Seoses Ukraina sõjaga on Eesti paratamatus olukorras, kus peame revideerima paljut, mis meie julgeolekut mõjutab. Peame rääkima ausalt asjadest, millest enesetsensuuri korras pole soovinud 30 aastat rääkida. Pärand, mille saime kaasa poole sajandi pikkuse okupatsiooniga – alateadlik hirm küüditamise ja ülekohtu ees – tuleb maha jätta. Me peame ausalt rääkima Eestis elavatest Kremli-meelsetest inimestest, kes põlgavad Eesti riiki ja on alati valmis Eesti-vastaseks tegevuseks. Ja need kõik ei ole sugugi rahvuselt venelased.

Nagu Eesti vanasõna ütleb: sööda hunti palju tahes, vaatab ta ikka metsa poole. Me ei saa uues olukorras sellesse enam ükskõikselt suhtuda, sest sõjaolukorras maksab see kätte. On haiglaselt ebanormaalne, et 9. mail soovitatakse meie sõduritel erariietes kasarmusse lonkida, et nelkidega massi mitte närvi ajada. Sama ebanormaalne on see, et me teadlikult tsenseerime end, kui venelastega tuleb jutuks küüditamine ja okupatsioon. On palju muidki sovjetihirme, mille isetekkelisele levikule tuleb otsustavalt lõpp teha. Täna on Vene riigi mask langenud ja ainult selge silmavaade annab meile kindluse tuleviku suhtes.

On üllatav kuulda paljude kurtmist, et eestlased kohtlevad ukrainlasi paremini kui kohalikke venelasi. Olgu öeldud, et ukrainlased saabuvad siia vastu tahtmist, et Putini käsilased neid ära ei tapaks. Nad ei vaidlusta eesti keelt ega Eesti omariiklust, suurem enamus lahkub siit, kui venelased lõpetavad nende kodude pommitamise ja Ukraina riik on vaja uuesti üles ehitada. Eestlaste suhtumine ukrainlastesse näitab, milline on tegelikult eestlase südame suurus. Eestlased mäletavad, kuidas nad ise pidid Vene tapamasina eest põgenema ja kuidas paljud nendest, kes jäid, surid küüditatuna Siberis.

Kui kogu see venelaste loodud jube riiklik moodustis kokku kukkus, töötasid paljud intervenelased Eesti riigi taastamise vastu. Kui see sai kõigele vaatamata taastatud, siis suur osa neist ei soovinud eesti keelt õppida ega meie ühiskonda sulanduda. Ka 30 aastat hiljem ei soovi paljud seda teha. See on põhjus, miks suhtub eestlane venelasse siiani umbusuga. Ainus võimalus sellest umbusust lahti saamiseks on olla lojaalne Eesti vabariigile, rääkida eesti keelt ja osaleda aktiivselt riigi ülesehitamisel. Just seda enamik siinsetest venelastest teeb ja nad ei kurda kunagi, et eestlased ei suhtu neisse hästi. Suhtuvad väga hästi ja meil kõigil on oma vene sõbrad, keda austame ja armastame.

Me teame, et mitte kõik Ukrainast saabujad ei soovi siinsesse ühiskonda adopteeruda. Võtame vastu järgmise suure hulga võõrkeelseid inimesi ja ma pole kindel, et Eesti riik suudab neile kõigile eesti keelt õpetama hakata. See on meile suur probleem, kui esimene sõjašokk möödas on. Lisaks peituvad majanduslikud julgeolekuohud detailides, mida Eesti riik ei suuda täna kontrollida. Meie ühiskond muutub pöördumatult ja me peame võtma oma tuleviku suhtes väga konkreetseid seisukohti, et kaitsta Eesti põhiseaduse preambulis sätestatut. Jättes aga sotsiaalsed ja majanduslikud teemad kõrvale ning keskendudes ainult julgeolekule näeme, et vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi tegemiseks on vaja palju raha.

Seetõttu peab juba selle aasta lisaeelarve sisaldama olulisi investeeringuid mitte ainult kaitsevõimesse, vaid ka luuresse ja vastuluuresse. Luure ja luureandmete analüüs on kaitsevõime üks intellektuaalsetest muusadest, mis säästab inimelusid, raha ja aega. Säästab meid kõiki, et relvad ei hakkaks rääkima ja et me suudaks suunata oma vähese ressursi sinna, kus seda kõige enam vaja. Eesti luureasutused annavad meile kõige erapooletumat ja ausamat infot selle kohta, kust king meid kõige valusamini pigistab, ja nende tähtsus ning vajadus tõuseb lähiaastatel hüppeliselt. On teada, et tänased n-ö põgenikud Venemaalt ei ole vaid „programmeerijad“, vaid sinna sekka on sattunud muud seltskonda, kes peavad end siin küsitavatel eesmärkidel sisse seadma.

Selleks, et uues olukorras säiliks riigis ülevaade, kes siia saabuvad, kes on ümber kaitseobjektide luusijad ja kes tegelikult sõjapõgenikud, on vaja juurde raha, võimekust ja valmisolekut. Meil on riigis 1300 Vene kodanikust relvakandjat. Vene fašism tõstab pead ja arengud Ukrainas on ettearvamatud. Me teame ette, et nendest 1300 relvaomanikust ei ole paljud Eestile lojaalsed. Kuidas nad saaksidki olla, kui nad on deklareerinud kõrgeimal tasemel lojaalsust vaenulikule riigile, selle asemel, et õppida eesti keelt ja ajalugu ning saada endale Eesti kodakondsus. Olla lojaalne riigile, mis on andnud talle kõik võimalused olla osa Lääne demokraatiast.

Me peame julgeolekuteemadel mitte ainult oma partneritele, vaid ka endale tõtt rääkima. Ausalt tunnistama, et võõraste riikide kodanike ametlik relvakandmine Eestis ei ole normaalne, see on julgeolekuoht ja relvaseadust on vaja muuta. Vaatamata sellele, et bürokraadid väidavad vastupidist. See vabastab oluliselt julgeolekuasutuste ressurssi. Lisaks on vaja käituda iseseisva riigina ning peale Vene propagandakanalite kinnikeeramist tuleb keelata seadusega ka suurvene šovinistliku sümboolika kasutamine Eestis. Ei saa olla normaalne, et ukrainlased surevad nende sümbolite ihalejate tule all, meie aga ei hooli endast ja laseme nendega Eestis vehkida, õhutada viha ja Eesti riikluse kadu. Soodsatel tingimustel aitaksid Georgi lintidega Z-mehed Eesti riiki hävitada. Eesti julgeolekuasutused peavad seda juurde kasvavat seltskonda juba eos kontrolli all hoidma ja nende hüvesid siin riigis vähendama. See on päris elu, mis on meile okupatsiooniajast pärandunud ja millist probleemi me pole suutnud 30 aastaga lahendada. Tuleb tegemata asju tegema hakata.

On hulk peale tulevaid julgeolekuprobleeme ning arvestades senist kogemust, on riik seniste kriiside lahendamisel olnud erakordselt käpardlik. Julgeolekukriisi käpardlik lahendamine võib lõppeda väga halvasti. Ühiskondlikke pingete leevendamiseks peab aga Eesti riigil olema kõigile selge ja arusaadav sõnum: Eesti riik armastab kõiki siin elavaid inimesi ühtmoodi, seni kuini nad austavad sõltumatut Eesti vabariiki kõikumatus usus ja vankumatus tahtes. Samal ajal tuleb Eesti politseil ja kaitsepolitseil otsida riiulist üles õpikud, kuhu on kirjutatud pronksiöö õppetunnid, sest asjaolud võivad meil muutuda Ukraina sõja tõttu keerulisemaks ja karmimaks. Eesti eriteenistused peavad elama juba täna nn sõjarežiimil, sest Ukraina sõja tuntavad tulemused on juba meile jõudnud.

VÄLJAVÕTE
Olgu öeldud, et ukrainlased saabuvad siia vastu tahtmist, et Putini käsilased neid ära ei tapaks.

 

 

Autor: JAANUS RAHUMÄGI, julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimees 2007-2011, Reformierakond
Viimati muudetud: 31/03/2022 09:51:16