Ukraina sõjapõgenike koordinaatorite sõnul on suurem mure neile korterit leida, sest mitmes kohas, nagu Võru ja Põlva linn, ei ole vabu eluasemeid lihtne saada. Põlva vallas on osal põgenikel keeruline tööl käia, sest elukohast on töökohta raske pääseda. Rõuge vallas on kõigil sõjapõgenikel töö- ja elukoht. Nii nagu kogu Eestis, napib ka kagunurka jõudnud põgenikel psühholoogi nõu ja abi.

Võru linnavalitsuses sõjapõgenike koordinaatorina töötav Andy Karjus ütles, et linnas on veidi üle 300 Ukrainast tulnud inimese, neist 270 on sõjapõgenikud, üle 30 on siia varem tööle tulnud. Karjus tunnistas, et kõige tõsisem küsimus on majutuskohtade leidmine ehk kellelt saaksid põgenikud korteri üürida. Just sel põhjusel ei ole Võru linn üle kolme nädala ühtegi põgenikku vastu võtnud. Üksikud on tulnud kas sugulaste või tuttavate juurde.

Need põgenikud, kelle ei ole veel korterit, elavad linna ajutistel pindadel: Pargi kodus, Jussikese lasteaias ja spordikoolis. Linn soovib lasteaia ja spordikooli pinda ise kasutama hakata ning inimestel ei ole neil, ühiselamu tüüpi pindadel mugav elada. Riik on lõpetanud ruumide kasutamise eest linnale tasumise ja seal elavad ukrainlased vajavad hädasti elamispinda.

„Kelle korter veel tühjalt seisab, võiks mõelda selle väljaüürimisest Ukraina sõjapõgenikele,” kutsus Karjus võrulasi üles.

Põlva vallas on põgenikke Ukrainast 150‒170 vahel, enamik neist on naised ja lapsed. „Juuni algusest on tulijate arv vähenenud, vaid üksikud tulevad juba siin olevate sugulaste juurde,” ütles Mati Traat, kes töötab vallas sõjapõgenike koordinaatorina.

Põgenikud elavad Põlvas, Mammastes, Himmastes, Peril ja Tilsi endises lastekodu majas. Põlva valda tulnud põgenikest 15 juba elab Tilsi lastekodumajas, Traadi sõnul saab sinna majutada veel 20 põgenikku. Saaks enamgi majutada, kuid sel juhul langeb elukvaliteet, eelkõige väikese köögi tõttu. Vald on majja organiseerinud külmikuid ja teisi elamiseks vajalikke asju.

Ukraina idaosast tulnutel ei ole seal enam kodugi
Põlva vallast ei ole kodumaale naasjaid, küll on mõned inimesed ajutiselt Ukrainas käinud kas siis dokumentide vormistamiseks või perekondlikel põhjustel.

Karjuse sõnul on Võrust selle aja jooksul üksikud, vast kümmekond inimest, kodumaale tagasi läinud. Võru linna tulnud põgenikest on suurem osa pärit piirkondadest, kus praeguseni käivad lahingud või on okupandid nende kodulinna, nagu Mariupoli, pea maatasa pommitanud. „Sealt siia tulnutel ei ole suuri illusiooni niipea koju saamisest,” lausus Karjus.

Põlva valda on peamiselt tuldudki Luhanski ja Donetski oblastist, mille osa linnu on okupantide käe läbi pea maatasa pommitatud. „Paljudel meile jõudnud põgenikel ei olegi seal enam kodu, kuhu minna,” sõnas Traat ja täpsustas, et tulijad on kodumaal valdavalt linnades elanud.

Hiljutiste linlastena ei ole nad kuigi palju kursis eluga maal, maatööd on neile võõrad ning kõik ei pruugi veel pingutusteks valmiski olla. Linnas elavatel põgenikel on tööd leida lihtsam kui hajaasustusega piirkondades. Üheks põhjuseks on tihe ühistranspordiühendus, seda ka linna lähiasulatega.

Paljud Võrru jõudnud põgenikud töötavad Cristellas, kuid tööle käiakse ka Valiosse, mitmesse mööbli- ja puidufirmasse ning Rauameistrisse Väimelas ja Lapi Metalli Parksepas.

Traat märkis, et Põlva valda jõudnud põgenikel on raskemaks asjaks töö ja elamise ühitamine. Kes leiab elamispinna, see ei pruugi elukoha lähedal tööd leida ja vastupidi. Paraku napib Põlva linnas nii töökohti kui ka elamispinda. Mõned on töö leidnud Põlva poodides ja ühes puidutööstuses.
Kahjuks on ühistranspordiga elukohast kaugemale tööle sõitmine keeruline, sest sõidugraafikud ei sobi.

„Kui inimestel on töö, aitab see mõtteid kodust ja kodumaast eemale viia,” märkis Traat.

Eesti keele kursus ja kohanemiskoolitus
Lasteaiakohti Põlva vallas jagub, samuti koolikohti. „Osa lastest käis juba kevadel koolis, suuremad õppisid veebi vahendusel oma kodukoolis Ukrainas,” rääkis Traat.

Võrru tulnud põgenike seas on lapsi üle 80, kellest 65 käisid ja kooliaasta alguses hakkavad taas koolis käima. 20 nooremat käivad lasteaias. Karjuse sõnul on Ukrainast tulnud lastel koolis hästi läinud ja sealt tulnud saavad meie lastega hästi läbi. Ka on Võrru jõudnud lapsed pääsenud üle-eestilistesse laagritesse.

Karjuse sõnul on huvi eesti keele õppimise vastu suur, kuid töölkäijatel ei ole lihtne sobivat õppeaega leida. Riik võimaldab ajutise kaitse saanud sõjapõgenikel tasuta eesti keele kursustel, samuti kohanemiskoolitusel, osalemist. Keelekursus kestab 100 akadeemilist tundi ja selles saab osaleda ka veebi vahendusel. Baastasemel eesti keele oskamine on põgenikele hädavajalik.

„Kohanemiskoolitusel õpetatakse Eestis paremini hakkama saamiseks elementaarseid oskusi, nagu ID-kaardi kasutamine,” tõi Karjus näite.

Rõuges on kõigil põgenikel elu- ja töökoht
Rõuge Maarja koguduse õpetaja Mait Mölder ütles, et temast saab peagi Ukraina sõjapõgenike endine koordinaator Rõuges, kuid ta jagab kirikuõpetajana põgenikele endiselt mitmesugust nõu.

Rõuges on põgenike majutuse ja töö poole pealt asjad hästi lahenenud. Vallas elab 42 sõjapõgeniku Ukrainast, kellel kõigil on kindel elu- ja töökoht, nende lapsed käisid ja peagi hakkavad taas Rõuge koolis käima.

Põgenike tuleku algusajaks oli sotsiaalkindlustusametil nende majutuseks vaadatud ja lepingud sõlmitud 60 majutusasutusega üle Eesti, neist pooled olid Lõuna-Eestis, kaks Rõuges: Rogosi mõis ja Seedri puhketalu, kuhu esialgu põgenikud ka majutati. Praegu ei ela Rogosis ja Seedris ühtegi, kuid tipphetkel, maikuu keskel, oli neis kokku 81 põgenikku. Ühed on läinud Põhja-Eestisse, teised leidnud elamispinna mujal Võrumaal, kolmandad on saanud korteri vallast, neljandale on korteri leidnud tööandja. Rõuge vald on andnud ukrainlastele kaks korterit.

Riik otsis alguses maapiirkondadesse rohkem majutuskohti, sest lootis, et maal on põgenikel elu ja töö leidmine lihtsam kui linnades ning maal on hooajal ka ajutist tööd.

Mölder meenutas, et sõjapõgenikud tulid siia kolme lainena: „Esimesed tulid sugulaste, sõprade ja tuttavate ettevõtjate juurde. Teise lainega tulid pered koos mõlema vanemaga Venemaa kaudu venelaste poolt okupeeritud aladelt, mida Ukraina ei kontrolli. Need mehed põgenesid hirmust okupantide armeesse värbamise eest. Kolmas laine tuli okupeerimata aladelt, nagu Lvivi kant, ja sealt tulijate seas on ülekaalus emad lastega.”

Alguses küsisid põgenikud ajutist tööd, kuid peagi mõistisid, et võivad koju pääseda alles nelja-viie aasta möödudes, sest nende kodumajast on järel vaid rusuhunnikud, ning alaline töö Eestis on neile praegu kasulikum.

Tööandja seisukohast on kindlam tööle võtta mehi kui ema, kellel on kodus kolm last. Kuigi ukrainlastel on teistsugune arusaam töö otsimisest ja töötamisest, on neil tugev ellujäämise instinkt ja nad on tublid töötegijad.

Hingelise abi andjaid napib
„Ukrainlased on kurvad, et nende mehed, isad ja vennad jäid maha, ja neid kurvastavad kodukandist saadetud pildid ja videod hiljutiste kodude varemehunnikutest,” rääkis Mölder.

Tema sõnul napib Eestis psühholoogilise abi osutajaid, keda enamik põgenikest vajab. See töö on abistajale ka väga kurnav. Võrru jõudnud ukrainlannast psühholoog suutis kaasmaalasi aidata vaid paar nädalat.

Põgenikel oli alguses väga raske ja iga väikseimgi müra tekitas neis paanikat. Kirikuõpetaja meenutas ühte märtsihommikut Rogosis, kus lumise öö järel hakanud sahk mõisa õue lumest puhtaks lükkama. Teisel korrusel elanud põgenikud tormanud kõik alla kööki ja küsinud, kus asub varjend, sest lennukid tulevad kohe pommitama. „Inimesed ärkasid saha kolina peale ja pidasid seda lähenevaks venelaste pommituslennukiks,” nentis Mölder.

Kodus läbielatu ja põgenemisel kogetu kõrval mõjub ka võõras keskkond alguses stressi tekitavalt. Mölder tunnistas, et psühholoogilise abi puudumine on suur kitsaskoht isegi eestlastele endile, ukraina keelt valdavat psühholoogi on väga raske leida.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/07/2022 10:07:16