Ülle Lichtfeldt: „Ma pole ammu nii rasket rolli teinud”

Rakvere teatri „Ilma sinuta” on detektiivse süžeega draama, ühe naise poeetiline rännak armastuse ja vihkamise lätete juurde. Loo peategelast Anne’i kehastav Ülle Lichtfeldt andis intervjuu ning rääkis nii lavastusest kui enda rollist.

„Ilma sinuta” jõuab Valga kultuuri- ja huvialakeskuses publiku ette esmaspäeval, 4. aprillil kell 19.

Milline materjal on „Ilma sinuta” ja keda sina selles loos mängid?
„Ilma sinuta” räägib leinast ja sellega leppimisest. See on teema, millega iga inimene elu jooksul kokku puutub, soovib ta seda või mitte. Lein võib meid tabada iga päev. Ja selle järgnevad erinevad leina faasid – ehmatus, viha, mõtlemine „aga mis siis kui”, enese süüdistamine.

Lavastus näitabki, mida võib üks lein naisterahvaga teha. Ja samas on see ka lavastus suurest armastusest, sõprusest ja truudusest – seega hästi eluline materjal.

Minu kehastatav Anne on see naine, kes on kaotanud autokatastroofis lähedase. Lugu räägib sellest, kuidas ta üritab olukorraga toime tulla ja kuidas sellele reageerivad inimesed tema ümber.

Kuidas publik materjaliga kaasa tuleb?
Seda tõsidust ei maksa peljata. On isegi olnud etendusi, kus me mõtleme, kas tegu on komöödiaga, sest publik elab nii kaasa. Loos on palju mehe ja naise vahelisi stseene, mis pakuvad äratundmist. See ei ole hirmtõsine materjal, vaid pakub ikka naeruvõimalust ka.

Eks vahel olegi tõsised, isegi kurvad asjad nii hirmus naljakad. Ka minul on tulnud mitu korda ette seda, et matus muutub tantsupeoks. Inimesed peavad oma leina kuidagi välja saama. Vahel vanainimesed räägivad, et „tema üldse ei leina, ta matustel üldse ei nutnud”. Aga ei ole sellist asja nagu õige leinamine. Igaüks leinab omamoodi. Läbi valu, nutu, apaatia.

Isegi leinas on võimalik nalja leida ja ka meie loos on üksjagu nalja, mis puudutab mehe ja naise omavahelist suhet. Abielus, mis üle 20 aasta on kestnud, tuleb kõike ette. See võib-olla ühe paari nii kaua koos elama panebki.

Lavastaja Peeter Raudsepp on rõhutanud, et see materjal pakub sulle suure ja traagilise, teistmoodi rolli. Kuidas sa seda ise tunnetad?
Eks ta nii on. Näitleja peab ikka tegema rollid iseenda pealt – kust siis veel. Töö selle materjaliga nõudis, et kaevaksin mõned haavad enda sees lahti ja see ei olnud kerge. Need kunagised tunded pole küll enam nii valusad, aga tekitavad kurbust. See on raske, aga samas puhastav.

Üks fraas lavastusest on saanud mu lemmikuks: „Ühel hetkel ma tundsin, et armastus on see, kui sa jagad teise inimesega tunnet, et sa oled surelik. Ja see on tohutult võimas.”

Nagu ütled, nõuab roll tavapärasest rohkem enda sisse vaatamist. Kas see jäi prooviprotsessi või nõuab etenduseks valmistumine ja etenduse andmine ka tavapärasest enam?
Ma pean ennast ikka professionaalseks näitlejaks ja see tähendab, et ma ei saa igapäevaselt oma rolle endaga kaasas kanda – ma läheksin lihtsalt katki. Mul on keskeltläbi ühes hooajas mängida kaheksa kuni üheksa rolli, ma ei saa kõikides nendes üheaegselt elada ja marineeruda.

Selle rolliga ongi nii, et kui etendus pihta hakkab, siis toimub see häälestumine, hakkan vaikselt otsast minema ja nii ta tuleb. Eks mängimine on ikka erinevatel etendustel erinev – olen tundnud, et mida nõrgem ma ise mängimise hetkel olen, mida nõrgem on mu kaitse, seda paremini ma mängin ja seda rohkem ma endast välja antud saan. Publik neid nüansse nii nagu näitleja ei taju, ja ei peagi.

 

Autor: TRIINU SIKK, Rakvere teatri dramaturg
Viimati muudetud: 31/03/2022 09:26:54