Foto: Silver Tõnisson

Tuntud seto verd muusikud panid 2020. aastal kokku projektibändi H6im ning on jäänud tegutsema tänapäevani. Muuhulgas juba Taarka preemia pälvinud muusikud andsid äsja välja uue loo „Veri väläh” ning panevad kokku suvist esinemiskava. LõunaLeht palus H6imu muusikutel panna kirja lühijutu enda suhetest Setomaaga.

Eestis armastatud seto verd muusikud Kethi Uibomägi, Ithaka Maria, Reigo Ahven, Matis Leima, Ivo Laanelind ja Jaanus Viskar said kokku 2020. aastal Seto kuningriigi päevaks Kolossova külas, et panna kõlama kaks esimest seto isamaalist laulu. Bänd ei osanud aga kuidagi laiali minna, sest, nagu seto hümngi ette kuulutab: „Ku mi jal´ sis kokko tulli […] ar’ sis veli vele tundsõ, sugu nakaś selgümä.“

H6im on kaasaegne seto bänd: emakeelne ja kosmopoliitse helikeelega. Bänd ei too enda kinnitusel lavale oma juuri, vaid neist võrsunud elujõulise haljendava imepuu. Loominguga soovitakse tutvustada seto kultuuri, setode eripära ja seto keelt. Kevadel 2021 tunnustas Setomaa vald H6imu isamaalisi laule Hilana Taarka omakultuuripreemiaga.

Äsja tuli bändil välja uus singel koos muusikavideoga ja praegu paneb H6im mänedžeri Ave-Kristiina Timmi sõnul kokku esinemiskava suve jaoks.

Bändi värske lugu (mida saab vaadata YouTube'ist) kannab nime „Veri väläh'”.

„Laulu eeskujuks on mõnusalt veniv ja mehine meestelaul kivi kõvadusest, mere sügavusest, jõe laiusest ja sellest, kuidas armastus on neist kõigist kõvem, sügavam, laiem,” kirjeldas Ave-Kristiina Timmi. „H6imule omaselt läheb lugu Ivo tõelise rokiriffiga 25 korda kiiremini käima kui eeskujuks olnud meestelaul ja tulemuseks on värske ja raju uus-seto armastuslaul.”

Saamaks aimu, millised on muusikute suhted Setomaaga ja eredaimad kogemused sealtkandist, palus LõunaLeht bändi liikmetel panna kirja ühe lühikese vabal teemal lookese üldpealkirja all „Mina ja Setomaa”.

Kethi Uibomägi
Minu esimene „saade” sai tehtud Luhamaal metsas maasikaid korjates. Mina, mu õde ja tädipoeg Indrek kolasime iga päev metsades ringi koos oma kolme koeraga. Ja siis leidsime ühel päeval metsmaasikad ja hakkasime mängima, et teeme telesaadet „Maasika Muusika”. Igaüks pidi kommenteerima, kuidas ta maasikaid leiab ja mismoodi kõrre otsa ajab.

Ivo Laanelind
Paar aastat tagasi hakkasime paari sõbraga talisuplust harrastama. Lämmijärv Setomaal on selleks ideaalne koht, sest enamasti on ümbrus vaikne. Ainuke, mis seda vaikust rikub tol hetkel, on kirvehoopide sadu järve paksu jääkihi pihta. Raiumist saab kuulda enamasti vähemalt tunni jagu, et supluseks sobiv ala jääst vabastada. Naljakas on muidugi see, et ujuda kannatab kõigest paarkümmend sekundit, kuid seda ettevõtmist tervikuna pole me kordagi kahetsenud.

Jaanus Viskar
Elan siin igapäevaselt. Siin on lahe. Värske õhk, puhas loodus ja rahulik. Seiklusi, mis meenuvad seoses Setomaaga, võibki kirjutama jääda, sest need toimuvad ümber minu siin iga päev.

Küll aga on lapsepõlvest meelde jäänud lugu, kuidas toimusid seaveristamise talgud. Külamehed koos, siga seotud. Toona viieaastase poisikesena olin suutnud toast end välja nihverdada, et ikka ära näha, kuidas see seatapp käib.

Toimus torge, hoovi täitis sea kisa. Vaikus. Kokku kogunenud külamehed surusid kätt, öeldi torkajale kommentaare: ,,höste tsusatu!”, ,,Hää tüü!”.

Mõtlesin siis väikese poisina, et pole hullu midagi, söök peab ju lauale kuidagi tulema. Kogu seltskond kogunes tuppa, kus vanaema oli traditsiooniliselt katnud laua.

Valikut oli ahjusupist ja värskest leivast valge viinani. Istuti lauda, kuid alles siis õige mäsu hakkas. Nägin aknast, kuidas see sama siga, kes nii usutavalt surnut mängis, mööda aeda verisena ringi jooksis. Tervet aeda katnud lumi nägi välja, nagu oleks ketšupitehas õhku lennanud. Toas tehti üks kiire pits valget viina ja kõik algas uuesti. Déjà-vu!

Matis Leima
Mina käisin Setomaal enne 16. eluaastat väga juhuslikult, aga siis sain järsku aru, et mind on mu päritolu tõttu arvatud ühe müstilise kuningriigi kodanikuks. See on nagu seikluslik arvuti- või lauamäng, mis on eemal kaasaegsest ja argisest maailmast. Meil on paksud metsad, jõed ja järved, palkmajad looklevate külateede ääres, metsloomi rohkem kui inimesi. Aga inimesed käivad riides nagu keskajal: linast ja villast riietes, vööd ümber, hõbeehted kaelas.

Meil on oma tugev kalender, mis aastaringi koos hoiab, talsipühist kuningriigipäevani, kus selguvad kõige osavamad selles müütilises elumängus. Meil on oma õuenarrid, külajoodikud, igiliikuritest tööinimesed, teadlaskond, kes selle mängu müstika sügavustesse kaevuvad, superstaarid ja šamaanid, meil on maa-küljes-kinni-muusika ja sellest võrsunud kõige kaasaegsem rokk.

Meil on sidemed teiste samasuguste müstiliste muinasjuturiikidega kaugel idas ja lähemalgi. Seda imet voorivad kaema turistid vabariigist ja kaugemalt, me selgitame neile, mis toimub, nii palju, kui see selgitatav on; kõigis keeltes, mida nad räägivad, sest meie enda salakeelt, mis kogu selle sürreaalsuse kokku põimib, keegi teine ju ei mõista. Ja see polegi tegelikult mingi mäng, vaid päris-päris elu päris-päris inimestega. Setomaa. Rets!

Reigo Ahven
Mäletan selgelt, et oma Setomaa vanavanemate juurde minek lapsepõlves oli nagu reis teisele planeedile: lumehanged kahel pool teed olid kõrgemad kui auto, kohale jõudes rakendati ree ette hobune, kirikusse või lihtsalt lõbusõitu sõideti hoopis lahtises rees tekkide sees nigu kubujussid ja alati oli külaliste (meie) saabumine või lahkumine piisavaks põhjuseks, et laulda lugu või paar.

Teiste jaoks eksootika, minu jaoks aga kodune.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 28/04/2022 10:39:45