Võrumaalasest õpetaja, kirjanik ja kirjanduskriitik Rannar Susi mõtiskleb suurelt jaolt Kagu-Eestis toimuva tegevusega romaani „Kaugel külas” põhjal kirjastusäri, kodumaise kirjanduse ja kultuuri ning ka Eesti iibe üle.

Elvas Peedul elav kirjamees Ilmar Särg on välja tulnud järjekordse romaaniga. „Kaugel külas” on päälkiri. Autori kirjastus Lambri Raamat, 2022, ja 232 lehekülge on kaante vahel.

„See on minu kirjandusliku tegevuse kokkuvõte,” ütles ta telefonis, kui tahtis raamatut saata. Ja kokkuvõte on selline, et kirjandusega ei tasu tegeleda.

Tallinnast pärit Joel Jahimees on õppinud filoloogiat. Nõukogude ajal jõudis töötada ühes kirjastuses. Riigikorra vahetuse aegu erastas kirjastuse ja selle juurde kuuluva trükikoja. Andis agaralt välja raamatuid, aga raamatuäri läks järjest kehvemini ja kehvemini.

Ka perekonnaasjad pole sugugi korras. Elukaaslane Lamira, kellega kunagi kokku juhtutud, paistab külm ja osavõtmatu. Ka kasupoeg Taavetiga pole kuigi sooje suhteid. Lamira nügib Joeli kolmetoalisest ühetoalisse korterisse. Ja sellest ühetoalisest viib tee juba Tallinnast välja. Kirjanikkonnale kuidagi omane: pole ühtehoidvat peret ja lapsedki jäävad pahatihti olemata.

Kuna Särg ise on väikekirjastusega 25 aastat jännanud, siis on teravdatud tähelepanu all kirjastamine. Joel lasi oma trükikojast välja ka „täielikku sitta”, ka nii võib, kui autor kogu tiraaži kinni maksab. Tänapäeval on nii, et enam-vähem kõik, mis kuskil arvutisse toksitakse, see ka välja antakse. Trükikoja rahvas pigem kogunes õllepurkidega laua ümber, kui lasi raamatuliinil liikuda. Joeli äri ja trükikoda läks pankrotti.

Hoopis teine asi kui trükkimine ja väljaandmine on raamatute müük. Seda teab Särg peensusteni. Esimesel poolaastal pärast ilmumist sa veel müüd midagi. Teisel poolaastal palju vähem. Ja edasi võid tiraažide jäägid lihtsalt laiali jagada – kui on kellelegi anda.

Nende tähelepanekute põhjal on raamat aja jooksul halvaksminev kaup nagu piim või muud toiduained. Kui kohe realiseerida ei saa, siis vaata et viska minema.

Siinkirjutaja ikkagi pooldab olukorda, kus müük ongi ainukene tsensuur. Las nad annavad välja mida tahes – müügu ka seda. Alandav ja solvav oleks jällegi tsensuuri komisjonid. Et mingisugune kogu laua ümber otsustab ja vaeb, kas sinu asja ikka võib välja anda. „Kunstiliselt küündimatu” oli nõukogude ajal üks väljend keeldumiseks.

Eestis on ligikaudu 550 rahvaraamatukogu. Oleks ju vägagi mõistlik ja põhjendatud, et iga rahvaraamatukogu ostab ühe eksemplari ilmuvast eesti ilukirjandusest. Kus see eesti kirjandus veel peaks olema, kui mitte Eesti raamatukogudes. Aga kaugel sellest. Mõne autori elukoha ümbruse raamatukogud veel ostavad, aga mida kaugemale elukohast, seda lähemal nullile.

Miks see nii on? Lõputud meetrid tõlkeid ja krimkasid lämmatavad ülejäänud eesti kirjanduse. Joelil läks müügiga eriti kehvasti Lääne maakonnas ja Hiiumaal. See leiab romaanis kohe eraldi äramärkimist. Hiiumaal öeldi Joelile ‒ kuigi ta pakkus raamatuid odavalt ‒, et kuna teie raamatuid nagunii keegi ei loe, siis me neid ka ei osta. Punkt.

Üldmüügi peale ei saa üldse loota. Kui näiteks uut raamatut on Eestis müüdud vaid kaheksa eksemplari, siis peaks veel aukirjad ka trükkima tagantjärele nendele kaheksale tublile, kes minu hingejõu ja südamesoojusega kirjutatud raamatu ostsid. Raamatupood on kõige kindlam koht raamatute hoidmiseks. Sealt nad juba kuhugi edasi ei liigu. Pärast aastat-pooltteist saad puutumatult tagasi.

Maarja Kangro kõneles ühes raadio kultuurikommentaaris õigesti, kuidas kirjanduskriitika, arvustuste kirjutamine, on täiesti tasumatu tegevus. Kui lugemisele ja mõtlemisele ja kirjutamisele kulunud aeg kokku arvutada, siis tunnitasu selle eest on olematu. Kirjandusevärgiga ei tasu tegeleda.

Peale selle tabab Joeli suurlinna kuri käsi. Joelilt röövitakse auto!? Järgmise auto ostmisel satub Joel panga orjusse. Siis on tema vastas kuri deemon pangateller, kes kiusab. Sõbra poja käendatud laen nõutakse meie kangelaselt sisse. Lõpuks ei jäägi Joelil muud üle, kui tuttava arsti kaasabil endale töövõime kaotus organiseerida ja seeläbi väike invaliidsuspension saada. Pole vaja vähemalt koos 300 kirjaniku ja 1000 kunstnikuga viiele riigipalgalisele kohale kandideerida.

Edasi läheb Joeli tee Tallinnast välja – lõunasse. Karste on selle küla nimi, mis on ka maakaardil täiesti olemas, Kanepist mõni kilomeeter Otepää poole. Kirjaniku põhjendus Joeli suunavalikule on nõrgavõitu: kunagi olnud seal kirjastuses keegi autor Karste külast ja see kiitnud Otepää kõrgustiku lõunanõlva ilmlõputa ilusaks kohaks.

„Kaugel külas” on ladusalt kirjutatud ja kiiresti loetav, rahvaraamat. Kuid läbi kumab teoreetiline, literatuurne laad. Päriselus ikka nii ei ole, et tüüp Tallinnast lihtsalt läheb ja läheb ja õhtueeli jõuab mingisse Karste külasse, kus tal pole vara, ei seost. Siis ta kondab veel paari kotiga ringi ja lihtsalt hõivab ühe tühja elumaja.

Mõtteliselt ongi see murdekoht Tallinnast Karstesse kõige raskemini mõistetav. Miks küll? Nagu pärastised leheküljed näitavad, ei oska kirjanik Joelile ka mõistetavat ja usutavat rakendust seal külas leida. Unistustes võib ju mõnus olla vana maja kauges metsas. Kütan õhtuti pliiti ja loen öös lambivalgel raamatuid. Seesuguse elumudeli arenduses puudub nii Joelil kui tema kirjapanijal püsivus ja kannatlikkus.

Mis ma oskan mõelda, on see, et Otepää ja Kanepi vahemik on Särjele endale peaaegu kodukant. Asuvad ju sealmail tema maaelamine ja mesilaste korjepaigad. Otepää ja Kanepi vahe on tundeliselt lähedane taust, mille põhjal armsaks saanud jutupunktid jälle läbi käia. Mesinduse ma jätan seekord kõrvale. Mesindusest pajatab mitu varasemat raamatut. Siin esindab mesinikukuju kaubikuga Hillar, kellega Joel aeg-ajalt helistab. Taat Hillari mure on see, et noored ei taha tööd teha ja isa kingitud mesitarudest nad ei hooli. Mesinikul pole ametijätkajaid.

Eelmistest elanikest jäänud raamatuid Joel loeb ja sülearvutisse kirjutab tekste, niipalju kui päikesepaneeli energiast jätkub. Aga see ei saa ju ka olla jutu põhisisu. Elektrit seal kõdumajas pole. Toidupoolise hankimiseks väntab jalgrattaloksuga Kanepisse. Kanepis tekivad Joelile kärmesti kaks silmarõõmu: raamatukoguhoidja Riina ja poemüüja Annemai. Mõlemad lahkuläinud naised. „Tüdrukuid” Joel ikka käib üle vaatamas ja hoiab suhteid soojas. Karukoopas oleks ju koos naisega hoopis mõnusam, kui õnnestub.

Naise ja pere teema on ka Särje vana armastus. Teksti vahel on paar vahejuttu, kus Joel fantaseerib „Meesteta küla” ja kasuema-kasupoja armuloo. Siinsegi kirjatüki pealkiri võiks olla „Kanepi naised”. Kanepi või Kavastu või Kaansoo või Kukerpilli. Ühesõnaga – maanaistel pole väärilisi ja väärt partnereid. Eesti meeste väljanägemine ja võimekus on kehvakesed. Sellepärast kurblik ja nutune perspektiiv Kanepis või Kirepis.

Raamatu vahetekstid on veel paar-kolm Harri Kingo kirja. Harri Kingo on siis luuletaja, telediktor, ilmalik paaripanija. Põhisisu, et Eesti riik ei väärtusta piisavalt abielustaatust. Ametlikult sõlmitud abielu ei loo palju eelistusi vaba kooselu ees. Eesti naised abielluvad pigem välismaale, kus riik kaitseb hulga rohkem abieluseisust. Seda näinud Kingo pidevalt, kui Tallinnas abielusid registreeris.

Ja nii me muudkui väheneme. Loomulik iive on negatiivne riigikorra vahetusest saadik. Laste saamist lükatakse võimalikult kaua edasi. Lihtsalt segavad elamist ja elu nautimist. Lapsi ei taha ei naised ega mehed. Nendest Kingo kirjadest saingi raamatu sügavaima elamuse. Praegu on eestlasi suurusjärk 0,9 miljonit. See ongi maksimum. Ajaloos on eestlasi olnud palju vähem. Ja tulevikus saab meid ka olema järjest vähem. Hea on mõelda, et praegu me elame eestluse kuldajal.

Aga mida see tähendab? Eestlaste kogumi vähenemisega väheneb ja kahaneb ka meie keel, eestikeelne kirjandus, eestikeelne kultuur, kõik-kõik läheb ju kaduvusse. See tegi kuidagi väga nukraks. Jutu alguses olnud eesti kirjanduse lämbumine seostub kaduvuse mõttega loomulikul viisil. Noored on 30 aastaga õpetatud ingliskeelseks. Nii see läheb.

Ühe talve veedab Joel partisanina Tartu ülikooli kliinikumi absurdselt tühjal korrusel. Järgmisel kevadel asub ühte teise kõdumajja veelgi kaugemal metsapadrikus. Seal ta korrastab ümbrust käsitöövahenditega. Selle vana talukoha, Ojamäe kordasäädimine ei näita põhjendust, pealegi algab kohe lagunemine. Kanepi naistest näkkab ikkagi poemüüja Annemaiga, kes tuleb seda metsatalu vaatama. Annemaiga seal armatsetakse. Naise elujõud tahab veel last ja Joeli enda kõrvale.

Ojamäega jääb nii, et metssead võtavad kartulid, rebane viib kanad, karud lõhuvad mesitarud, raju ja torm murrab metsa ja puid. See, kuidas julm pangateller on selle talu ostnud, drooniga Joeli järel luurab ja ümberkukkunud kuuse all oma lõpu leiab, on kunstlik lahendus. Joel korjab asjad ja lahkub Annemai juurde. Imeilus Otepää kõrgustiku lõunanõlv jäi tagasivaates mällu, nagu läheks tegelane Vargamäelt alla.

 

Autor: RANNAR SUSI
Viimati muudetud: 02/06/2022 09:09:42