Toormehindade kiire tõus võib Eestis tänavu kaasa tuua kahekohalise inflatsiooni. Ei saa välistada, et selle negatiivse mõju vähendamiseks sekkub jõulisemalt ka riik.

Inflatsiooni kiirendavad aina enam toiduainehinnad
Kohutavate sõjauudiste valguses ei ole inimestel palju aega tähelepanu pöörata majanduses toimuvale. Aga tanklas vastu vaatavast kütusehinnast päris mööda vaadata ka ei saa. Seejuures ei piirdu hinnatõus ju vaid kütusega. Läinud nädalal avaldatud veebruari tarbijahinnaindeksi põhjal on hinnad kasvanud aastaga keskmiselt 12%. Tegemist oli juba kolmanda järjestikkuse kuuga, kui inflatsiooni sai mõõta kahekohalise numbriga. Ent võttes arvesse seda, mis on viimase nädala-kahe jooksul toimunud tooraineturgudel, tundub tegemist olevat alles sissejuhatusega.

Vaadates veebruari inflatsiooninumbreid täpsemalt, siis mõjutab tarbijahinnaindeksit endiselt enim energiahindade tõus, kuid aina suuremat rolli selles mängivad ka toiduainehinnad. Kui eluasemekulud olid mullusest 27% suuremad, siis transport oli kallinenud aastaga 17% ja toiduainehinnad rohkem kui 12%. Kokku annavad need komponendid üle poole tarbijahinnaindeksist

Lähikuudel võib inflatsioon veelgi kiireneda
Et aasta esimestel kuudel püsib inflatsioon väga kiire, olid analüütikud juba ammugi arvestanud. Küll usuti konsensuslikult, et alates kevadest hakkab inflatsioon taanduma ja jõuab aasta lõpus vägagi tagasihoidlike numbriteni. Sõda Ukrainas ja Venemaa vastu algatatud sanktsioonid on selle stsenaariumi aga nüüdseks ümber lükanud.

Alustades maagaasist, siis pärast jõulude eel püstitatud hinnarekordeid oli selle hind jõudnud vahepeal juba langeda 70 euroni MWh. Hetkel kauplevad mai tarnelepingud Amsterdami börsil umbes kaks korda kõrgemal hinnatasemel. Veel hiljuti ületas päeva keskmine hind isegi 200 eurot. Paradoksaalselt ei ole kõrge hinna taga ühtegi otsest põhjust – Euroopas jagub maagaasi tagavara talve lõpuni küllaga ja ka Venemaa poolt pole gaasitarneid oluliselt piiratud. Küll näivad turuosalised sisse hinnastavat võimalike tõrkeid tulevikus – olgu selleks siis gaasi kinni keeramine emma-kumma osapoole sanktsioonide tõttu või torujuhtme katkemine sõjategevuse läbi.

Sarnaselt on üles sööstnud ka nafta hind. Kui maagaasi importi pole veel otseselt piiratud, siis näiteks USA ja Suurbritannia on Venemaal toodetud nafta ostmise juba lõpetanud. Kuna puudub kindlus, et Vene nafta sanktsioneerinud riikide hulk ei suurene, ei julge vahendajad seda enam osta. Nii kaupleb Vene nafta rohkem kui 20% allahindlusega, samas kui Brenti naftabarreli hind tõusis vahepeal isegi üle 130 dollari taseme. Pessimistlikumad analüütikud on hoiatanud võimaluse eest, et nafta kallineb 200 dollarini barrelist, mis tooks endaga kaasa tõsised tagajärjed ka maailmamajanduses.

Lisaks kütusehindadele on sõja tõttu oluliselt kallinenud ka toiduainehinnad, eriti teravili. Seda põhjusel, et Venemaa on maailma suurim nisu eksportija ja Ukraina paikneb selles arvestuses viiendal kohal. Nii on ka nisu hind tõusnud rohkem kui 50% võrra, mis koos oodatava väetisenappusega ähvardab toiduainehindasid oluliselt tõsta.

Kiire inflatsioon pärsib majanduskasvu
Täna on väga vara teha ennustusi, mis saab edasi. Peamine stsenaarium näib siiski olevat see, et sõda ei lõppe niipea. Ja kui ka lõppeb, siis Venemaale kehtestatud sanktsioonid ja energiakitsikus jäävad kestma pikema aja vältel. Samuti on tõenäoline, et Vene teravilja jõuab sel aastal Euroopas turule vähe, samas kui Ukrainas sõjategevuse tõttu tänavune saak pea sootuks ikaldub. Praeguste energia- ja toiduainehindade püsimine tähendab seda, et Eestis tuleb sel aastal arvestada kahekohalise inflatsiooniga. Seejuures ei kajasta tarbijahinnaindeksi kasv tegelikku hinnatõusu ilmselt isegi täielikult, sest valitsus jätkab elektri- ja soojusenergia hinnatõusu kompenseerimist.

Märksa vähem tõenäoline on mootorikütuseaktsiiside või käibemaksu alandamine, kuid ekstreemsetel juhtudel ei saa välistada ka seda. Kõige keerulisem ongi lugu just toiduainehindadega, mille tõusu on valitsusel raskem kontrollida ja mis annab kõige valusama löögi majanduslikult vähekindlustatud leibkondadele. Kahekohaline tarbijahinnaindeksi tõus tähendab ka seda, et suure tõenäosusega ületab tänavune hinnatõus sissetulekute kasvu ehk tarbijate ostujõud väheneb. Teisalt on majapidamiste säästud aegade suurimad, mis võimaldab osaliselt tarbimist „siluda“.

Kui majapidamiste jaoks aitab hinnatõusu riik osaliselt kompenseerida, siis keerulisem on situatsioon ettevõtlussektori jaoks, kus sarnaseid toetusmeetmeid ei ole hetkel ette näha. Töötleva tööstuse tootjahinnad olid jaanuaris 26% kallimad kui aasta varem, ent energiahindade tõus ja toormenappus viivad selle näitaja lähikuudel veelgi kosmilisemate numbriteni. Kuigi siiani on tootjatel õnnestunud kasvavaid hindasid üsna hästi ostjatele edasi kanda – näiteks ekspordihinnaindeks on suurenenud 22% – siis ei ole see võimalik igavesti. Ühel hetkel tuleb tarbijate jaoks piir lihtsalt vastu. Teisalt ei ole siinsed ettevõtted oma hädas üksi, kuna sarnase hinnatõusuga seisab silmitsi kogu regioon.

 

 

Autor: MIHKEL NESTOR, SEB majandusanalüütik
Viimati muudetud: 18/03/2022 08:59:35