Leila Haugas. Foto: Kristina Litvjak

Leila Haugas (38) on Põlvast pärit ekspordijuhist ettevõtja, kes on aastate jooksul maailmaturgudele viinud väga mitmesuguseid brände ja nende tooteid. Praegu küll juba pealinnas elava Leila ellu jõudis eksport juhuslikult, aga võitis kohe ta südame. Ometi võib Leila kohta kindlasti öelda, et ta on naine nagu orkester, sest niigi tihedasse graafikusse suudab ta veel mahutada bachata- ja salsatunnid, hispaania keele õppimise, treeneritöö ja palju muudki. Kõigil on ööpäevas vaid 24 tundi, siiski tundub, et Leilal oleks neid natuke rohkem. Kui ellu kirega suhtuda, siis jõuab palju ära teha!

Leila on ettevõtja, kelle fookus on eksporditurgudel. Ta aitab ettevõtteid nii brändimise kui ka turundusega, et neil oleks hea uutel turgudel oma esimesed ja tihtipeale ka natuke häbelikud sammud teha. See arusaam, et just eksport on tema kutsumus, jõudis Leila ellu aastaid tagasi poolkogemata.

„Kuigi juhuseid pole olemas,“ ütleb Leila. „Mulle meeldis juba lapsena suhelda erinevate inimeste ja rahvustega, aga siis ei olnud maailm sugugi veel nii avatud. Võimalusi oli kõvasti vähem. Ma mäletan, et Põlvas olid meil kunstikooliga maalilaagrid, kus oli rahvusvaheline seltskond. Ma lugesin ka väga palju raamatuid just teistest kultuuridest. Midagi tõmbas mind sinnapoole – ma tegelesin siis ka väga palju kunsti ja disainiga.”

Leila tundiski alguses, et just kunst ja disain on see, mis teda väga köidavad, ja nii suundus ta õppima Eesti kunstiakadeemiasse. Viis aastat seal läksid linnutiivul ja pärast seda tuli Suva sukavabrik, kus Leilast sai tootearendusjuht. Nelja aasta pärast sündis tal tütar, mis andiski tõuke esimeseks sammuks luua päris oma ettevõte. See keskendus disainile ja brändimisele ning sealt tulidki esimesed rahvusvahelised kliendid. „Algus oli üpris vaikne, beebi kõrvalt vaikselt nokitsesin,“ tunnistab Leila.

Leila küll arvas korraks, et ehk peaks Suvasse tagasi minema, aga polnud enam päris seda õiget tunnet. Ta tahtis midagi muud ja juhuste rada viis ta sinna, kus ta praegu on.

Eksport
Uus töökoht pidi Leilal olema disainerina firmas Playluggage, aga talle pakuti seal hoopis ekspordijuhi kohta, mõnda aega oli ta lausa tegevjuht. Ja just nii algaski Leila jaoks teistmoodi maailm ja uus kirg – eksport. „Nii see ekspordipisik minusse jõudiski,” märgib naine. „Tundsin, et just eksport on minu jaoks õige suund – ettevõtete bränding ning see, kuidas firmasid esile tuua.“

Alguses vaid väikse kõrvalepõikena tundunud sammust sai Leilale miski, milleta ta oma elu enam ette ei kujuta. Nüüd on naisel üle kogu maailma kindlad kliendid, keda ta abistab eksporditurgudele jõudmisel. „Ma olen vahepeal ennast lihtsalt nii palju arendanud ja uusi kogemusi saanud. Olen ka EASis kasvuettevõtete mentor,“ sõnab Leila. Kuigi Leila tahaks kõiki aidata, saab ta aru, et oma abi tuleb pakkuda vaid neile, kes seda tõsiselt soovivad.

Eksporditurud, kus Leila kanda kinnitab, on erinevad. Sihikindel naine tunnistab, et kui mõni klientidest soovib Lätis midagi uut turule paisata, siis see on talle nagu Eesti turuga tegelemine. Ehk siis väljakutseid suurt ei paku, sest tegemist on kindla peale minekuga.

Kõige enam on Leila kursis Aasia turgudega – just Jaapani, Taiwani ja Hiinaga, kus tal on mitmeid kliente. Kuid ka USA ja Mehhiko on Leila jaoks täiesti olemas, sest ka sealt on tal kliente olnud. „Tegelikult ei ole riigil vahet, kuhu turule minna, lihtsalt mõnikord tuleb vaadata, mis oleks kliendile otstarbekas. Kõikjale ei maksa ronida, sest see on kulukas ja vahel lausa võimatugi,“ sõnab Leila.

Kui Leila turgusid võrdleb, jääb ta alguses mõttesse, sest juba Aasia ise on nii suur ja lai, et sealt on ühist joont raske välja tuua. „Taiwani ja Hiina vahel on lausa mõned erinevused sees. Nii et raske on niimoodi midagi konkreetset öelda,“ tõdeb ta.

Kõige nõudlikumaks turuks peab Leila Jaapanit, samas on see kõige lihtsam. „Jaapanlased on väga konkreetsed, mis töö mõttes on väga hea, sest niisama üldist mula on vähem. Kuid nad pole sugugi otsekohesed, mis teeb raskeks arusaamise, mis kliendile reaalselt sobida võib ja mis mitte. Peab rohkem ise mõistatama ja soove välja lugema.“

Leila lisab, et kõige keerulisem on läbi rääkida hoopis hindude või Lähis-Ida rahvastega, sest nad räägivad ka musta valgeks. Euroopa turgudelgi pole äriajamine tegelikult nii kerge, kui võiks arvata, sest inimesed on palju skeptilisemad ega taha uusi asju vastu võtta.

Leila aitab ka mitmeid kodumaiseid firmasid, praegu on ta osaliselt turbaettevõtte Mikskaar meeskonnas. „Ma nõustan Mikskaart just turunduses ja kommunikatsioonis. Ma ei teadnud turbast ega põllumajandustoodetest varem mitte midagi. Läksin niimoodi Mikskaart messile esindama, et mulle anti enne lendu iPad, kus sain selle ettevõttega lähemalt tuttavaks. Aga tehtud see sai!“ on Leila rõõmus.

Leilale on väga oluline oma väärtustele kindlaks jääda ehk siis ta ei aitaks müüa välisriiki midagi sellist, mis läheks tema olemusega vastuollu. Näiteks kõik tervist kahjustavad tooted langevad kohe ära. „See ettevõte peab mind kuidagi ikka kõnetama. Meeskond peab olema just selline, kellega mul on hea klapp, sest minu silmad peavad ka särama,“ tunnistab Leila.

Kuidas uued kliendid ta leiavad? Eks ikka soovituste abil, sest ekspordis on väga oluline usaldusväärsus ja lai töövõrgustik. Alguses oli muidugi raske endale kliente leida, aga nüüd ei pea Leila selle pärast enam üldse muretsema, sest ta on endale juba nime teinud.

Hispaania keele armastus
Mehhiko turule jõudmine on Leilale kindlasti olnud üks kõige huvitavam projekt, mida ta siiani meenutab naeratusega näol. See on värske kogemus suvest 2021, mil ta Mikskaart esindades seal messil käis. Kuigi võiks eeldada, et mehhiklased on suured hilinejad ja pigem kaootilised ladinaameeriklased, siis Leila väidab hoopis vastupidist: kõik oli sujunud sama täpselt kui Šveitsi kell. „Messil ehk ongi natuke intelligentsem seltskond koos, ma ei pruukinud näha keskmist mehhiklase suhtumist. Ma näen tööalaselt reisides maailma hoopis paremates värvides, mitte päris seda, mida tavaline turist näeb,“ tõdeb Leila.

Just Mehhikos käik oli ka see, mis pani Leilas lõõmama uue kire, milleks on hispaania keel! Praegu ta õpibki seda algtasemel ja tunneb, et hispaania keel on väga ilus keel, mida osata võiks. Leilal pole otsest plaani mujale Ladina-Ameerika turgudele minna, aga ta ei välista tulevikus mitte midagi. „Kui sa tunned, et tahad midagi teha, siis tuleb kohe härjal sarvist haarata. Hispaania keel ei ole üldse nii lihtne, kui ma alguses arvasin, sest tuleb meelde jätta, kas sõnad on naissoost või meessoost. Harjumatu asi,“ naerab Leila. Ka pole Leilal mingit pikemat eesmärki hispaania keele õppimisega, aga kui miski nii väga meeldib, siis peaks sellele võimaluse andma.

Leila meelest vajab äramärkimist koostöö Lõuna-Eesti ettevõttega Wiera Nordic Candles ja selle omaniku Merilin Alvega. „Olen teinud Wiera Nordicu puittahiküünaldele disaini ja turundust. Ka oleme jõudnud Wiera Nordic Candlesi küünaldega Euroopa, USA ja isegi Filipiinide turule,“ sõnab Leila.

Leila end enam toodete disainerina ei reklaami, ometi on tal kliente, kes tema oskustest teavad ja ta poole just selle pärast pöörduvad, kuigi nüüd on ta elu hoopis uue suuna võtnud. „Teavad need, kes teavad. Paljud tulevad ka lausa ekspordiklientide kaudu minult disaininõu küsima. Eraldi ma disainipoolt enda puhul ei reklaami, aga eks seda ikka teatakse ju,“ räägib Leila.

Lapsepõlv Põlvas
Leila on Põlvas üles kasvanud ja käib siiani kord kuus siinkandis, sest tunneb Põlvaga suurt sidet. Enda sõnul teadis ta juba pärast gümnaasiumi lõpetamist, et ta tee viib Tallinnasse, sest just pealinnas asub ju Eesti kunstiakadeemia. „Kui kunstiakadeemia oleks Tartus asunud, siis ma oleks Tartusse läinud. Aga kuna asus Tallinnas, siis tuligi ära kolida. Hiljem juba jäingi pealinna elama. Kunstiakadeemia oli unistuste kool, kuhu ma pidin sisse saama, ja õnneks sain ka,“ räägib Leila.

Oma töö tõttu reisib Leila tihti maailmas ringi. Need on tavaliselt niigi üpris pikad reisid, aga näiteks Taiwanis ja Hiinas veetis ta lausa kaks kuud. Ja õppis isegi natuke hiina keelt, kuigi hieroglüüfidega maadelda on ülikeeruline. Ka Leila üheteistaastane tütar sai Aasias elamisest osa. Siis oli ta kuuene, sest see juhtus viis aastat tagasi.

Leila tunneb end mõnes mõttes kosmopoliidina, ent ta tütar on mõttemaailmalt veel enam rahvusvaheline kui ema ise. „Mu tütar räägib puhtalt inglise keelt, ta on välismaa ja välismaalastega juba nii harjunud, mis on minu meelest väga hea,” räägib naine. „Tütar suhtub teistesse rahvustesse hoopis avatumalt kui ehk keskmine laps. Maailm on ju nüüd nii palju avaram, kui see minu lapsepõlves oli. Kõikjale on võimalik reisida.“

Leila tahab lükata ümber selle müüdi, et mõnikord lihtsalt õnn sajab kaela. Selleks et olla seal, kus ta on praegu, on tulnud väga palju vaeva näha – on olnud ka ebaõnnestumisi ja pisaraid. „Ma arvan, et uudishimu ja soov õppida on see, mis aitab alati edasi minna. Kui sul on kirg mingi valdkonna vastu, siis see paistab juba kaugele silma. Selline ellusuhtumine nakatab ka teisi positiivselt,“ on Leila kindel.

Naine nagu orkester
Leila juured ulatuvad Iraani, üldse on tema suguvõsas väga erinevaid rahvusi. „Minu emaisa on ukrainlane, minu bioloogiline isa elas Türkmenistanis, aga ta on Iraani juurtega. Oma pärisisaga sain ma alles 13 aastat tagasi tuttavaks ja tuli välja, et tema ema oli hoopiski türklane. Sellest tuleb ka minu ekstravagantne välimus ja on kohe aru saada, et mu juured ulatuvad mujale,“ selgitab Leila. Ka on see naise meelest just talle kasuks tulnud, sest näiteks Lähis-Ida turgudel tundub ta neile välimuselt nagu oma, aga samas on siiski suhtumiselt eurooplane.

Leila on tõesti naine nagu orkester, sest tal on väga palju hobisid. „Mulle meeldivad Ladina-Ameerika tantsud – ma tantsin bachata’t ja salsat. Nüüd õpin hispaania keelt ka juurde ja saan juba natuke aru, mida nad seal laulavad. Ma annan veel aqua zumba tunde, mis tähendab tegelikult vesiaeroobikat, aga ma tegin selle ümber ladinapõhiseks. Just särtsakamaks ja tantsulisemaks,“ loeb Leila oma hobisid suure innuga ette.

Kõik sai alguse neli aastat tagasi, kui Leila oma treenerit vahel asendas, aga nüüd teeb ta seda aina sagedamini. „Treener läks ise kooli ega saa enam tunde eriti anda. Ma olengi pea kaks kuud täielikult ise trenne andnud. Edaspidi hakkamegi rohkem jaotama, sest siis on õpilastel ka huvitavam, kui on kaks erinevat treenerit,“ räägib ta.

Sport ja tervislikud eluviisid on Leilale väga tähtsad, sest need hoiavad vaimu värske. „Ma teen iga hommik pilatest – kas või kümme minutit. Lisaks ma loen hästi palju – nii palju kui võimalik. Samuti meeldib mulle podcast’e kuulata. Harin ennast kogu aeg,“ muigab Leila.

Leila on veendunud, et kui nii mitmel rindel aktiivne olla, siis ei hakka küll kunagi igav. Kõike tuleb lihtsalt kirega teha!

Leila tegemised leheveergudel
LõunaLehe veergudele on Leila (neiupõlves Tamm) tegemised seni jõudnud kahel korral.
2010. aasta sügisel kirjutasime loos „Telesaade viis isa ja tütre üle 27 aasta kokku” sellest, kuidas ETV saade „Sind otsides” aitas leida Leila turkmeenlasest isa. Vaid sünnitusmajas korraks tütart näinud Ali pidi kohe naasma kodumaale oma sureva ema juurde, hiljem abiellus ta seal juba suguvõsa valitud naisega. Kartuses, et mees tagasi Eestisse läheb, peitsid sugulased ära Leila emalt saabunud kirjad. Mees ise ei hakanud tütart otsima, uskudes, et Eestis on ta unustatud. Telesaates kohtusid isa ja tütar üle 27 aasta esmakordselt Türgis.

Üsna täpselt seitse aastat tagasi ilmus LõunaLehes lugu „Lõunaeestlaste ainulaadsete reisikohvrite firma pälvis Las Vegases suurt tähelepanu”. „Playluggage’i viiest meeskonnaliikmest tervelt neli on pärit „altpoolt” Tartut: firma omanik Hanno Remmel Elvast, graafikadisainer Kristjan Luiga Võrust, tegevjuht Leila Tamm Põlvast ja ekspordijuht Martin Rungi Räpinast,” kirjutasime toona.

 

 

 

 

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 18/03/2022 08:59:46