27. märtsil möödus 20 aastat Lilleküla staadionil toimunud ajaloolisest jalgpallimatšist Eesti ja Venemaa koondiste vahel. Mäletatavasti võitis selle põhimõttelise mängu Eesti skooriga 2:1. Kuid mitte selle lahingu skoorist ei tahtnud ma rääkida.

Tol päeval juhtus Lillekülla staadionitribüünidel midagi märgilist ja väga tähelepanuväärset. Midagi erakordselt nahaalset ja provokatiivset, mis paljudele eestlastele kindlasti silma ja mällu jäi. Vene fännisektoris rulliti mängu ajal lahti tohutu suur venekeelne loosung „хозяева вернулись!“ (Peremehed on tagasi jõudnud) ja et sõnumi sisu oleks siinsele auditooriumile arusaadav, võeti välja ka ENSV lipud.

Me tahtsime seda pidada osade vene fännide huligaansuseks (kus neid jalgpallihuligaane siis ei leiduks?), kuid meie riiklikud sisejulgeoleku organid tegid peagi kindlaks, et see provokatsioon oli kooskõlastatud Venemaa võimuladviku poolt ning oli mõeldud esimese ähvardava sõnumine Eesti rahvale: me tuleme peagi ja „lööme teil siin korra majja!“. Kas keegi pani tähele, et meie kohalikud venekeelsed kaasmaalased, keegi venekeelsetest poliitikutest oleks tookord sellise käitumise hukka mõistnud?

See, 2002. aasta 27. märtsil toimunud seik oli esimene nii avalik ja hästi meeldejääv juhtum. Igal aastal, 9. mail kogunesid Tõnismäel pronkssõduri juures venekeelsed inimesed – alul pigem väga eakad. Meenutasid, mälestasid, laulsid omakeskis mõningasi rindelaule, võtsid langenute mälestuseks klaasikese. Oli mõistetav ning eestlased suhtusid sellesse kui loomulikku. Siis aga käivitati Venemaal Suure Võidu hüsteerilis-religioosne propaganda ning Tõnismäele hakkas igal aastal üha rohkem ilmuma nooremat kontingenti – Nõukogude Liidu ja isegi tsaariaegsete marurahvuslike lippude ning ähvardavate loosungitega. Langenute mälestamisüritusest sai aasta-aastalt revanšistlikest meeleoludest kantud ja „peremeeste naasmisega“ ähvardav usuhulluslik talitus.

Ma ei mäleta, et ükski meie venekeelne ühiskonnategelane oleks kordagi nende arengute üle „muret avaldanud“ või neid „hukka mõistnud. Aasta-aastalt muutus 9. mai vaatemäng üha väljakutsuvamaks. Kuni ükskord, 2006. otsustas Jüri Böhm minna 9. mail Tõnismäele Eesti lipuga. Ta oli oma aktsiooni eelnevalt politseiga muide kooskõlastanud. Kogunenud isamaasõja mälestajad hullusid Eesti riigilipu nägemisest sedavõrd, et tormasid Jürile ja tema kaaslastele kallale. Eesti ajakirjanduses puhkes aga diskussioon, et kas oli tarvis minna provotseerima.

Mis juhtus aasta hiljem, teame me kõik. Mitmed arvamusliidrid leiavad veel tänagi, et pronkssõduri ära viimine oli suur ühiskonda lõhestav viga. Võttes arvesse teadmisi, mis meil täna on, ei olnudki Eestil teist võimalust. Suur viga olnuks see toona tegemata jätta. Lõhe oli ühiskonnas olemas juba enne ning selle lõhe tekkimise nimel on Vene Föderatsioon sihikindlalt ning vastavale ideoloogilisele alusele tuginedes tegutsenud president Putini võimuletulekust alates. Ta ei ole seda kunagi varjanud ning rääkinud Venemaa eesmärkidest avalikes esinemistes lahtise tekstiga. Ainult et Lääs pole tahtnud kuulda.

Eelpool toodud näited tõin siin selleks, et illustreerida kaasaegse Venemaa riikliku ideoloogia- ja propagandasõja eskalatsiooni ja toimimist meie endi nahal. Kuid kõik sarnaseid ja jõhkramaidki võtteid on Putini Venemaa rakendanud süstemaatiliselt üle kogu endise „sotsialismimaade“ areaali ning tegelikult üle kogu maailma.

Usun, et kõik meist on kuulnud venelaste suust mõttekäike stiilis, et „Putin tõstis Venemaa taas põlvilt jalgele“, et „Venemaal ja vene rahval on maailma ajaloos eriline, müstilis-mütoloogiline“ roll ja et venelased tahavad, et „muu maailm neid kardaks, sest siis on nad sunnitud Venemaad austama“.

Ukrainale kallale tungimiseni viis seesama ideoloogiline veendumus, millel põhineb tänase Vene režiimi väljakutse Vabale Maailmale. See on vene fašistlikul imperialismil, suur-vene šovinismil ja Kremli võimusüsteemi abil välja arendatud tänasel Vene õigeusu kiriku mõjul.

Kõnealune ideoloogia põhineb mitmete Vene kaasaegsete mõteljate nagu Karaganov, Šedrovitski, Dugin jmt kirjutistel ja kannab nime „Russki Mir“. Ideoloogia peamised teesid on, et inimkonna elu peab rajanema vene patriarhaalsel „isakuju“ mudelil, mis tugineb vene õigeusu kaanonitel. Üksikisiku vabadused ja õigused tuleb kõrvale heita. Vene keel ja mõttelaad peavad saama maailmas valitsevaks. Ning seepärast tuleb kõik maailma vene keelt kõnelevad inimesed teha Venemaa alamateks, territooriumid, kus need elavad, liita Vene Föderatsiooniga, ja ülejäänud rahvad aga venelastele allutada.

Venemaa agressiivsuse taga on niisiis nägemus enese „äravalitud“ rollist kogu maailma ees. Ja siin me jõuamegi peamiseni, kõige tähtsama küsimuseni, mis puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu. On ilme, et kollektiivne lääs püüab hetkel Ukrainas saavutada rahu, inimeste haavamise ja tapmise lõpetamist. See on õige ja esmatähtis. Kuid sellega ei ole võimalik piirduda, kui tahame, et Vene fašismist lähtuv vägivallaoht lõplikult kaoks. Lääne eesmärk peab olema „Russki Mir“ nime all tuntud ideoloogia rahvusvaheliselt inimsusevastaseks ja seega kuritegelikuks kuulutamine. Ja see peab viima režiimi muutuseni Venemaal. Ei rohkem ega vähem. Putini väljavahetamisest ei piisa, sest kuritegelikul ja inimsusevastasel ideoloogial põhinev süsteem kestaks edasi. Putin asendatakse järgmise „rahva isaga“ ja hiljemalt kümne aasta pärast on meil ukse all uus ja veelgi laastavam sõda.

Ainult üheselt inimsusevastase ideoloogia vastu astudes on võimalik Venemaa päriselt denatsifitseerida ja see viimane peab olema Venemaa rahvusvahelisse kogukonda tagasi lubamise vältimatu eeltingimus. Peab olema, kuid tegelikkus on kardetavasti teine. Need jõud, kes ihkavad võimalikult ruttu „business-as-usual“ süsteemi juurde tagasi jõuda, on meeletult tugevad ning sageli avalikkusele kahjuks nähtamatud. Meie ainus lootus on, et Läänes kerkivad esile liidrid, kes „Russki Mir“ ideoloogias peituvat kurikavalat ohtu lõpuni mõistavad ning aitavad Vabal Maailmal lõpliku võiduni ära kesta nii, et raudsesse eesriidesse pragusid tekitada ei lase. Ka kõige tillukesemaid mitte. Selliste liidrite esilekerkimine sõltub aga meie kõigi, ehk siis kodanike valikutest.

 

Autor: ANDO KIVIBERG, muinsuskaitsja, Viljandi folgi pealik
Viimati muudetud: 19/04/2022 08:06:47