Foto: erakogu

Heret Siidra (25) on Võrumaalt pärit naine, kes töötab Põlvas politseinikuna. Juba lasteaias oli järjekindel tüdruk veendunud, et tulevik viib teda korravalvuri ameti suunas. Ja kuigi teekond sinna polnud päris sirgjooneline, on Heret nüüd juba kaks aastat politseinikuna töötanud. Nagu naine isegi ütleb, ta ei oskaks oma elu enam teistmoodi ettegi kujutada.

Heret ei olnud veel kooliteed alustanud, kui ta juba teadis, et soovib suureks saades politseinikuna patrullautoga ringi sõita ja korda hoida. „Ma ei oska siiani öelda, kust ma selle idee võtsin, aga teadmine oli kogu aeg olemas, et minust saab politseinik,“ sõnab Heret.

Kuigi Hereti visioon oli kindlalt paigas, tegi elu ikkagi oma väiksed muudatused, nii et pärast gümnaasiumi lõpetamist ta kohe siseakadeemia Paikuse õppekeskusesse ei suundunud. Kõigepealt töötas tulevane politseinik Kuperjanovi pataljonis valvurina ja mõnda aega sai ka klienditeendindajana kohvikus leiba teenitud.

Heret tunnistab, et kuigi ta unistus on alati olnud politseinikuks saada, tuli alguses julgusest puudu. „Ma mõtlesin, et kui ma äkki ei saa kooli sisse, siis ma võin ju pettuda. Siis läks lihtsalt nii, et mõned aastad tegelesin teiste asjadega,“ lausub ta.

Hiljem vabatahtlikuna abipolitsei ridades töötanud naine mõistis, et tuleb siiski oma soovide poole püüdlema hakata, ja viis paberid Paikuse politseikooli. Kooli sissesaamine hõlmas füüsilisi katseid ja vestlust. „Füüsiliste katsete hulka kuulus kolmekilomeetrine jooks, kõhulihaste treening ja kätekõverduste tegemine,“ meenutab Heret. Natuke oli tal küll hirm sees, et ehk tal ei õnnestu kooli sisse saada, kuid see oli alusetu. Heret sooritas kõik katsed ilusti ja võiski oma õpingutega algust teha.

Ja ka kool ise läks Heretil üpris lepase reega – kui vene keel välja arvata. Seda polnud ta varem mitte kunagi õppinud ja täiesti nullist alustada tundus hirmuäratav, aga oli siiski tehtav.

Põlvas politseinik
Heret lõpetas selle aasta aprillis politseikooli, mis kestis aasta ja kuus kuud. Kuid kuna tal oli varasem abipolitseiniku töökogemus ette näidata, õnnestus tal õppimise ajal juba politseinikuks saada. Õppimine ja samal ajal töötamine oli paras väljakutse, kuid Heretile siiski mitte midagi ületamatut. Nüüd pea kaks aastat ongi Heret töötanud patrullpolitseinikuna, mis tähendab peamiselt liiklejate jälgimist ja ka väljakutsetel käimist.
Kuigi Heret elab Võrus, sai ta töökoha just Põlvasse ja ka tema töö hõlmab pigem Põlvamaa väljakutseid. „Kui Võrumaal on abi vaja, siis läheme ikka appi, aga üldiselt töötame Põlvamaal,“ lausub patrullpolitseinik.

Kahe aasta jooksul pole Heret kordagi hirmu tundnud, sest kuigi väljakutsed on olnud erinevad, usub ta, et politseitöös tulebki sellega arvestada. „Ka pealtnäha kõige rahulikum koduväljakutse võib kujuneda hoopis raskemaks, ja ka vastupidi. Kuna töötame alati koos paarilisega, kellele saame vajadusel toetuda, siis see pakub palju tuge,“ tunnistab Heret.

Tavainimesele tundub Põlva rahulik väikelinnake, kus ehk koduväljakutseid nii palju ei ole. Seda Heret ka kinnitab, kuid lisab kohe, et kõik oleneb täiesti päevast. Mõnikord ei juhtu midagi, teinekord tuleb aga järjest mitmele väljakutsele sõita. „Ma ei ütleks, et midagi väga hullu oleks, aga tööd siiski jagub,“ nendib ta.

Ka pensioni- ja palgapäevadel tuleb väljakutsetele sõitmist tihedamalt ette, sest siis võivad inimesed enam alkoholi tarvitanud olla, mis toob kaasa jällegi rohkem tülisid. Ja neid tülisid tulebki politseil lahendama asuda.

Heret naudib politseitööd iga keharakuga, sest teiste abistamine on talle alati südamelähedane olnud. Küll aga väljub naine oma politseirollist isiklikel üritustel, sest siis tahab ta lihtsalt Heret olla. Ka pole Heret täheldanud seda, et keegi temaga isiklikus plaanis teistmoodi suhtleks, kui saadakse teada, et ta on politseinik. „Pigem ikka kiidetakse, et ma olen tubli, et nii vastutusrikkas ametis töötan,“ märgib naine.

Ka teab Heret rääkida, et Põlvas on pigem politseinikest puudus. Kuidas aga teha nii, et noored tahaksid rohkem korrakaitsjaks saada? Heret kinnitab, et palju oleks kasu sellest, kui palgad oleksid kõrgemad, siis jätkuks ka tahtjaid rohkem. Õnneks on naiste ja meeste osakaal Põlva politseinike seas üpris võrdne ja selle üle on Heretil ainult hea meel.

Ka on Hereti meelest politseinike väljaõpe aja jooksul aina põhjalikumaks muutunud. Nüüd on neil lausa iga kuu kindlad koolitused, mida varem ei olnud. Eesmärk on ikka see, et meie korravalvurid suudaksid ja oskaksid igas olukorras kiiresti reageerida. Kord aastas läbivad politseinikud ka lasketesti, kus tuleb võimalikult täpselt märki lasta.

Võhandu maratonil osalemine
Kuna Hereti töö nõuab head vormi, siis ei saa ta ka vabal ajal unustada enda treenimist. Seega kätekõverdused ja kõhulihaste treening on Hereti elus sama tähtis kui söömine. Aastas korra peavad kõik politseinikud nagunii läbima suure füüsilise testi, kus nende võimeid hinnatakse. Just selle tõttu ei saa kunagi loorberitele puhkama jääda.

Heret kuulub juba aastaid naiskodukaitsesse ja kuigi ta pole seal just kõige aktiivsem liige, siis mõnedel ühistel üritustel on ta siiski kaasa löönud. Sel aastal läbiti näiteks sajakilomeetrine Võhandu aerutamismaraton, Heretile oli see esmakordne kogemus. Kuna sai ise valida ka sõiduvahendi, siis nende meeskond valis kummiparve ehk rafti – see on ideaalne väikestel ja rahulikel jõgedel. „See kogemus oli tegelikult päris raske, eriti just lõpp. Kokku ju üle 16 tunni sõitmist või oli isegi rohkem,“ muigab Heret. Ka andis kogu keha järgmisel päeval tunda, et sai ikka kõvasti vees rahmeldatud.

Just sellistel hetkedel teab Heret, et naiskodukaitsesse kuulumine on õige valik. Kuna naine kuulus kooliajal kodutütarde hulka, siis naiskodukaitse oli tema jaoks asjade loogiline jätk.

Ka praegu tunneb politseinik, et aastate jooksul saab ainult ametipost muutuda, aga tööd muus valdkonnas Heret kindlasti enam endale ei soovi. Üks esimene suurem soov on Heretil juba olemas – ka kõrgharidus kätte saada. Paikuse ametikool annab ainult esmase väljaõppe, selleks et saada uurijaks või menetlejaks, tuleb juba bakalaureusekraad omandada. Just selle teekonna plaanib Heret millalgi ette võtta. Mis see talle tulevikus annab, seda ta veel ei oska öelda, aga vähemalt on siis võimalusi palju enam.

Heret usub, et kui kord oma südame juba politseiametile annad, siis on pea võimatu sellest loobuda. Seda näitab ka asjaolu, et Põlvas on juba pikki aastaid samad politseinikud ametis, sest töö on vaheldusrikas ja põnev. Patrullitööst liigutakse edasi, kui kõrgharidus on juba käes, ja saadakse vastusrikkam töökoht, mis nõuab rohkem kogemust.

Töö, mis on ka kutsumus
Kuigi Hereti graafik on üpris tihe, üritab ta alati oma sõprade jaoks aega leida. Tihti juhtub ka seda, et mõni tuttav või sõber küsib Heretilt ametialast nõu, mille jagamise vastu pole naisel ka vabal ajal midagi. Täpseid detaile ta oma töö kohta nagunii rääkida ei tohi, aga üldist nõu võib ikka anda.

Heret kolis aasta alguses Võru linna, varem elas ta Litsmetsa külas Võrumaal. Linnas elamine on Heretile väga meeldima hakanud, sest kõik on käe-jala ulatuses. „Võrust on kergem Põlvasse tööle käia, tuleb ainult 30 kilomeetrit sõita. Juba see on minu jaoks positiivne,“ märgib Heret.

Kui oli pandeemia kõrgaeg ja maskide kandmine kohustuslik, pidi Heret ka poes vahel inimestele selgeks tegema, miks maskid on vajalikud. Naine on nii rahul, et Põlvas oldi üldiselt mõistvad ja arusaajad ning seda muret eriti ette ei tulnud, mis Tallinna poodide kohta tihti meediast läbi jooksis. Ehk siis keegi suurt vastupanu ei osutanud.

Heret vaatab oma tulevikku helge pilguga, sest ta teab, et on leidnud ameti, mis on ka tema kutsumus. Tulevikus näeb ta end karjääriredelil suuri samme tegemas, kuid politseinikuks jääb ta kindlasti.

„Ma loodan, et kõik teised leiavad ka endale ameti, mis neid nii õnnelikuks teeb,“ märgib naine optimistlikult.

 

 

 

 

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 10/06/2022 08:41:47