Maris S. Kaasik 2008. Foto: LLi arhiiv

15 aastat tagasi – aprilli lõpus, 9. mai ehk venelaste võidupüha eel – toimusid Eestis ärevad sündmused. Pronkssõduri teisaldamise ettevalmistustest said alguse tänavarahutused, mis panid Eesti kui iseseisva riigi tugisambad ja riigijuhtide kindlameelsuse tõeliselt proovile. LõunaLeht taasavaldab kaks lehes pronksiöö järel ehk maikuus 2007 ilmunud lugu. Neist ühes jagas enda muljeid ja mõtteid Tallinnas sündmuste tunnistajaks olnud Maris Sarv-Kaasik – toonane LõunaLehe toimetaja, aasta varem Eesti vabariigi taastamisele kaasaaitamise eest Riigivapi V klassi ordeni pälvinu.

Pärast „kristalliööd“

Veel päevi hiljem on Tallinna „pronksi- ja kristalliöö” tunnistajail – aga tänu meediale oleme selleks me kõik – võimatu põhjani hoomata, MIKS kõik nii läks. Ammendava vastuseni me ei jõuagi, sest Venemaa ässituste ja osalemise roll on varjatud.

Olin minagi neil päevil Tallinnas. Uudis telgi püstitamisest Tõnismäele jõudis minuni alles siis, kui linna kohal juba helikopter patrullis. Päikeseloojangu aegu plaanisime autoga tiiru teha, et ajalugu oma silmaga näha.

Massi südamest, raamatukogu ja pronkssõduri-platsi vahelt, kostis röökimist: „Pazoo-oor! Pazoo-oor!”, kaugemal sähvis õhk vaatlejate – valdavalt eestlaste – fotokaamerate välkudest. Aga juba viis autodevoog meid eemale ja tagantjärele tean: nood olid viimased „rahulikud" minutid, järgnes märul. „Kristalliöö” (nii nimetati holokausti käigus toimunud juutide vara hävitamist) ehk „pronksiöö” – pronkssõdurile viidates.

Selle öö vandalism Tallinna linnasüdames oli jõle ja alatu, mitme paragrahviga mõõdetav kriminaalkuritegu.

Kas ajend politsei poolt laialisurutava röökiva massi märatsema hakkamiseks oli tõesti protest mälestusmärgi teisaldamise vastu ja fašismi vastu võidelnute mälestuse kaitseks? Just protestiga kuju teisaldamise vastu põhjendasid tänaval olnud vene noored mitmele meediakanalile hiljem marodööritsemiselaine käivitumist.

Võib-olla nad usuvadki nii, sest nõnda on nende tehtul mingi seletus. Selleta oleks neil endilgi häbi vaadata kristalliöö videokaadreis röökivaid-lõhkuvaid-varastavaid pätte. Ainult et põhjendus protestist pole tõsi. Pronksmehe äraviimisest saadi teada alles järgmisel hommikul, kui linn oli juba segi pekstud ja sajad jõmmid kas selja taha väänatud kätega vahi alla võetud või kodus oma saaki imetlemas. Või imestamas – milleks küll sai R-Kioskist haaratud naiste tampoone ja kuidas sobitada Stockmannist saadud nokamütsi Hugo Bossi pintsakuga, taskud täis Westmannist võetud sihvkasid?

Usun tõepärase olevat psühholoogi analüüsi, kes reedel teleris kirjeldas massipsühhoosi: ülima pinge all otsustab üks virutada kivi aknasse ja hoobilt tundub 200-le juuresolijaile, et nüüd ongi tarvis loopima hakata. Või süütama. Või karjuma. Või kaklema. Või läbi akna poodi tungides kõike haarama. Tagantjärele ei osata ka ise tehtule loogilist seletust anda ja imestatakse, kuidas küll nii läks.

Ma ei haletse neid ega pea õnnetuks ärakasutatud ja manipuleeritud massiks, kelle sigadustes on süüdi „Ansipi valitsuse otsused” mis olla ajendatud poliitilistestambitsioonidest ja valimiskampaania aegu väljaöeldud lubaduste täideviimisest – nii on süüdistanud Edgar Savisaar.

Tallinna linnapea Savisaar kiitleb oma veebipäevikus, et Keskerakond on Eestis venelaste silmis võimalik et ainus usaldusväärne poliitiline jõud. Selle jõu juhina ründab ta peaminister Ansipit selle eest, et too „solvatud venelasi pättideks ja narkomaanideks tituleerib” (Pöördumises rahvale ütles Ansip, et kõige valem viis langenud sõjameeste mälestamiseks on Tallinna tänavail toimepandud marodööritsemine, mis hoopis häbistab sõduriväärikust -- nin nii käitujad on pätid ja kurjategijad, kes selgitatakse välja ja pälvivad karistuse.)

Paljud on küsinud, kas venelaste endi hulgas tõesti pole autoriteetset liidrit, kes suutnuks kristalliöö ära hoida, kui astunuks Tõnismäel sõgeda massi ette ja manitsenud neid mõistlikkusele, tehes mõne aruka ettepaneku eesmärke teisiti saavutada?

Vene erakonnad Eestis on väikesed ja killustatud. Vene intelligents, kultuurikandjad ja mõtlejad on olemas – aga mass ei tunne neid, nad pole oma rahva juhid-eestvedajad.

Üks selline inimene siiski on, seda on ta ka ise kinnitanud: Edgar Savisaar, kelle poolt viimatistel valimistel hääletanud ¾ valimisringkonna hääleõiguslikke venelasi. Savisaar jättis oma suure võimaluse aga kasutamata, teatades, et see on „Ansipi sõda”. „Riik, valitsus, peaminister Ansip, Reformierakond – nemad meid täna ei aita. Kõik on meie endi käes. Kui nende käes ongi jõud, siis meie pool on mõistus,” teatas Savisaar „kristalliöö" järgsel hommikul. 1. mai blogikirjes vastab ta aga Rein Kilgi avalikule küsimusele, miks ta 26. aprillil megafoni ei võtnud ja vene massi ei rahustanud, nõnda: „Mina tegelen lihtsamate asjadega – tänavate koristamisega, klaasikildude kokku kogumisega, ühistranspordi korraldamisega jne. Minul ei olnud võimalik hüüda kõlavaid loosungeid ega põristada trummi.”

Nii teeb demagoogia ajalugu: KUI ta oma väidetavat mõjujõudu ja usaldusväärsust oleks megafoni kaudu kasutanud, poleks ehk klaasikilde olnudki ...

Eesti iseseisvumise taastamisest, tolle ajajärgu pikettidest ja tänavameeleavaldustest saadik on kasvanud üles praegu koolis käiv põlvkond, kes noid sündmusi isiklikult pole kogenud ja kellele praegune „tänav” on hirmutav uudis. Sõbrad, ärevaid aegu ja vastasseise on olnud ennegi!

Eesti ja eestlaste „süü” Venemaa poliitika silmis on meie riiklik iseseisvumine ja väljumine Moskva poliitilisest mõjusfäärist. Venemaa kiituse ärateenimiseks ei piisa pronkssõduri tagasipanekust, muulastele kodakondsuse andmisest, kakskeelsusest jmt, vaid üksnes Moskva rüppe naasmisest. Vahel saadab ajaloo kulg rahvastele meeldetuletusi sellest, et iseseisvuse ja vabaduse heaks tuleb osata ja julgeda tegutseda. Kuidas elada siin riigis koos venelastega edasi, selle sõnastas riigikogus peetud kõnes lühidalt Mart Laar: „Selleks ei ole vaja midagi muud, kui tunnustada Eesti Vabariigi põhiseadust, mille kohaselt Eesti riik loodi 24. veebruaril 1918, okupeeriti 1940. aastal ning taastati uuesti 1991. aastal. Inimesed, kes neid kolme asja tunnustavad, ei jookse kaitsma pronksmonumenti Tõnismäel, nemad kaitsevad ühel või teisel kombel korda Eestis ning rahu ja õnne kõigile nendele, kes siin elavad.”

Hoia, Looja, Maarjamaad.

MARIS S. KAASIK

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 05/05/2022 09:39:40