Võrumaa ringkonda esindasid Diana Pungar, Ruth Maadla, Laura Vill ja Laura Järvpõld. Neist noorim oli 19-, vanim 38-aastane.

Naiskodukaitse Võrumaa ringkonnas instruktorina töötavale Maadlale oli see juba kolmas kord Pitka luurevõistlusel osaleda, Villile teine.

„Ainult naistest koosneva võistkonnaga võistlusele mineku privileegi saab vaid Naiskodukaitse koormusmatka võitnud võistkond,” selgitas Maadla võistlusele pääsemist. Selle tänavu 95-kilomeetriseks kujunenud matka parimaks võistlesid võrukesed end maikuus 13 võistkonna seast.

Ta ütles, et sellise tasemega võistlusel ei suhtuta võistlejatesse ei soo ega rahvuse tõttu leebemalt. Kõik võistkonnad on võrdsed ja võistlevad samadel alustel.

Maadla sõnul oli võistlusjuhendis kirjas, et võistkonnad ei tohi koostööd teha, seda ka ei tehtud. „Kõigi konkurentide kiituseks saan öelda, et meisse, naistesse, suhtuti rajal väga hästi. Kui möödusime mõnest teisest võistkonnast, sooviti alati edu ja vastupidamist. Mõned võistkonnad soovisid meile, et „pidage vastu ja kohtume finišis”,” edastas ta ja lisas, et niisugune suhtumine andis neile tublisti motivatsiooni juurde.

Kuigi ülesanded punktides ei olnud väga rasked, nõudis just teekond punktide vahel vastupidavust. „Meile tegid võistluse raskeks pikad vahemaad, üks vahemaa oli 42 kilomeetrit, samuti võsase ja soise maastiku läbimine. Kuigi olime väga heas vormis, on meestel siiski füüsiliselt rohkem jõudu ja seetõttu said nad mõne unetunni juurde, meie pidime leppima kogu võistluse ajal vaid nelja unetunniga,” rääkis Maadla.

Talle endale oli kõige raskemaks kohaks jõe ületamine, kuna ta ei saanud sellega hakkama. „Kogu varustusega trossidest üleminek oli keeruline ja ma ei kasutanud õiget tehnikat. See on mulle õppimise koht,” tunnistas naiskodukaitsja.

Võrumaa naised said päris hästi hakkama püstolist laskmisega. Ka takistusraja läbimine õnnestus sujuvalt, kuna nad olid varem seda harjutanud ja oskasid hästi üksteist toetada.

Küsimusele, kas vahetevahel ka katkestamise soov peale tuli, vastas Maadla, et selline mõte käis neil kõigil mingil hetkel peast läbi. Põhjust selleks võisid anda esimesed tekkinud villid või avastus, et esimeseks ülesandeks peale jalastumist tuli läbida linnulennult 12 kilomeetrit kahe tunniga mööda asfalti lõõskava päikese käes.

Maadla sõnul ei öelda katkestamise mõtet aga kõvasti välja. „Kui läheme sellisele võistlusele, teame ju ette, et see ei saa eelkõige vaimselt kerge olema ja virisemisest ei ole kellelegi kasu. Tuleb hambad risti suruda, üksteist toetada ja lõpuni minna,” selgitas ta.

Rahvusvahelisel võistlusel osalemine andis naistele teadmise, et nad saavad hakkama ka kõige raskemate katsumustega, sest kui oled suuteline sellisel võistlusel lõpuni vastu pidama, siis tead, et argielu probleemid ei ole küll need, mis sind murda suudaksid.

Kui nad finišijoone ületasid, kallistasid naised üksteist suurest rõõmust, et said hakkama. Siis läksid pesema, peale seda oli jälle õnnis tunne ja sai juba uutest väljakutsetest mõelda.

„Tunne, kui jõuad sellisel võistlusel lõpuni, on kirjeldamatu. See annab ka igapäevaelus tunde, et saad kõigega hakkama. Järgmiseks aastaks tuleks aga vaikselt harjutama hakata ja mingid õppepäevad juba kirja panna,” mõtiskles Maadla.

Võistlusel osales 26 võistkonda, kellest katkestas vaid kaks.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 25/08/2022 10:08:40