Hansa mekkimine Seto kuningriigi päeval. Foto: LLi arhiiv

Ametlike veinitootjate ühendus ning maksu- ja tolliamet on nii Setomaa alkoholitraditsioonile kui ka laiemalt laadakultuurile valusalt kannale astumas. Edaspidi ei pruugi riik leebelt läbi sõrmede vaadata, kui mõni mitteametlik õllepruul pakub laadal võimalust koduõllest suu magusaks teha või hansameister Setomaa kuningriigi päeval huvilisele pudeli kangemat müüb.

Nädalake enne avatud talude päeva ja kolm nädalat enne Seto kuningriigi päeva avaldas MTÜ Eesti Veinitee maksu- ja tolliametit tunnustava teate, mis seaduskuulekate kodanike meelest on kahtlemata kiiduväärt, aga traditsioonide austajaid ei rõõmusta.

MTÜsse Eesti Veinitee koondunud väiketootjad tervitavad maksu- ja tolliameti (MTA) meeldetuletust, et 23. ja 24. juulil on avatud talude päeval keelatud kaubelda koduveini ja koduõllega ning lubatud on ainult aktsiisilaos toodetud alkohol.

„Loodetavasti pole tegu ainult paberile jääva hoiatusega, vaid MTA võtab nüüd ja edaspidi rajalt maha ka muudel avalikel üritustel ja sotsiaalmeedias salaalkoholi pakkujad,” teatas 18 tootjat ühendava Veinitee juhatuse liige Tiina Kuuler.

Juba aastaid on nii väikesed õlle- kui veinitootjad tema sõnul olnud kimpus, et kodukohvikute ja kodukohapäevadel, kohalikel laatadel, Seto kuningriigi päeval ja muudel avalikel üritustel müüvad kodutegijad oma õlut, veini ja ka kanget alkoholi täiesti avalikult, kuigi Eesti seadustes selliste erandite tegemise võimalust pole.

„Seaduse jõustamise või selle muutmise asemel on Eesti riik seni vaadanud seaduserikkumistele valikuliselt läbi sõrmede. Maksuameti aktsiiside talituse ringkiri annab lootust, et seadustamata alkoholi hakatakse nüüd ka laiemalt nimetama selle õige nimega. Meie kultuuriruumis on see salaalkohol,” teatas Kuuler.

„Ametlikud joogimeistrid maksavad riigile aktsiisi ja käibemaksu, tellivad kohustuslikud laborianalüüsid, mis kinnitavad toodangu kõlblikkust ja ohutust, teevad kande alkoholiregistrisse, seadusekohased etiketid ja veel hulka kulukaid ja aega nõudvaid pisiasju, et järgida seadust. Riiklik järelevalve iga aktsiisilaos toodetud alkoholitilga üle on sedavõrd karm, et maksuamet võib tulla igal hetkel ette hoiatamata aktsiisiladu kontrollima ning paberid ja laomajandus peavad korras olema,” loetles ta legaalsetele veinimeistritele pandud riiklikke kohustusi.

„Riiklikku järelevalvet avalikel üritustel keelatud alkoholiga kauplejate üle aga pole seni pea kusagil näha olnud,” kurtis veinitootjate ühenduse juht. „Seadustamata alkoholi müügi edendust kohtab sageli sotsiaalmeedias. Salaalkoholi pakutakse müügiks tihti üritustel, mille korraldamist toetatakse avaliku rahaga, mida külastavad kohalikud ja Toompea poliitikud ning mida kajastavad tunnustavalt ka üleriigilised telekanalid.”

„Salaalkoholi avalikelt turuplatsidelt eemaldamine on kahtlemata vajalik samm ausa konkurentsi toetamiseks,” kinnitas Kuuler.

MTA aktsiiside talituse ringkirjas öeldakse muu hulgas järgmist: „Igal aastal on avalikel üritustel juhtumeid, kus inimesed müüvad kodustes tingimustes valmistatud alkoholi, millel aga puudub luba ja mida seetõttu ei tohi müüa. Selline tegevus kahjustab ausat konkurentsi, sest seab väikeettevõtjad ebavõrdsesse olukorda.” Avalike ürituste korraldamisel tuleks meeles pidada, et „kodustes tingimustes valmistatud alkoholiga kauplemine on keelatud, kuna ka avalikul üritusel tohib müüa ainult aktsiisilaos toodetud ja nõuetekohaselt maksustatud alkoholi”.

Veel tuletas MTA meelde: „Isiklikus majapidamises valmistatud õlut, veini ja kääritatud jooki ei loeta aktsiisiseaduse ja ning alkoholiseaduse mõistes alkoholiks seni, kuni seda kasutatakse enda tarbeks mitteärilisel eesmärgil. Kange alkoholi valmistamine koduses majapidamises on keelatud ja alkoholi valmistamise seade kuulub avastamise korral konfiskeerimisele. Avaliku ürituse korraldaja peab tagama, et seal ei müüdaks keelatud kaupa. See tähendab ka seda, et kui avalikul üritusel müüakse käitlemiseks keelatud alkoholi, siis selle rikkumise eest vastutab ka avaliku ürituse korraldaja.”

Löök Setomaa kultuurile
„See teema puudutab otseselt ka Setomaad ja siinmail toimuvaid üritusi ehk kuningriigipäeva, Külavüüd jne, seega on küsimus, kuidas saab tänavu asja lahendada, et siinne traditsiooniline hansa ikka saada oleks?!” küsis sotsiaalmeedias Veinitee avaldusele tähelepanu juhtinud setomaalane Imre. „Tegelikult on see juba igivana teema, kuid senini ei ole poliitikud asja ära lahendanud. Enda seisukoht on, et nn aktsiisiladu peaks olema siis, kui toodetav ja turustatav kogus aastas ületab näiteks 500 liitrit. See on „lambist number”, kuid mõte on selles, et kohalikud väiketootjad saaksid oma napsu pakkuda kodukohvikus ja majutuspaigas ja nn külapidudel.”

„Seto kuningriigipäev on tulemas, siis Külavüü jne, kus hansat müüakse, samuti koduõlut,” lisas ta LõunaLehele. „Kuningriigipäeval on kavas ka parima hansameistri ja koduõllemeistri väljaselgitamine, samuti jookide avalik degusteerimine. Tegelikult on see Eesti alkopoliitika üldse üks jaburus ja totalitarism, sest selliseid keelde pole isegi Venemaal. Saa aru, kas tõesti riik loodab, et saab napsumonopoli hoida ja sundida kõiki vaid Liviko viina jooma, või loodetakse hoopis maksuraha saada ilmatu hulk... lollus... see maksuraha tuleb kordades kallimalt kätte ehk kulud on suuremad kui tulud.”

Korraldaja: hansa on samasugune traditsioon nagu sõir ja leelo
Setomaa vallavolikogu esimees, mitmekordne ülemsootska ning Seto kuningriigi päeva peakorraldaja Aarne Leima nentis, et iseenesest pole ülaltoodud info uudis, alkoholiga seotud nõuetele on MTA varemgi tähelepanu juhtinud.

„Kuningriigipäeva korraldajana saan öelda, et ega meil nüüd hansa ja teiste alkohoolsete jookidega ei kaubelda, meie kauplemisele üles ei kutsu,” sõnas Leima. „Aga hansavõistlus ja õllevõistlus on meil küll, täpselt nagu sõira-, leiva-, piruka-, tantsu-, pilli- ja mis iganes võistlus. Hansa ja õlle tegemine on Setomaal täpselt samasugune traditsioon nagu leelotamine, sõirategu ja pillimäng.”

Leima nentis, et seadus on loomulikult seadus ja kehtib kõigile. Kui näiteks mõni seto läheks väljapoole, näiteks Vastseliina või Lindora laadale, oma alkoholi müüma, oleks see seadusvastane ja nii teha ei tohi.

„Aga mina ütlen, et kuningriigipäeval seto traditsioonide elushoidmist ka nende võistluste toel, mida siin peetakse, pole päris õige panna ühte patta näiteks laatadel müümisega,” leidis korraldaja. „Võistlused korraldame ikka, aga ma arvan, et meil keegi leti peal raha eest ei müü. Lugesin ka veinitootjate liidu pöördumist ja mulle tundub, et Seto kuningriigi päeva nimetamine seal nimekirjas oli pisut vägivaldne või ülearune.”

Eriti just hansa pruulimisel on setode kultuuris oluline osa. Kas MTA suurem kontroll selle valmistamise ja pakkumise üle võib tähendada traditsioonile kriipsu peale tõmbamist?

„No absoluutselt!” leidis mitmekordne ülemsootska.

Leima märkis, et nii võib ka näiteks toiduliit anda samamoodi teada, et kodune sõira tegemine ei vasta seadustele. Setomaad külastanud ministreid on tema sõnul korduvalt kutsutud üles lubama setodele joogikultuuri osas kergemat regulatsiooni. Näiteks nii, et väikeses koguses alkoholi tootvad setod saaksid mingi koguse toodangu pealt maksta ühekordset aktsiisi ja siis seaduslikkuse mure unustada. Turismi- ja kultuuriinimesed on Leima sõnutsi tõdenud, et kui hakata pakutava või üritusele toodava „tsilgakese” hansaga ametlikult toimetama, läheks kogu aur sellele, mitte oma põhitegevusele.

„Kõik on nõus maksma riigile ühekordset maksu, et saaks oma traditsioonilist asja ka kõrvaltegevusena teha ja traditsioone elus hoida – aga see jutt ministritele on seni läinud kurtidele kõrvadele,” nentis seto. „Siin on suurtootjate lobi. Suurtootjad panevad joogile sildi „Seto hansa”, müüvad seda lahkesti, aga päris seto hansa tegija seal Setomaal on kriminaal.”

Aarne Leima nentis, et seadus on seadus ja seda tuleb täita. Samas tõstatas ta küsimuse: kui seadustes näpuga rida ajada, siis mis jääb järele meie kodumaa omanäolistest kultuuriruumidest? Sest kultuuriruum pole Leima sõnul ainult arhitektuur, leelo või pillimäng, vaid kompleksne nähtus, kuhu kuuluvad ka toit ja jook.

Kuningriigipäeva korraldaja nentis mõrult, et pärast niisuguseid avaldusi nagu äsjane MTA meeldetuletus on inimeste kartus ja kohkumus suur. Mõned aastad tagasi teatanud üks riigiasutus, et iga müüdav pirukake peaks olema pärit kontrollitud koduköögist. See ehmatas vanemad setod nii ära, et enamik plaaninuist loobus kuningriigipäeval oma pirukate või sõiraga välja tulemast. Leima sõnul võib riigiasutuste selliseid avaldusi seega pidada otseseks kahjutegemiseks kultuuripiirkonnale. Ilmselt on ka juba praegu nii mõnedki õlle- ja hansameistrid MTA meeldetuletusega kursis ega pruugi oma kraadidega kraamiga kuningriigipäevale tulla.

Leima kritiseeris MTA sõnumit selle kohta, et alkoholimüügi eest peab vastutama ürituse korraldaja.

„See meenutab natuke nõukogudeaegset värki, kus korraldaja pannakse vastutama selle eest, kes millegagi välja tuleb,” leidis ta. „Me võime ju teha kõikidele ettekirjutuse, et sõbrad kauplejad, ei tule alkoholiga välja. Aga kui lõpuks ikka keegi oma telgi all toimetab, siis see on tema asi, mitte korraldaja asi.”

LõunaLeht tõdes siinkohal, et õigupoolest on olnud ammu avalik saladus, et huviline saab kuningriigipäeval julgemalt meistrilt ikka pudelikese kangemat soetada. Ning uuris, kas korraldaja ei pelga soolast trahvi, kui riigiasutus mõne sellise müügitehingu tuvastab. Aarne Leima jäi enda juurde: kui riik paneb korraldaja vastutama selle eest, et kümnetest või isegi sadadest telkidest mõnes midagi raha eest kaasa müüakse, siis on see riigi jaoks kergema vastpanu teed minek ja nõukogulik kollektiivselt süüdimõistmine.

„Korraldajana ütlen, et traditsioonilisi võistlusi ära ei jäta, parima hansameistri ja õllemeistri selgitamine toimub ka selle aasta kuningriigipäeval,” lisas ta. „Rõhutan, et see pole raha eest müümine. See on nagu sõira-, leiva- ja pirukameistri väljaselgitamine, nagu parima pillimängija, tantsija ja leelotaja väljaselgitamine. See on üks osa seto kultuuri tervikust, kust me küll vabatahtlikult ei hakka kilde välja rebima. Vähemalt seisame selle eest, et ei peaks sealt tükke välja rebima sellise vägivaldse lähenemise tõttu sellele teemale.”

Vallavanem: see on kurb
Setomaa vallavanem Raul Kudre nentis, et tal on MTA ja veinitootjate ühenduse teatest kurb kuulda.

„Seadus on ennegi kehtinud ja kehtib praegugi. Aga mul on ühtpidi väga kurb seda kuulda. Ma üldse ei kaitse [hansamüüjaid], aga mingid asjad on traditsioon, seto kultuur ja seal on sees hansakultuur ka,” sõnas ta. „Meie korraldajatena teeme põhimõtteliselt ainult hansa maitsmist ja võistlust, vana traditsiooni järgi hindamist ja parima selgitamist. Ükski korraldaja ei müü seda ja kes müüvad, need ise vastutavad.”

Kudre märkis, et seto joogikultuuris on lisaks hansale au sees koduõlu ja taar, vein aga mitte nii väga. Nii imestab ta, et just veinitootjad naabritel „vaiba alt tahavad tõmmata”.

„Mina ei ütleks, et meil mingi kõva hansamüük toimub, sest tegijaidki pole enam väga palju ja neid peab tikutulega taga otsima,” sõnas vallavanem. „Siiamaani oleme saanud ära majandatud ja minu meelest hansaga ei saa ju kellelegi Põhja-Eestis varba peale astuda. Ja koduõlle ja -veini tegijaidki on mujal Eestis rohkem kui Setomaal. Tehakse koduveinikonkursse, isegi maaeluministeeriumi najal. Igavesti äge ja mõistlik on teha Eestis neid käsitööasju ja ma ei tea, miks kogu see teema on sellisena üles tõusnud. Kurb natuke.”

Ka Kudre leiab, et MTA rangem kontroll hansa valmistamise ja pakkumise üle võib tähendada olulisele kultuuritraditsioonile kriipsu peale tõmbamist. Ta soovitas: tuldagu Setomaale ja uuritagu, kust saaks pudeli hansat müügiks. Vallavanem enda sõnul ise seda näiteks ei tea. Ning ka koduõlut aetakse vaid ürituste tarbeks, nagu jaanipäev, kuningriigipäev ja Seto Folk, mitte igapäevaselt müügiks.

„Tõesti, kuningriigi üks võistlusi on üle 20 aasta olnud hansameistri valimine. Tuuakse meile väike pudel hansat, kõik maitsevad, valitakse parim,” rääkis Setomaa vallavanem. „See on puhas kultuuri ja pärandi hoidmise üritus. Sest nii oli vanasti. Meie seto kultuur on üks vanemaid Eestis ja kui Eesti hakkab ise seda lõhkuma, siis mul ei ole sõnu.”

Kas vald saaks riigilt leevendusi taotleda?
Kas Setomaa vallal on mingeid võimalusi, et taotleda näiteks teatud päevadeks alkoholi osas erisust või üleüldse hansa kui kultuurinähtuse pruulimise ja müügi legaliseerimist? Kas olete kunagi püüdnud riigiga sel teemal ametlikult suhelda? Või olete piirdunud ministritele teema mainimisega?

„Teema on vana, seda on räägitud juba aastaid või aastakümneid,” nentis sootska ja vallavolikogu aseesimees Aarne Leima. „Minu teada Setomaa valla või endiste Setomaa valdade või ka Setomaa Turismi poolt mingeid taotlusi siiani tehtud ei ole. Asi on piirdunud ametnike ja ministrite tasemel vestluste ja ettepanekutega. Üldjuhul on need ametnikud ja ministrid asjast aru saanud ja kiitnud, et ettepanek on mõistlik ... aga sinna on see kõik jäänudki.”

Leima hindas, et vald võiks tõesti taotleda Setomaa spetsiifilistele üritustele ja eelkõige kuningriigipäevale erisust – et vastava ürituse raames oleks mitteametlikult toodetud alkoholi pakkumine lubatud.

„Kõik taandub ikkagi kultuuri ja ka elu alleshoidmisele maapiirkondades,” sõnas Leima. „Setomaa ongi ju külalistele atraktiivne seeläbi, et meil on teistsugune kultuur, ka söögi- ja joogikultuur. Setomaa giidina võin kinnitada, et väga paljud külalised küsivad, kas siin olles hansat ka maitsta saab. See on asi, mis neid erutab ja mida nad soovivad proovida. Saavad piisakese keele peale ja on rahul. Hansa on ikkagi nii kallis ja kättesaamatu, et ükski külaline ega seto ei joo end sellest purju. See pole mingi joomarlust soodustav tegur. Seda ei pakuta külalistele ega tarbita mingitel kultuuriüritustel sellises koguses, et sealt saamata jäänud maksud kuidagi kahjustaksid või õõnestaksid Eesti riiki.”

Vallavanem Kudre kinnitas samuti, et mingeid erisusi alkoholi osas pole riigilt taotletud, tema hinnangul poleks neid vist ka võimalik saada. Kümmekond aastat tagasi püüti hansateemat üles tõsta ja seda on arutatud ka riigikogus, aga kaugemale pole asjaga jõutud.

Vallavanem tõi välja, et paljudes riikides on lubatud kultuuripiirkonnale iseloomuliku joogi pakkumine – mitte äri eesmärgil, vaid traditsioonide hoidmiseks.

„Me ei tahaks tootmisluba, vaid et kultuuri ühe aspektina, toidu-, külapeo- ja kasvõi leelokultuuri ühe osana võiks hansat kuidagi erisusena lahendada,” leidis pikajaline Setomaa omavalitsusjuht. „Kui kardetakse, et hansal on hästi suur osa mingis äris, siis see on täiesti vale arvamus. Tegelikult võiks seda pärimusest tulnud toidu- ja ka alkoholikultuuri üritustel lubada. Ei müüda ju hansat Võrus, Põlvas ega Tallinnas kuskil turu peal või vanalinnapäevadel. Mõned suuremad alkoholifirmad toodavad hansat, mis on aktsiisiga ja mida võib-olla osalt müüakse ka siinsamas Setomaal. Aga meil pole absoluutselt eesmärki riiki petta või kellelegi varba peale astuda.”

Kas ja kuidas saab hansa tootmist ning müüki seadustada?
LõunaLehe küsimustele vastas MTA maksuosakonna aktsiiside talituse peaspetsialist Karin Liibert.

Millised nõuded peavad olema täidetud, et toota ja turustada legaalselt väikeses koguses kanget alkoholi (puskar, hansa)? Kas see on seaduslikult üldse võimalik? Kui pole võimalik, siis miks?
Alkoholiseaduses on kirjas, et puskari käitlemine (valmistamine, töötlemine ja villimine ehk pakendamine (edaspidi tootmine) on keelatud. Puskar on kodusel viisil pärmilisel alkoholkäärimisel tekkiva liitse vedeliku destilleerimisel saadav kange alkohoolne jook, mis sisaldab puskariõlisid. Samas paragrahvis on toodud, et puskariaparaadi omamine või valdamine on keelatud, vastava aparaadi leidmise korral tuleb sellest kohe teavitada politseid.

Selleks, et legaalselt kanget alkoholi toota, tuleb taotleda aktsiisilao tegevusluba, mis väljastatakse juriidilisele isikule, mitte füüsilisele isikule.

Kui palju on Eestis täna n-ö legaalseid kange alkoholi väiketootjaid ja -müüjaid?
Sellist mõistet nagu kange alkoholi väiketootja alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduses (aktsiisiseadus) ei ole toodud, sest Eestis loetakse väiketootjateks ainult veini-, kääritatud joogi ja õlletootjaid, kui nende tootmismaht jääb aktsiisiseaduses toodud piiridesse. Eeltoodust tulenevalt on 2022. aasta juunikuu seisuga MTA väljastanud 91 muu alkoholi aktsiisilao tegevusluba (tootjatele/ladustajatele/müüjatele 40, ladustajatele/müüjatele 35 ja registreeritud kaubasaajatele/müüjatele 16).

Näiteks Setomaal on hansa osa kultuuripärandist. Kas tänaseid seadusi ja eeskirju järgides on ühel setol võimalik muuta enda kodune puskariaparaat seaduslikuks tootmisvahendiks ja hansa müümine Seto kuningriigi päeval legaalseks? Mida ta selleks tegema peab ja millega tal arvestada tuleb?
Kodustes tingimustes valmistatud alkoholiga kauplemine on keelatud, kuna avalikul üritusel tohib müüa ainult aktsiisilaos toodetud ja nõuetekohaselt maksustatud alkoholi. Isiklikus majapidamises valmistatud õlut, veini ja kääritatud jooki ei loeta aktsiisiseaduse ja ning alkoholiseaduse mõistes alkoholiks seni, kuni seda kasutatakse enda tarbeks mitteärilisel eesmärgil. Puskarit ei tohi isiklikus majapidamises toota ega ka turustada.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/07/2022 14:17:50