NATO peasekretär Stoltenberg ütles pressikonverentsil, et kaitstes Ukrainat tuleks põrkuda Vene armeega. Las keegi teine peale minu kommenteerib seda häbiväärselt argpükslikku esinemist!
Ometi see sõjaline liit ei põrkuks ju Venemaa territooriumil! Lõppude lõpuks tuleb NATO-l selle uue Hitleriga niikuinii võidelda, sest Putin lahinguta taganeda ei soostu. Ning ajalugu iseensest lukku ei lähe!

Juba üle kahe aastakümne tagasi NSVL-i taastamise oma elueesmärgiks seadnud diktaator on viimase kaheksa aasta jooksul testinud lääneriikide otsustavust Vene agressioonidele vastu hakata. Ja oma heameeleks näinud, et NATO riigid ei julge talle vastu hakata. Ei julge pekstavaid abistada, tõhusate relvadega toetada. Nii pole kasu ka Eesti ligi 2,5% riigieelarvelisest panusest, kui ükskord pommitatakse Eesti linnad segi sada korda hullemini kui see oli 1944. aasta märtsis Tallinnas.

Õige aeg vastu hakata Kalasilmsele diktaatorile on mööda lastud. Annaks Jumal, et seda viimast õiget aega maha ei magataks! Ukraina võitleb praegu kogu Ida-Euroopa eest.

Miks ma kõnelen Kalasilmsest? Aga sellepärast, et augustis 1999 lugesin Komsomolskaja Pravdast, et Vene Föderatsiooni peaministriks on kinnitatud kalasilmne (rõboglazõi) Vladimir Putin, endine KGB-lane. Lehes oli ka vastavalt kena Kalasilmse foto. Ja see sõna „kalasilmne” kinnistus mällu. Tolle 1999. aasta detsembri lõpus sai Kalasilmne ootamatult kähku Venemaa presidendiks. Tulevane tsaar hakkas kohe kindlustama oma võimu kagebiitlike terroriaktidega oma riigis, siis aastate pärast Tšetšeenias, Osseetias, Abhaasias ning viimaks Ukrainas – Krimmis, Donbassis ja Luganski oblastis.

Alati esimesena ründav Vene armee pole kunagi veel nina veriseks saanud. See juhtus alles nüüd! Vapper Ukraina rahvas võitleb praegu verejanulise lohega tuhandete ohvrite hinnaga. Vaenlane saadab selgest taevast pomme kuhu aga juhtub, sugugi mitte üksnes sõjaväelaste pihta.

Ukrainas on oma kodukestest pidanud põgenema kuus miljonit inimest! Riigist välja põgenenute arv on kolm korda suurem kui Eestimaal elanikke! Muidugi – igasugused hooned saab kunagi suurt vaeva nähes taas üles ehitada, kuid tapetuid, surmasaanuid ei ärata enam ellu ka omaste pisaratemeri.

Kui NATO oleks 2014. aastast alates tõhusate relvadega avitanud Ukrainal vastu panna annekteerimisele ja okupeerimisele, siis oleks päris kindlasti ära jäänud seekordne suur sõjakäik iseseisva riigi vastu. Inimvastaseid kuritegusid peab peatama silmapilkselt! Ülehomme on hilja!

Kõik aastad lausa igapäevaselt Vene ja Ukraina sündmusi jälginuna kahtlen sügavalt NATO otsustavusse Venega võidelda. Paraku pole Eesti (ja Leedu ja Läti) nii suur riik nagu Ukraina ning siin võidakse küll linnad mõne tunniga maa pealt pühkida. Julgus vastu panna aga hoiab alati ära suuremad ohvrid. Minu nägemuses pole NATO vihmavarju enam olemas.

Kui Ukraina langeb, siis on meie poistel hilja relvi haarata. Uimasest NATOst ma ei räägigi, sest see hakkab pommidelöögi ajal alles arutama oma liikmesriikidega, et kas ikka tohib vastu lüüa või ei või...

 

 

Autor: ILMAR VANANURM, kirjanik, kes on 6 aastat olnud seotud sõjalise õppusega
Viimati muudetud: 31/03/2022 09:46:37