Oru lossi asukoht. Foto. Mari-Anne Leht

Põlvamaa mementolased käisid läinud nädalal tutvumissõidul Ida-Virumaal, Oru lossi asukohast Sinimägedeni. Paljude sealsete paikadega käib kaasas kurvaks tegev lähiajalugu.

Kui osa omaaegsetest mõisnikest töötas ja elas igapäevast härrasrahva elu, siis teine osa tegeles uue otsimise, jäädvustamise ja avastamisega. Viimaste hulka kuuluvad kahtlemata kaks von Tolli suguvõsa liiget: Kukruse mõisa omanik Robert ja polaaruurija Eduard.

Tänapäeval kannab Robert von Tolli osaliselt restaureeritud mõis Kukruse polaarmõisa nime tema vennapoja Eduardi mälestuseks, kes 1902. aasta novembris kukkus müstilist Sannikovi maad otsides ilmselt Ida-Siberi mere jäälahvandusse.

Tsaariarmeest errumineku järel tuli Robert von Toll Kukrusele. „Ta avastas esimesena põlevkivi kasutamise, küttes sellega mõisa viinakööki, ning saatis põlevkivitükke uurimiseks Peterburi teaduste akadeemiasse,” rääkis giid Kaja.

Aktiivse mehena jäädvustas Robert von Toll baltisakslaste ajalugu, kogudes aadlisuguvõsade ürikuid. „Ta leidis Stockholmist koguni Liivi ordu arhiivi,” täpsustas giid ja lisas, et 1876. aastal surnud Tolli kogutu on Eesti rahvusarhiivis.

Rohkem teatakse-tuntakse tema vennapoega Eduardi tänu uurimisretkedele Ida-Siberi aladele. Eduard von Tolli viimase, Peterburist 1900. aasta juuni teisel poolel alanud ekspeditsiooni eesmärk oli müstilise Sannikovi maa ülesleidmine.

Kuunar Zarja pardal oli 20 inimest, nende hulgas enam valgekaartlaste väejuhina kui polaaruurijana tuntud admiral Aleksandr Koltšak. „Toll läks Zarja kapteniga riidu, lisaks lõppes Zarjal kivisüsi ja raha ning laev kutsutud tagasi, kuid Toll ja veel kolm meest keeldusid tagasi minemast. Nad sõitsid süstade ja koertega Bennetti saarele,” rääkis giid.

Zarja ülejäänud mehed jõudsid Peterburi, kus Koltšak hakkas kohe põhja jäänud meeste päästmiseks ekspeditsiooni organiseerima. Päästeekspeditsioon jõudis 1903. aasta augustis Bennetti saarele, kust nad leidsid kadunud meeste asjad ja päevikud ning Tolli kirjutatud paberi, millelt lugesid, et 1902. aasta oktoobri lõpus suundusid nad lõuna poole.

„Ilmselt uppusid mehed jäälaamade ületamisel, leidmata müstilist Sannikovi maad,” sõnas giid ja lisas, et Jakov Sannikov nägi omal ajal miraaži. Sannikovi maad ei olegi olemas.

Kukruse mõisa keskosa restaureeriti Euroopa raha toel ja avati huvilistele 2010. aastal. Eduard von Tollile on kaks mälestusmärki: üks kohalikul kalmistul, teine kaugel põhjas ühel saarel.

Toilas asunud Oru lossi
... teatakse ka Peterburi suurkaupmehe Grigori Jelissejevi paleena. Kuid nii palee kui ka selle omanike lugu on traagiline. „Grigori Jelissejev otsis 19. sajandi lõpus perekonnale suvituskohta Peterburist Riiani ning valik langes meie põhjarannikule,” kõneles Ivika Maidre, kes töötab giidina Ida-Virumaal.

1897. aastal ostis Jelissejev üle saja hektari maad, paar talu ning kaks aastat hiljem oli 57 toaga Itaalia stiilis valge palee valmis. „Peamiselt suvitas Oru lossis Jelissejevi abikaasa Maria lastega, Grigori tuli paari nädala tagant ja siis oli lossis pea alati pidu,” märkis Maidre. Maria isa oli Peterburi õlletööstur Aleksei Durdin.

Jelissejevite peres oli viis poega ja tütar. Grigori Jelissejev pakkus poegadele võimalust võtta äri üle, kuid kõik keeldusid sellest, kuna neil olid muud huvid. Jelissejev lõpetas poegadele ülalpidamise maksmise, kuid nad said raha ema Marialt, kes oli äri üks osanikest. Ema toetas ka poegade soovi tegeleda hingelähedaste asjadega.

See oli esimene suur lõhe senini väljapoole paistnud üksmeelses peres. Teine suur lõhe tekkis 1913. aastal Jelissejevi äri 100. sünnipäeva peol, kuhu Maria saatis kirja ning ei tema ega ükski lastest peole ei läinud.

Just see pidu sai senini abikaasa kõrvalhüpetele vähe tähelepanu pööranud Mariale saatuslikuks. Grigori kohtus peol juveelipoodide omaniku abikaasa Vera Vassiljevaga. Kiindumus oli vastastikune. Juveelipoodide omanik nõustus raha eest lahutusega, Maria mitte. Paraku sattus naine hoopis depressiooni ja tegi paar katset endalt elu võtta. Kolmas katse Marial õnnestuski ja seda vaid veidi üle aasta peale firma juubelipidu.

Oru loss jäi Jelissejevite pere tragöödia järel lagunema. Grigori sõitis noore naisega 1917. aastal päriselt Pariisi ja suur osa varandusest jäi bolševikele.

Eesti töösturid otsisid Jelissejevi Pariisis üles. Viimane nõustus Oru lossi müüma vaid riigile ja 1934. aastal sai Eesti riik lossi omanikuks. Kaks aastat käisid renoveerimistööd ja 1936. aastast oli see presidendi suveresidents.

President Päts sai Orul veelgi vähem suvitada kui Jelissejevid. „Hävituspataljonlased põletasid Oru lossi 1941. aastal, et midagi sakslastele ei jääks, ning kolm aastat hiljem lasid sakslased ka varemed õhku,” rääkis Maidre.

Jelissejevi pere kaks poega jõudsid õigel ajal Prantsusmaale, üks poeg ja tütar elasid kuidagi nõukogude võimu ajal kodumaal, kaks poega tapeti bolševike vangilaagrites. Grigori Jelissejev suri Pariisis 85-aastaselt.

Narva ja Sillamäe
...linnatänavad on küll puhtad, ometi ei ole mul varemgi neis linnades käies tekkinud kodust tunnet ega tekkinud nüüdki.

Narvas on vanast barokklinnast alles üksikud majad. Kreenholmi hooneid oli punastel lenduritel keelatud pommitada ja need on tänapäevani püsti. Ülejäänud majad, väheste eranditega, tehti viimase sõja ajal rusuhunnikuteks.
Üks enam-vähem püsti jäänud ja aastaid restaureerimist oodanud hoone on Aleksandri kirik, kus näeb installatsiooni linna ja kiriku ajaloost. See tasub kindlasti nägemist, nii nagu ka vaated kiriku tornist.

Eesti keelt kuuleb mõlemas linnas vähe. „Kui Kreenholmi ühes majas toimusid Jaak Joala mälestuskontserdid, kuulis tänavatel rohkem eesti kui vene keelt,” meenutas Rein Steinfeldt, Narva õigusvastaselt represeeritute koondise ehk kohaliku Memento esimees. Narva 57 000 elanikust on tema sõnul eestlasi 2500.

Narva raudteejaama vastas on mälestusmärk küüditatutele, mille Steinfeldi sõnul organiseerisid Siberist naasnud kaks vene emakeelega meest.

Kohas, kus asub Sillamäe linn, seisid kunagi Sillamäe ja Türsamäe mõis. Enne viimast sõda oli see suvituspaik, mis oli puhkajatele taskukohasem kui Narva-Jõesuu.

Võõrvõim ja uraani leidmine Sillamäe diktüoneemakildast muutis elu peale sõda siin kardinaalselt. Nõukogude Liit kuulutas koha kinniseks ega soovinud eestlaste Sillamäele elama tulemist. Linn oli suletud 1947. aastast 1991. aastani.

Linna ehitasid sõjavangid, tööpataljonlased ja venelastest kriminaalvangid, kelle elamistingimused olid ehk kraadike paremad kui 1941. aastal Siberisse küüditatutel.

„Saksa sõjaväes teeninud eestlased ja lätlased sattusid peale sõda laagritesse Vorkutas, kus nad ühel hetkel käsutati vagunitesse ja sõidutati Sillamäele salastatud tehast ehitama. Neist formeeriti tööpataljon. Esimesed aastad olid väga rasked, neil tuli telkides elada, kus eriti krõbedal ajal külmusid juuksed riidest telgi külge. Sooja vee puudumisel pesti külma veega, toit oli kesine ja uraaniga kokkupuude sai tervisele saatuslikuks,” rääkis Roman Parmas, Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees.

Sillamäele sattus mehi Eesti igast paigast. „Tean vähelt kümmet Põlva ja nelja Räpina meest, kes Vorkutast Sillamäele sõidutati,” lisas ta.

Ligi kaks aastat tagasi elas linnas veidi üle 12 000 inimese, neist eestlasi 2%.

Linna keskelt laheni ulatuval laial tänaval on oma lugu. Selle tänava pilti näeb pea igalt linna tutvustavalt fotolt. „Üks nõukogudeaegne Sillamäe linnapea leidis, et linn võiks saada teiseks Odessaks, sest siin on samuti meri. Ta lasi ehitada trepid, paigaldada kipskujud ja isegi palmid tuua, mis talveks ära viidi. Viimased külmusid ühel sügisel ära ja kõik kipskujud on ammu kadunud,” rääkis Maidre.

Vaivara ja Iisaku
Sillamäelt on Vaivara Sinimägede muuseumisse viis-kuus kilomeetrit. Muuseumis näeb 1944. aasta Sinimägede lahingute sõjatehnikat, meeste mundreid, korras mootorratast, ühe lennuki jäänust jne. Lahing Sinimägedes pealetungivate venelaste ja piirkonda kaitsvate sakslaste vahel algas 1944. aasta veebruaris, mõne aja pärast saabus paarikuune rahu.

Juuli teiseks pooleks olid punased Narva alla koondanud suured jõud, mis sundis sakslasi taanduma. „Juuli lõpus ründas punaarmee, kuid 10. augustiks olid nad nii-öelda verest tühjaks jooksnud ja väejuhatus käskis neil lahingud Sinimägedes lõpetada,” kõneles Maidre.

Venelased olid juba Eesti lõunaosa vallutanud ning sakslased jätsid 18. septembril Sinimäed maha. Järgmisel päeval võtsid venelased paiga enda kätte.

„Lahingud Sinimägedes, kus eestlased ja sakslased koos pidurdasid venelaste edasitungi põhja poolt, olid meile olulised, sest sellega võideti aega ning üle 75 000 eestlase jõudis lääne poole põgeneda,” selgitas Parmas, kelle sõnul olid lahingud Sinimägedes ühed ohvriterohkeimad Eesti pinnal. Seal jättis oma elu ka osa Põlvamaa mehi.

Iisaku kihelkonnamuuseum on hubane paik Ida-Virumaal, millele pani aluse perekond Vardja 1974. aastal. „Juba samal aastal olid muuseumitoas vanad põllutööriistad. Praegu paikneb kihelkonnamuuseum kahes majas, kus püsinäituste kõrval tehakse ka vahetuvaid teemanäitusi. Viimastest on praegu koguni kaks näitust,” rääkis Ene Muts Põlvamaa Mementost.

„Tundsin muuseumis tuttavaid kindamustreid, põllutööriistu, koolipinke ja õpetajate korteris nõukogudeaegset mööblit,” loetles ta äratundmisrõõmu tekitanud esemeid.

Kui tema vanemad 1958. aastal Siberist koju jõudsid, seisid nad mitu ööd-päeva mööblipoes järjekorras ja töid koju samasuguse kapi ja voodi nagu muuseumiski.

„Piirkonna usulised kombed on sarnased Setomaa kommetega,” sõnas Muts.

Parmase sõnul oli põgus tutvumine Ida-Virumaaga hariv, kuna sisuka teabe kõrval saadi aimu ka ränkadest kaitselahingutest Sinimägedes.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 28/07/2022 09:31:27