Otsin meie perele Võru linnas juba enam kui pool aastat suuremat üürikorterit. Otsima olen jäänudki, sest turg on piltlikult öeldes tühi.

Ma ei ole ainuke otsija. Magusate ja huvitavate kinnisvarakuulutustega silma paistnud kohaliku lehe kinnisvararubriik on korterite müügi- ja üürikuulutuste asemel täis kuulutusi sooviga leida kahe- või kolme- või neljatoaline korter. Või hoopiski maja või krunt või garaaž.

Puudus on kõigest, eriti aga linnasisestest elamukruntidest ning uutest või täielikult renoveeritud üüri- ja müügikorteritest. Tõsi, üht-teist on turul siiski pakkuda, kuid aina kasvav nõudlus on hinnad lakke vedanud ning paljude pakkumiste puhul ei saa enam rääkida hinna ja kvaliteedi tasakaalus suhtest.

Veel enne sõda oli vabu kahetoalisi kortereid päris palju. Sõja puhkedes kadusid needki kui soe sai pagariäri letilt. Sõjapõgenikud on siiski viimase paari kuu nähtus. Buum sai alguse palju varem.

Kohalike kinnisvaramaaklerite sõnul veavad tungi väikelinnade kinnisvarale koroonapandeemia positiivne kõrvalnähtus, kaugtöölised. Nüüd, mil pole enam vaja töökoha pärast sunnismaine olla, otsitakse endale rahulikumat ja paremat elukeskkonda kui pealinn. Rapla, Elva ja Viljandi kõrval on kindlasti eelistatud Võru ja Põlva.

Teiseks tõdevad maaklerid, et üha enam naasevad perekonnad Soomest, Rootsist ja Norrast. Välismaa etapp on nende elus läbi saanud ning nüüd tahetakse kodumaale tagasi. Sageli on selle soovi põhjuseks lapsed, kelle puhul tuleb otsustada, millises keelekeskkonnas nad kasvavad.

Kolmandaks annavad turule hoogu tõusnud teadlikkus investeerimisest ning teisest pensionisambast välja võetud raha, mille abil proovitakse hakata kinnisvarainvestoriks.

Vähem tähtis pole ka asjaolu, et noored pered on kasvanud. Praegusele väiksemale elupinnale ei mahuta enam ära ning nii ongi tekkinud eriliselt suur tung just suurtele, vähemalt 70-90 ruutmeetri suurustele korteritele. Viimaseid on aga turul niikuinii proportsionaalselt vähem ning ka nende pakkumine on seetõttu väiksem.

Kõik see on viinud väikelinnade kinnisvara hinnakasvuni, mis maa-ameti teatel on viimase kümne aasta jooksul olnud lausa kolme- kuni neljakordne. Seejuures pole aga väikelinnades peaaegu üldse uusarendusi. Võrus pole näiteks viimase 10-15 aasta jooksul ehitatud ühtegi uut kortermaja. Viimase paari aasta jooksul on küll paar maja täielikult renoveeritud, aga see on ka kõik.

Rapla näitel on teada, et väikelinnade ajalooliselt ülimadal kinnisvara hinnatase pole tingitud mitte nõudlusest, vaid sellest, et pakkumist parematele elukohtadele pole. Tormijooks Võru linna kahele vastrenoveeritud kortermajale on selle heaks tõestuseks: kõrge hind pole tarbijaid ehmatanud. Vastupidi, ka väikelinna elanikud igatsevad uute ja kaasaja nõuetele vastavate elukohtade järele.

Meie nõudmised on ühes heaoluga kasvanud. See võiks olla heaks indikaatoriks kinnisvaraarendajatele. Aga ka kohalikele omavalitsustele, kes läbi ajaloo on proovinud kõikvõimalikke imelikke asju, et oma piirkonda uusi elanikke saada. Iseäranis noori peresid. See mõte on ka varem läbi käinud, et kohalik omavalitsus võiks hoopis ise mõned korterelamud korda teha ja siis müüki paisata või rendile anda.

Tõsi, kogu võrrandi paiskavad segamini pangad, mis ütlevad otsesõnu, et uusarenduse ehituse hinnatase on tunduvalt kõrgem kui ruutmeetri keskmine müügihind, mis mõistagi muudab igasugused arendused väikelinnades üsna keerukaks, sest laenuraha on väga keeruline saada. Seda nii arendajatel kui ka hiljem potentsiaalsetel ostjatel. Lootusetu optimistina tahaks siiski loota, et kaasaegsed elutingimused jõuavad ka provintsi.

Lugu kõlas ja ilmus esmakordselt Vikerraadio päevakommentaarina.

 

Autor: MIRJAM MÕTTUS, ERR-i ajakirjanik
Viimati muudetud: 02/06/2022 09:46:32