaks paistame silma sellepoolest, et meie seakasvataja on üldjuhul seakasvatusele spetsialiseerunud ja selle kõrval ei peeta muid loomi. See kokku tähendab, et puudub ressurss oma sööda tootmiseks ja peamise sisendi hinna mõjutamiseks ning et oleme sõltuvad ühest sektorist ja puuduvad võimalused riskide maandamiseks. Arvestades, kui palju sõltume üleilmsetel turgudel toimuvast, siis mis võimalused on sellise reaalsuse taustal üldse ellu jääda?

Seakasvatajate mure homse pärast on igati mõistetav. Selle mure lahendamine põhineb kolme sambal: seakasvatajal, tarbijal ja riigil. Igaühel neist on oma roll, kuid kõige kandvam roll on seakasvatajal endal. Riik on sektorit aidanud ja teeb seda ka edaspidi. Oleme viimase enam kui poole aasta jooksul seakasvatajaid toetanud kahel korral erakorrakorralise toetusega ning hiljuti jõudis seakasvatajateni ka eelmise aasta loomade heaolu toetus. Need summad kokku küündivad ligikaudu üheksa miljoni euroni, mis moodustavad enam kui kümnendiku sektori kogutoodangust. Lükkan siinkohal ümber ka ühe müüdi – neid toetusi on saanud kõik turuosalised, sõltumata sellest, kui suured või väikesed nad on, millisesse ühingusse nad kuuluvad või millisel kapitalil toimetavad. Selge on samas ka see, et riik ei saa sekkuda seakasvatajate tegevusvaldkonda sel määral, et võtta lõpuni enda kanda äritegevuse riske.

Toetused on leevendus, mitte lahendus
Seakasvatussektorit ei päästa pikas plaanis toetused. Need saavad tuua ajutist leevendust, aga ilma sisulise muutuseta meie seakasvatussektor pikalt vastu ei pea. Avatud turgude ja meie tänase struktuuri juures on selge, et muutuse võti on lahenduse peamise samba, seakasvataja enda käes. Sisuliselt tähendab see aga terve rehkenduse tegemist, poolest enam ei piisa. Võib tunduda karmi reaalsusena, aga muutus on möödapääsmatu. Muutuse saavad tuua kvaliteet ja ühistegevus. Kuigi meie seakasvatajad on keskmiselt üsna suured, siis mitte piisavalt suured, et üksi toimetades turgu mõjutada. Senisel kujul edasi toimetades jäämegi turujõudude meelevalda. Tänane turuolukord on aga ilmekas tõestus, et üksi toimetades seda võitlust võita ei ole võimalik. Seega esimene samm on seljad kokku panna, et üldse arvestatav turujõud tekiks. Järgmine samm sellest edasi on toodangu ühine väärindamine ja ühise kaubamärgi toel tarbijani jõudmine.

Kui me neid samme läbi käi, siis ei jõua me ka tarbijani. Kuigi eestlane on lihausku ja poole sellest tarbime just sealihana, siis ainult sellele me lootma jääda ei saa. Tarbija on tänases maailmas järjest nõudlikum. Üha enam lähevad talle korda keskkond ja tingimused, kus meie toit on toodetud. Seega ei piisa enam sellest, et oleme tootmises tugevad. Kuigi tuleb tunnistada, et selle nimel on palju tööd tehtud ja see on senise aretustöö ja osaliselt seda rahastava toetuse tulemus. Peame saavutama kvaliteedi, mille poolest eristume. Just selle tee on valinud riigid, keda endale eeskujuks võtame. Juba täna on palju tublisid seakasvatajaid, kes tegelevad loomade tervise ja heaoluga. Aga räägime siis sellest julgemalt ka tarbijale ja kujundame sellest meie sealihatootmise visiitkaardi. Usun, et kui sellel visiitkaardil on lugu, mis räägib väärtustest, mida kodanike ja tarbijatena hindame, siis mõjutab see lõpuks ostuotsust leti ääres.

Tarbijal on oluline roll
Kvaliteetne ja puhas toit väärivad nii hindamist kui ka oma hinda. Lisaks ka teadmine, et mida vähem kilomeetreid on laudast meie lauani, seda väiksema jalajälje sellega jätame oma keskkonnale. Arusaadavalt on konkurents turul suur. Kuid kui toit on kvaliteetne, ei sisalda antibiootikume, loomad on kasvanud väga heades tingimustes ja rõngassabadega, siis tuleb oma tugevused esile ka tõsta. Tagasihoidlikkus ei ole siin vooruseks. Tarbijal on mängida oluline roll meie seakasvatajate toetamisel ja toodangu eelistamisel. Tarbijateadlikkus on ajas kasvanud ja sama suundumus jätkub ka tulevikus. Tootja ülesandeks on neid ootusi mõista ja õppida tarbijaga rääkima.

Riigile on toidujulgeolek ja toidu varustuskindlus oluline ja hädas olevaid sektoreid toetatakse ka edaspidi võimaluste piires. Inimlikult on mõistetav, et kui häda käes, siis esmalt mõtleme sellele, kuidas tänane päev üle elada. Samas on siiski täna selge, et kui me ei hakka mõtlema ka homsele, ülehomsele ja veelgi kaugemale, siis jääme sõltuma teguritest, mida me ise ei mõjuta. Riik on lühiajalise leevenduse kõrval mõelnud ka pikaajalisele lahendusele. Päästevest ja päästerõngas erinevate ühistegevusele, kvaliteedile, ühisele väärindamisele ja loomade heaolule suunatud meetmete näol on olemas. Tänase kriisi mõõdupuuks on see, kas seakasvataja oma käega selle päästerõnga järele haarab. Piltlikult öeldes on ühistegevus ja kvaliteet redeli esimesteks pulkadeks, mida järgmise taseme saavutamiseks pole võimalik vahele jätta. See redel on jõukohane ka meie seakasvatajatele, selles ma ei kahtle.

 

 

Autor: URMAS KRUUSE, maaeluminister, Maablogi
Viimati muudetud: 10/03/2022 10:31:37