Võidupüha eel jõudis lugejate kätte kirjanik Ilmar Vananurme Võru trükivärvi järgi lõhnav ajalooline romaan „Petserimaa taevahelgid“. Juba aprillis märkis kirjastuse Hea Lugu ajaloolise romaanivõistluse žürii selle teose tunnustavalt ära. Raamatu tiitelleht ja alapealkiri „Armastusromaan Vabadussõjast Petserimaal” juhivad meid Kagu-Eestisse ning sisu sirvides vaatavad vastu aastaarvud 1917‒1919. See on noorte inimeste Olga ja Mihkli lugu, millele igaüks sooviks õnnelikku kulgu, aga unustada ei tohi, et käimas oli sõda ja püssikuul ei halasta kellelegi.

Juba rohkem kui kolm inimpõlve lahutab meid sellest, kui maailmasõja taustal, 1944. aasta augustis haukas Venemaa taas Eestisse murdnud punaarmee toel sõsarliiduvabariigilt ära kolmveerandi Petseri maakonnast ja moodustas samanimelise rajooni Pihkva oblasti koosseisus. Seda olevat tehtud „rahvahulkade“ palvel, juhindudes selle piirkonna rahvuslikust koosseisust. Niisugust palvet pole kellelgi õnnestunud ei arhiividest ega mujalt leida.

Küll on teada Petserimaa Vilo valla rahva ametlik taotlus, et see eesti enamusega vald Petseri taga jääks Eesti külge, aga soov jäi okupeerijariigi poolt tähele panemata. Juunipöörde-eelset eesti enamusega Petserit ei saanud samuti Eestile jätta, rääkimata setode Irboska kantsist, mis võttis 9. sajandil oma vallide varju Venemaa lagunenud riiklust päästma kutsutud varjaage. Et seda petserimaalastele traagilist piirinihutust ei toetanud isegi omaaegsesse võimuladvikusse kuulunud Hendrik Allik, kes on seda nimetanud anneksiooniks ja Atlandi hartaga vastuolus olevaks ning pidanud seda lausa „kohatuks ja rumalaks naljaks”, sellest meie usinad ajalookirjutajad vaikivad.

Jutt kaldus eestiaegse Petserimaa Vilo vallale, sest kõnesoleva romaani sündmustik hargneb just seal, peiu ja pruudi kodus Podgora ja Trõnne külas. Need kohanimed on lugejaile enamasti tundmatud, aga maakonnalinn Petseri ja kivilinnuse tõttu Irboska on tuttavad.

Muinasajal eestlaste asualade küljest Pihkva vürstide võimu alla rebitud setod jäid poole tuhandeks aastaks raja taha õigeuskliku Venemaa osaks. Pärast Põhjasõda jätkasime koos – meid eraldas vaid kubermangupiir. 1917. aasta veebruarirevolutsioon Petrogradis lõi impeeriumi rahvastele võimaluse Vene riigi koosseisus autonoomia saavutamiseks ja isegi rahvuskubermangu moodustamiseks. Seda tõttasid Eesti poliitilised jõud kasutama.

Rahvuskubermanguga liitumist asusid Pihkva kubermangupiiri tagant taotlema ka petserimaalased eesotsas nende ärkamisaja suurkuju, Tailova preestri Karl Ustaviga (1867–1953). Ta astub romaanis targa rahvavalgustaja ja riigiametnikuna seitsmel korral lugeja ette. Ilmselt just tema koostas Petseri linna ja sealse nelja valla 73 volitatud isiku poolt allkirjastatud ühinemissoovi Eesti maapäevale 1. juulil 1917. Sihiks oli Petserimaal Eestiga sarnase majandus- ja kultuuritaseme saavutamine ning üleminek emakeelsele asjaajamisele, haridusele ja jumalateenistusele.

Enamlaste riigipööre ei lasknud ühinemisel teostuda, aga eesmärgile jõuti osava rahvadiplomaatiaga Saksa okupatsiooni ajal, kus kindlasti eeskõnelejaks oli sakslannast preestriemand Pauline Ustav. Romaani tegelased olid sellest teadlikud ja rõõmustasid, kusjuures Petserimaa liidetigi Eestiga esiotsa Võrumaa koosseisus. Tartu rahulepingu idapiir polnud uus, vaid juba kahe aasta vanuse eaga.

Lugeja, kes on varem vähe kokku puutunud seto keelega, mida varem murdeks kutsuti, saab romaani lehekülgedel väikese keelekooli. Luterliku taustaga lugeja elab kaasa matuseteenistusele Petserimaa Pankjavitsa õigeusu kirikus ja usukommetele esivanemate haudadel.

Seto pulmakombestik oma kirevuses ja keerukuses jõuab romaani peategelaste osavõtul iga lugejani. Abiellumine on noorte elus ülitähtis toiming, mida ülepeakaela ette ei võeta. Abielu, perekond ja kodu on petserimaalastele püha.

Usk sellesse, et töö loob rikkusi, mitte selle ümberjagamine tööinimeselt loodrile, saatis kõiki edumeelseid petserimaalasi, sealhulgas noort pereisa Mihklit. Erilise isamaalise kindlameelsusega paistab pruutpaari vanemate kõrval silma mõrsja tädimees Villem. Hariduse imettegev võime noorsoo kasvatamisel on pedagoogikutse omandanud noore abielunaise ja ema Olga juhtmõtteks. Külarahvas on tema seljataga koolimaja ehitamas ja oma lapsi sinna õppima saates.

Romaanis saavad omajagu nahutada nii punased kui ka valged. Esimesed eelkõige oma ohjeldamatu terrori, teised aga minevikku tardunud impeeriumimeelsuse pärast.

Petserimaalt pärit või sellega seotud nimekatest isikutest vilksatavad romaani lehekülgedel näiteks Valmar Adams, Karl Ast, Eliise Aun, Sofia ja Nikolai Bönting, Semjon Duplevski, Jakob Hurt, Lauri Kettunen, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Viktor Muižel, Nikolai Raag, Anna Raudkats, Georg Truusmann, Andrei Tsänk, Leopold Tõnson, Armas Otto Väisänen, Anton Õunapuu jt.

Et tsaarivõim Petserimaa põlisrahva haridusellu vähe panustas, pole uudis. Setode vaimsest võimekusest annab aga tunnistust nende rikkalik rahvaluulepärand ja leelokultuur ning mõnede teadaolevate isikute edulood. Siin särab Velikije Lukis 24 aastat kloostriülemaks olnud seto Arkadi, kes jätkas samas ametis hiljem Petseris. Pole kahtlust, et näiteks Pihkva koolide, eriti vaimuliku seminari õpilaste nimekirju hoolikalt kammides leiaksime sealt palju üllatusi.

Riia-Valga-Pihkva raudteeliin oli sõjaajal elusooneks punastele, aga seda mööda liikusid ka Eesti rahvaväe imerelvad soomusrongid. Peaaegu aasta vältel kujuneski raudteelõik Petseri ja Pihkva vahel põhiliseks kangelaslikuks sõjatandriks. Romaani lehekülgedel rajasid petserimaalased, nende hulgas peigmeespoiss ja noor isa Mihkel, Irboska kõrgendikule kaitserajatisi, mida hiljem hukatusliku alistumispoliitika tõttu kahjuks kunagi vaja polnud.

Kirjanik muretseb, et surmapõlgavalt oma Petserimaa eest sõdinud ei osanud arvata, et kunagi juhivad meid rahvaasemikud, kellele ei lähe piisavalt korda Eesti Vabariigi põhiseadus ega territoriaalne terviklikkus. Meie riigikogu toetas kuni viimase ajani naaberriigiga sõlmitud uut loovutuslikku piirilepingut, millega soovitakse agressorriigile üle anda Eesti Vabariigi seaduslikke maa- ja merealasid. Et selle kaitsmisel langesid ja said haavata tuhanded meie rahva parimad pojad ja tütred, ei huvita millegipärast enamikku meie tipp-poliitikuist.

Õnneks kinnitasid koalitsioonierakondade poliitikud mais riigikogus, et Eesti poolt uue piirilepingu ratifitseerimist ei tule iialgi. Ettevaatlikuks teeb aga tõik, et uuelt piirilepingult allkirja tagasivõtmist riigikogu ei toetanud. Jääb loota, et sarnaselt uue piirilepingu läbikukkunud ratifitseerimishääletusega 25. novembril 2015 ei õnnestu ka tulevikus kahekolmandikulist häälteenamust kokku klopsida.

Petseri klooster, Musta Kassi restoran, ärid, laadad ja setode Varvara kirik ilmestasid linna juba siis, aga Petseri paremad päevad olid veel ees. Romaanist kui paikkondlikust tarkuseraamatust saab laia ringi teadmisi petserimaalaste taluarhitektuurist, põlvkondade- ja rahvastevahelistest suhetest, toidukultuurist, käsitööst, leelotamisest, rahvakalendrist ja -meditsiinist, tavadest, eluolust ja muust.

„Petserimaa taevahelgid“ on Ilmar Vananurme kogu senise loomingu, eriti eelmisel aastal lavastatud „Petserimaa igatsuse“ järel uus hinnaline lüli kodumaakonna ajalugu kajastavas ketis. Lugeja on aga uute üllatuste ootel. Lootus on, et õiglus võidab ja Eesti taastab oma riigi territoriaalse terviklikkuse.

 

Autor: ALDO KALS
Viimati muudetud: 07/07/2022 08:51:38