Foto: Merry Aart

Üks EKRE Antsla osakonna valimislubadustest oli taastada Vabadussõjas võidelnud omaaegse Sõjakooli ülema, kolonelleitnant Juhan Vermeti mälestuskivi Urvaste kalmistul. See lubadus sai teoks eelmisel nädalal, kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeval.

Kolonelleitnant Juhan Vermet (kuni 1937. aastani Johannes Värnik, ka Johannes Vernik) sündis 24. veebruaril 1897 Võrumaal Antsla lähedal.

Nii nagu paljud tolle aja noored mehed, võitles ta Vabadussõjas, seda pärast lühikest teenistust Vene keiserlikus armees aastail 1916-1917. Vermet lõpetas 1930. aastal Kõrgema Sõjakooli, sai 1939. aastal Sõjakooli ohvitserideklassi ülemaks ning ülendati 1940. aastal kolonelleitnandiks.

Pärast Eesti okupeerimist idanaabri poolt arvati Juhan Vermet ja teised Eesti sõjaväelased punaarmeesse ja saadeti sõja alguses rindele. Ta andis end juulis 1941 sakslaste kätte vangi ning sai 1942. aastal Tartus asunud 41. Kaitse Tagavarapataljoni ülemaks.

Juhan Vermetil õnnestus koos rügemendi riismetega pääseda sügisel 1944 Saksamaale, kus Eesti sõjaväelased koondati Neuhammeri 20. Eesti diviisi 47. Relva-SS grenaderirügemendi laagrisse.

Tema ristipoja Raul Pettai meenutustes on Juhan Vermetil ka perekonnas tänuväärne roll – ta suutis aidata Tallinnast 22. septembril põgenema nii enda kui ka abikaasa õe pere. Vermeti abikaasa ja poeg jäid elama Saksamaale ning on maetud Lübeckisse, abikaasa õe pere emigreerus 1950. aastal Ameerikasse.

Õnnetuseks sattus Juhan Vermet tookordses Prantsuse okupatsioonitsoonis Reinimaal Prantsusmaa võimude kätte, kes ta 1945. aastal Nõukogude Liidule välja andsid. Järgnes kümme aastat Siberi vangilaagrit, siiski tuli ta Eestisse tagasi, töötas viimased aastad lihttöölisena ja suri Võrumaal 1966. aastal.

Juhan Vermeti ristipoeg meenutab Tallinnast lahkumist nii: „Vene lennukid pommitasid Nõmme piirkonda, eesmärgiga tabada Tallinnast taganevaid väeosi. Kõikjal põles, terve taevas oli punane. See oli õudne vaatepilt.”

Meile on antud pikk rahuperiood, kahjuks tuleb tänasel päeval nentida, et midagi ei ole uut siin taeva all – saame vaid loota parimat ja teha kõik selleks, et ajalugu ei korduks.

23. august on kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev – seega tähenduslik päev mälestamaks neid inimesi, kes võitlesid Eesti eest! Ei ole vahet kas kommunism või natsism – ühed halvad mõlemad.

On meie oskus ja ka vajadus olla ja jääda eelkõige ise inimeseks, aga ka pidada meeles neid inimesi, kes jäid ühe või teise režiimi hammasrataste vahele, kaotasid oma elu, kas said surma või jäid ilma tervisest, tööst, perest. Au neile, tänu kelle ohverdustele on meile antud rahuaeg. Peame sellest lugu ja hoiame seda rahuaega!

 

Autor: MERRY AART
Viimati muudetud: 01/09/2022 08:16:28