2. augustil möödub Artur Sirgu surmast 85 aastat. Artur Sirk pühendas kogu elu ja tegevuse, alates Vabadussõjast kuni oma surmani Luksemburgis, Eesti rahva ja riigi kindlustamisele – mis kahjuks katkestati 12. märtsil 1934. aastal põhiseaduse vastase ja ebaseadusliku riigipöördega.

Sirki hoiatati küll mitme kanali kaudu, aga kuna ta oli aus ja oma tegevuses kindel, siis ta ütles oma hoiatajatele: „Las vangistavad. See on meile kasuks, rahvas näeb, et meie vastased on ebaausad, ja vabastavad meid ja jätkame edasi”.

Kahjuks rahvas laskis end petta salakavalate valedega, mis kestab tänapäevani.

Kuna riigipöörde korraldajad allutasid ajakirjanduse, raadio ja kiriku enda huvidele, moodustati propaganda talitus, poliitiline politsei jne. Algas diktatuur. Need, kes nõudsid õiglust ja demokraatliku korra taastamist, vangistati või karistati ajalehe sulgemisega. Kaitseliidust, hariduse ja kultuuri valdkonnast kõrvaldati kõik õiglust armastavad tegelased.

Kirikuõpetajad pidid igal võimalusel kiitma ja õnnistama isehakanud riigijuhte – kes seda ei teinud, karistati. Toon näite. Laatre ja Sangaste kirikuõpetaja Ostrow (eestistas: Laid) ei õnnistanud Konstantin Pätsi jumalateenistusel, sest tema õde oli esimese sõjaministri kindral Larka naine. Larka oli aga ilmsüütult vanglas. Konstantin Päts küüditas ta Saaremaale. Peapiiskop ei olnud sellega nõus, selle tõttu suunati ta Viljandi kirikuõpetajaks, korterit aga ei antud.

Jaan Tõnissoni kirjastuse ajaleht Postimees kirjutas tõtt. Mida pidi küll üle elama Tõnisson, kes peaministrina Vabadussõjas koos Jaan Poskaga saavutasid eduka Tartu rahulepingu.

1934. aasta 12. märtsi ebaseadusliku riigipöörde põhjuseks oli see, et 1933. a allkirjade korjamisel riigivanema valimisteks oli 10 000 allkirja, kandideerisid Rei, Päts, Laidoner ja Larka. Kindral Larka sai üksinda rohkem allkirju kui teised kokku, sest oli Vabadussõjas saanud omakasupüüdmatult sõjaministrina suure poolehoiu. Samuti sõitis omal kulul Põhjamerele Inglise laevastikku appi kutsuma. Pärast seda Päts kaotas rahva usalduse sõja- ja peaministrina, kuna ainukesena valitsuse liikmetest ei tahtnud Landeswehri vastu sõjaväge saata. Ta asutas ka 1919 Harju panga, hakkas kinnisvara ning maad ostma, pank läks pankrotti. Tema ja sõprade laenud kustutati, tuhanded jäid aga rahast ilma. Et võim käest ei libiseks, tegigi koos kindral Laidoneriga riigipöörde, sest oli selge, et Larka võidab.

Võimul olles ei arvestanud Päts rahva soovidega, isegi nelja endise riigivanema märgukirja, kus hoiatati, et niisugune olukord võib lõppeda ettearvamatult. Riigi kindlustamiseks ei tehtud midagi. Sõnavõttudes koos Laidoneriga aga toonitati alati, et vabadust me ei loovuta iialgi, uinutades sellega rahva ja ka oma lähedased. Olgugi, et see (riigi kindlustamine – toim) oli võimalik, sest tänu Jaan Tõnissonile, kes devalveeris Eesti krooni, oli majandus tõusuteel, raha oli (Päts oli kõige suurem devalveerimise vastane). Suuri rahasummasid kulutati aga Oru lossi hooldamiseks ja teiste valitsuse liikmete rajatistele. Näiteks toon kindral Reegi hoone Värskas.

Karl Puhvel kirjeldab oma raamatus „Helmelõimed elulõngal” toimunut. 1938. a lõpus ei olnud ühtegi õhu- ja tankitõrje kahurit. 1935. a 26. mail Missos ausamba avamisel Vabadussõjas langenutele nägin oma silmaga, et kahureid veeti hobustega ja kuulsin oma kõrvaga Laidoneri ütlust: „Me iialgi vabadust ei loovuta.” Olin üheksa-aastasena noorkotkaste reas Laidoneri ees. Seda ütles ta neli aastat hiljem sõjakooli lõpetajatele ja Helsingis, et aitasite meid, meie aitame ka teid. Kui oli vaja pommitada Soome linnu, valetas samuti, sest lubas seda teha punaarmee lennukitel. Minu ema Perenaiste esinaisena koos Misso naiskodukaitse esinaisega korraldas Misso seltsimajas suure peolaua. Siberis nälgides ütles ema: „Oleks teadnud, et ta valetab, ei oleks Laidoneri lauda kutsunud.”

Nüüd tagasi Artur Sirki juurde. Ta õppis minu ema venna Voldemar Prinsiga koos ülikoolis, olid ühevanused, suhtlesid omavahel. Ütles ka, et kui tuleme võimule, paneme Aseri tsemendivabriku tööle ja anname soodsalt ja ka tasuta tsementi talumeestele, kes ehitavad kaitseministeeriumi projekti kohaselt rajatise, mida saab sõjaolukorras kasutada – siis on iga talu kindlus ja ei ole vaja karta vaenlast.

Minu isa ehitas ka selle mõttega Misso garaaž-töökoja alla rauduksega keldri. Siberist tagasi jõudes ehitasin mina võru linna lähedale Kosele suvila alla keldri väikese kaevuga põrandal ja korsten algas ka keldrist, kus sai vajadusel pliiti kütta. Mõlemad keldrid on alles.

Ka ema vend Voldemar Prins arreteeriti 12. märtsi aktsiooni käigus. Ülikoolis pidas talle loenguid ka K. Pätsi vend Voldemar ja teadis, et ta oli läinud vabatahtlikult Vabadussõtta vaeslapsena, sest isa suri 1916. Olles hea tudeng, oli talle [Voldemar Päts] öelnud: kui saan sind aidata, pöördu minu poole. Seda ka Voldemar tegi, kui oli arreteeritud, ning vabastati kohe. Seejärel läks ta siseminister Richard Veermaa (kellega oli koos ülikoolis õppinud agronoomiat) juurde palvega tagastada töökoht, mis minu teada oli Raadi mõisas. Kuna K. Päts oli aga keelanud vabadusssõjalasi juhtivale tööle võtta, siis ei olnud see võimalik. Voldemar hakkas end lohutama alkoholiga ja tema kurb saatus oli, et valekaebuse tõttu lasid sakslased ta 1941. aastal Põltsamaal maha.

Paljud vabadusssõjalased jäid aga vanglasse. Soomusrongi ülem Paul Laamann ja Tartu rahulepingu sekretär William Tomingas jäid tiisikusse, nende perekonnaliikmed ja ka paljude teiste omad pidid taluma samuti ebainimlikke olukordi. Näiteks nende lapsi mõnitati, ei võetud ülikooli ja Artur Sirgu tütart ka Rootsis eestikeelsesse kooli.

Loodan, et praegu ei ole diktatuuri, on sõnavabadus ja vaikiv ajastu mõistetakse ebaseaduslikuks, sest see oli mõistusevastane.

Kõik nurjus 1934. a 12. märtsi riigipöördega ja alates 1939. aastast Päts koos Laidoneriga täitis kõik Nõukogude Liidu soovid. Oma käskkirjadega lõpetas kaitseliidu, naiskodukaitse jne tegevuse, käskides ka relvad ära anda. Konstaabel tuli ka meie poole, paludes relvad ära anda. Isa (Võrumaa vallaaametnik ja ühistranspordi pioneer August Kasak (1895-1949 – toim) ütles: „Need on minu ostetud ja võib vaja minna.” Konstaabel ütles: „Siis teeme protokolli, saad karistada.” Saatus tahtis aga, et ka politseinikud, kes ei saanud põgeneda, viidi Siberisse.

Tänu sellele elas K. Päts veel 16 aastat, Laidoner aga, kes pandi lõpuks vangi, kolm aastat vähem. Tänu K. Pätsi reeturlikule käitumisele maeti ta kirstuga ja NLi julgeolek aitas ka ta hauakoha leida, et tuua ta kodumaale ja et vaikiv ajastu moonutatud kujul ning tema austamine kestaksid edasi.

Samuti antakse, et tema reeturlikku käitumist õigustada, moonutatud kujul välja raamatuid nagu „Alasi ja haamri vahel”, „Konstantin Päts. Vang Nr 12”, „Võitlus tuleviku pärast” – et rahvast eksiteele viia, mis senini on kahjuks ka õnnestunud. Kui see ei lõppe, võime sattuda ettearvamatusse olukorda ja kunagi ei jõua arenenud riikide tasemele.

Selliste Eesti riigi loojate nagu Jaan Tõnisson, Paul Laamann ja Johan Pitka eluküünla kustumisest ei tea keegi.

12. märts 1934 tuleb hukka mõista valitsuse ja Riigi Teataja kaudu. Sellega nõustusid 14. juunil 2022 Võru raudteejaamas ka mälestustseremooniast osavõtjad, kui ma selgitasin 30 aasta jooksul tegemata jäänut. Selle tagajärjel tuhanded on surma saanud ja kümned tuhanded on välismaale tööle jäänud, sest 30 aastat tagasi taastasid vabaduse enamjaolt vaikiva ajastu pooldajad, riigikogu kohvikus ja kõigis toiduainete kauplustes hakati alkoholi müüma – kokku üle 3000 müügikoha. Soomes, Rootsis ja Norras on neid 300 ringis, olgugi, et rahvaarv on mitmekordne.

On imelik, et ükski erakond ei võitle ajaloo moonutamise vastu ning tervisliku patriootliku eluviisi arendamise nimel. Selle tõttu tehakse palju ebatulusaid ettevõtmisi nagu ka juba eelpool mainitud moonutatud ja mõneti täitsa valeandmetega raamatud. Vaja on lugeda neid raamatuid, mis kirjutavad tõde. Näiteks: William Tomingas „Vaikiv ajastu Eestis”, August Ots „Miks kaotasime iseseisvuse”, Hamilkar Mengele, Heinold Okas „Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine [Artur Sirgu lugu]”, Oskar Öpik/Mamers „Häda võidetuile”, „Tõde ei põle tuleski”.

Loodan siiski, et mõned LõunaLehe lugejad aitavad õigusriiki taastada ja loevad eelpool mainitud raamatuid, et saada teada, mis toimus.

Artur Sirgu surm
Artur Sirk suri Luksemburgis Echternachi hospiitshaiglas 2. augustil 1937, olles saanud surmavaid vigastusi aknast väljakukkumisel sama aasta 31. juulil. Arvatakse, et ta hüppas või visati välja. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu. Sirk maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Allikas: Wikimedia Commons

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 21/07/2022 09:28:17