Foto: Sander Silm

Põlvamaa arenduskeskuse turunduse ja kommunikatsiooni spetsialist Sander Silm tegi ülemöödunud nädalal äkkotsuse ning sõitis Pagulasabi koordinaatorina võrulaste humanitaarabi-pagulasabi bussiga Ukraina piirile. See ei olnud kaugeltki turismireis, tunnistab Silm, kes on varem töötanud näiteks kaitseliidus ja ajakirjanduses.

Ma tean, et sa oled teinud tööalaselt nii üht, teist kui kolmandat, aga millal ja kuidas sai sinust Pagulasabi koordinaator?
See oli väga lihtne. Eellugu on teada, kuidas Merling Reisid läksid bussidega abisaadetisega Poola. Mingil hetkel ühendusid nad Pagulasabiga – kuidagi tekkis see mõte, et kui bussid tagasi tulevad, siis tuua ka inimesi sealt ära. Pagulasabi viskas üleskutse üles, et otsivad vene keelt rääkivat inimest. Üks mu tuttav jagas seda, mõtlesin, et lähen. Kaitseliidus töötades oligi minu töö paljuski mitte otseselt kriisidega tegelemine, aga ma puutusin sellega kokku. Sellisest asjast on veidike enam kasu kui Facebookis oma pildile Ukraina lipu panemisest. Minu jaoks on Ukraina ka isiklik teema. 2015 käisin Õhtulehe ajakirjanikuna sõda kajastamas. Ja niimoodi see reis tuli.

Selles mõttes ma küll pole Pagulasabi koordinaator, et siiamaani on see olnud ühekordne projekt. Kuigi küsiti, kas ka teist korda oleksin valmis minema, ja ma ütlesin, et kui vähegi võimalik, siis jah.

Saan aru, et pühapäevasel päeval istusid Merling Reiside bussi ja alustasid koos huminataarabi laadungiga teekonda Võrust Poola-Ukraina piiri suunas. Kuidas asjad selleni jõudsid?
Just, jah.

Etteteatamine oli põhimõtteliselt otsusest kuni Tartust Võrru jõudmiseni alla kolme tunni. Väga kiirelt käis see asi. Aga nagu ka Võru inimesed kogusid kaks tonni abi väga kiiresti. Piret Haljend tegi viimase peal tööd, bussid olid piripardani abi täis.

Sõitsime nii, et kokku oli meid kuus. Neli bussijuhti, mina ja teine koordinaator Kristjan Võrno (endine Võru abilinnapea – toim), kes sõitis Tallinnast autoga Riiga ja võeti Riiast peale.

Oli vist üsna pikk reis ja mitte eriti mugav?
Jah, ega eriti korralikult magada ei saanud. Esimesel ööl sai bussis veel veidi magada, aga järgnevad ööd olid nii, et tukud kuskil istmenurgas ja telefon heliseb kogu aeg, sest minu numbrit oli jagatud igale poole. Kõne on ära, saad tund aega tukastada ja siis tuleb uus kõne peale ja jälle tegeled sellega.

Kui mälu ei peta, siis vist umbes ööpäeva kestis see reis. Medyka asub Kagu-Poolas. Poola on ikka päris suur.

Mis seal Poola-Ukraina piiril Medyka külas toimus, piltidel nägi välja natuke laada moodi?
Seal lähedal on piiripunkt, Medyka asub 10 kilomeetrit piirist eemal. Otse piirile sõitsid Poola päästeameti bussid, kes sõidutasid inimesi sõna otseses mõttes nagu trammiga. Ja ka kiirabi sõitis nonstop, hästi paljud põgenikud olid alajahtunud.

Külas on selline endine kaubanduskeskus, mis nüüd on tühi. Seda suurt kaubanduskeskust kasutatakse inimeste majutamiseks, põgenikud magasid seal ka põrandatel. Selle kõrvale oli tekkinud selline suur telklaager, kus vabatahtlikud võtsid abi vastu, sorteerisid ja jagasid seda. Caritased (kristlik sotsiaaltööorganisatsioon – toim), Punane Rist ... Inimesi toideti, tegutses palju vabatahtlikke.

Päästeameti bussi esimene peatus oligi kaubanduskeskuse juures. Parklas seisid transpordivahendid, inimesed tulid põgenikele vastu, käes plakatid, kuhu kirjutatud näiteks, et „Tasuta Saksamaale”. Meie samamoodi seisime seal, näpu vahel silt, kuhu vene keeles kirjutatud, et tasuta Eestisse. Kes soovisid, tulid sinna sildi juurde.

Veidi eemal oli selline koht nagu Przemyśl, kuhu tuli rong Lvovist (Lviv, linn Lääne-Ukrainas – toim). See ei olnud väga suur rongijaam, umbes nagu Tartu oma, aga rongijaamas oli 2000 inimest, kohutava kaosena nägi see välja. Seal olid ka eestlased väikeste autodega rongil vastas, et tuua inimesi Eestisse. Sealt toodi ka mõned inimesed ära meie bussi.

Kas seal Medykas oli ka mingit ärevat sõjameeleolu või pigem selline asjalik ja praktiline sehkendamine õilsa eesmärgi nimel?
Põgenikealal hakkas vabatahtlikel, kes olid seal mõnd aega olnud, juba vaikselt töörutiin tekkima. Aga närvilisust oli kohati hästi palju, sest inimesed, kes sinna jõudsid, olid väga kurnatud ja väsinud.

Mina koordineerisin liiklust ja inimesi. Inimesed tulevad üle piirijoone, ei oska kohalikku keelt, on segaduses, väsinud. Kui palud öelda, et kus te asute, siis ei oska nad korralikult öelda ka oma asukohta. Õnneks tulime selle peale, et palusin, et kui näete mõnda vabatahtlikku kollase ristiga, siis lasku saata geolokatsioon. Nad siis Google Mapsiga saatsid asukoha ja mitmel korral tõime inimesed ära.

Poola oli neile võõras ja on ka mulle võõras. Nad [sõjapõgenikud] ei olnud väga suutelised ka välja hääldama Poola kohanimesid. See oli väljakutse. Teine väljakutse oli see, et enamik kasutas suhtlusvahendina Telegrami, WhatsAppi, mis iganes äppi, mida minu telefonis polnud. Aga eks sai neid järjest alla laetud lihtsalt. Lõpuks oli neli rakendust telefonis, millega helistasid. Ma ei liialda, kui ütlen, et ööpäevas võis sada kõnet tulla. Telefon oli kogu aeg akupanga otsas ja permanentselt tühi.

Kuidas see asjade ajamine edasi läks, kui Medykas oli abikraam maha laaditud?
Ma tahaksin siinkohal öelda, et see ei olnud üheinimeseprojekt. Kohapeal olid sinna appi tõtanud vabatahtlikud, kellega koostöös see toimus. Ja väga suurt abi tuli Pagulasabist Tallinnast. See oli väga paljude projekt. Minu meelest Eesti inimesed on väga palju panustanud. Väikeriigina oleme hästi palju teinud Ukraina abistamiseks.

Esimese bussitäie abi panime maha esmaspäeva lõuna ajal, andsime selle vabatahtlikele üle. Ja siis andisime igale poole teada, et oleme olemas. Rahvas hakkas kogunema ja esimene bussitäis sõitis Eesti suunas välja esmaspäeva hilisõhtul.

Teise bussiga oli nii, et oli plaanis sõita üle piiri Ukraina poolele, aga selleks olnuks vaja rohelist koridori, mis on välisministeeriumi teema. Oli jutt, et teisipäeva hommikul saame. Aga siis tekkis olukord, et üks buss läks ära, meil buss abi täis ja kuhu inimesed paneme. Otsustasime, et ei jää ehku peale ootama, vaid anname selle abi ka ära ja oleme valmis inimeste vastuvõtmiseks. Nii ka tegime ja see õigustas end. Öösel hakkasid juba esimesed inimesed tulema bussi. Päev läbi – et kuskilt kellegi ema, kuskilt kellegi töökaaslane tuleb oma lapsega. Sõitmine käis, inimesi toodi. Teisipäeva pärastlõunaks saime bussi täis ja sõitsime minema. Lublinist võtsime vist veel kaheksa inimest peale, neist pooled läksid Eestist edasi Soome. Suhtlus käis siis juba neljas keeles. Rääkisin nii vene keeles, Soome poolega soome keeles, vahepeal mõnedega inglise keeles – oli täielik keeltepaabel.

Milline meeleolu bussis oli?
Kuidas ma nüüd ütlen ... Ma olen palju lennukiga lennanud ja alati, kui lennukites on väiksed lapsed, siis küll nutetakse, küll on lapsel igav, mida iganes. Mis pani imestama, oli see, et selles bussis olid meil pooled väiksed lapsed ja ma ei kuulnud ka, et nad seal olid. Oli väga vaikne.

Inimesed hakkasid vaikselt üles sulama reisi sujudes. Meil oli näiteks üks tütarlaps, kes tuli öösel bussi, istus maha ja magas 12 tundi. Kui ta ärkas, pakkusin süüa – samas oli põgenike abistamise laager ja ma oleks võinud sooja toitu tuua. Ta ei tahtnud mitte midagi. Alles reisi lõppedes hakkas natuke rääkima pinginaabriga. Tallinnas panin ta takso peale.

Neist paljudel oli väga raske tee selja taga.

Ajakirjanik, metsamees, endine kaitseliidu töötaja, seebivalmistaja, kommunikatsioonispetsialist Sander Silm – ütle, kuidas Kagu-Eesti inimesed praegu kõige paremini saavad Ukraina rahvast aidata?
Meil oli just Põlvamaal selline väike kriisikoosolek, kus arutasime külajuhtidega olukorda ja ... ma arvan, et see kõlab võib-olla pisut võikalt, aga Ukraina sõda on ka meie sõda.

Üks asi on see, et konkreetselt aitame, kui kogume ja saadame midagi jne. Aga teine asi, mida ma tahaksin toonitada: me aitame tegelikult ka sellega, kui me aitame iseennast. Kui oleme ise valmis kriisideks. Kui oleme üksteise suhtes hoolivamad.

Ikla piiripunktis võttis meid politsei vastu ja ajasin natuke niisama juttu ühe politseinikuga. Mainis, et ka nemad on väsinud. Algul COVID, nüüd uus kriis. Kriis kriisi otsa.

Et me hoiaks ja säästaks ka oma inimesi, minu meelest on see väga oluline. Ma arvan, et meil tulevad ka rasked ajad ja me peame samuti valmis olema. Rasked selles mõttes, et kõik sanktsioonid, mis Venemaale on tehtud, lõhuvad ära globaalsed tarneahelad. See toob kaasa hinnatõusu ka meile. Kui arvestada kasvõi seda, et Ukraina ja Venemaa on kokku maailma suuruselt kolmas nisueksportöör ja et sel aastal Ukrainas nisu ei külvata. Mis saab maailma toiduainetööstuse hindadega?

Aitame, kui oleme ise tugevad ja ise valmis.

Ma tahaks veel öelda, et kui ma sain õigesti aru, siis Merling Reisid tegi selle sõidu oma kulu ja kirjadega. Kahe bussiga sinna ja tagasi. Minu meelest see on väga võimas. Me räägime ikka tuhandetest eurodest ja Merling ei ole mingi ülisuur firma. Seda enam kiiduväärt. Ja mida Piret Haljend tegi ja üldse Võrumaa inimesed, kes kogusid väheste tundidega mitu tonni abikaupa – müts maha nende ees.

Küsis VIDRIK VÕSOBERG

 

 

 

 

Autor: Küsis VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 10/03/2022 10:50:57