2021. aastal rahvaloendusel registritest kogutud andmed näitavad, et Eesti rahvastik on kümne aastaga kasvanud, inimesed elavad kauem ning tööealiste inimeste arv on langenud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis suurenenud erinevate rahvuste, kodakondsuste, emakeelte ja sünniriikide arvukus, kasvanud on ka eestlaste arv. Isegi enne sõda oli Eestis märgatavalt kasvanud kohalike ukrainlaste hulk. Kagu-Eestist on aga aastakümnega kadunud Antsla valla jagu inimesi.

Loendusmomendi ehk 31. detsembri 2021 seisuga elas Eestis alaliselt 1 331 824 inimest, mis on 2,9% rohkem kui kümme aastat tagasi samal ajal. Mehi on 47,6% ja nende osakaal kasvas 1,2 protsendipunkti, naiste osakaal on 52,4%. Keskmine Eesti elanik on 42,2-aastane ehk 1,4 aastat vanem kui oli keskmine elanik 2011. aastal.

„Rahvastiku vananemise positiivne külg on see, et 80-aastaste ja vanemate inimeste arv on suurenenud – ehk meie inimeste eluiga pikeneb ning eriti on seda märgata meeste osas. Võrreldes eelmise loendusega elavad mehed keskmiselt 3 ja naised 1,7 aastat kauem. Väljakutseks on rahvastiku mõistes viljakas eas naiste osakaal, mis on kahanenud, ent väikeseks leevenduseks on siin suurenenud sünnitatud laste arv naise kohta ja laste arvu juurdekasv,“ kommenteeris statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg.

Viimase kümne aastaga on Eestis suurenenud nii laste (0–14-aastaste) kui vanemaealiste (65+) elanike arv, vähenenud on tööealiste hulk. Lapsi elab alaliselt Eestis 217 792, mida on 9% võrra rohkem kui kümme aastat tagasi. Vanemaealisi on kokku 272 164 ehk 18,6% võrra rohkem kui eelmise rahvaloenduse ajal. Tööealisi on kokku 841 868 – see näitaja on vähenenud 2,7% võrra.

Linnalistes piirkondades elab 61,2% rahvastikust ehk 815 003 inimest, mida on 4,2% võrra rohkem kui 2011. aastal. Väikelinnaliste piirkondade elanike arv on kümne aastaga kasvanud 12,8% võrra. Terje Trasbergi sõnul on hoogustunud valglinnastumine. „Tung suurematesse linnadesse elama asuda on stabiliseerunud või lõppemas, kuid maapiirkonnad pole selle arvelt väga võitnud – eriti just lastega pered eelistavad järjest rohkem suurlinnade ümbruste väikelinnu,“ selgitas Trasberg.

Eesti rahvastik on rahvaloenduse andmetel võrreldes 2011. aastaga tunduvalt mitmekesisem ja Eesti rahvusest inimeste arv on samuti kasvanud. „Viimase 10 aasta jooksul on Eestis suurenenud erinevate rahvuste, kodakondsuste ja emakeelte arvukus, sealjuures ei ole muutus tulnud eestlaste arvelt, vaid eestlaste osakaal on jäänud pea samale tasemele. Ka eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv püsib stabiilsena. Kasvanud on Eesti kodanike arv, Vene ja Valgevene kodanike arv on aga languses,“ võttis Trasberg kokku.

Eestis elavatest inimestest 69,4% on Eesti rahvusest, 20 aastat tagasi oli eestlaste osakaal 68,3%.

10 aastaga kasvas eestlaste arv ligi 2%, venelaste arv langes 3,4%, valgevenelaste arv langes 7,7%. Ukrainlaste arv on kasvanud 23% (selles statistikas ei kajastu sõjapõgenikud, kes on Eestisse tulnud pärast loendusmomenti), lätlaste arv kasvas tervelt 117%.

Eestis räägitakse 243 erinevat emakeelt, mis on 86 võrra rohkem kui 2011. aastal ning enam kui kaks korda rohkem kui aastal 2000. Eesti emakeele osakaal on 20 aastaga jäänud praktiliselt samale tasemele (~68%).

Põlvamaa puhul võib tuua välja seda, et rahvaarv maakonnas on kümne aastaga kahanenud ning siin elab nüüd 1272 inimest vähem. Võrumaal elab nüüd 1937 inimest vähem ja Valgamaal 1105 inimest vähem kui kümme aastat tagasi.

Huvitavatest faktidest saab meie piirkonna kohta veel välja tuua, et Põlvamaa on ainus maakond, kus ei kõnelda emakeelena itaalia keelt; Valgamaal elavad kõige nooremad esmasünnitajad; Võrumaal on kõige rohkem elaniketa külasid.

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 05/06/2022 22:59:13