Tänast päeva meie haridusmaastikul iseloomustavad järgmised trendid:
1) õpetajate juurdekasv on tugevalt puudulik, motivatsioon õpetajaametit pidada noorte seas on väga madal,
2) olemasolev õpetajaskond on valdavalt üle 50 aasta vanad inimesed, kellest lähiaastail väga suur hulk tõenäoliselt siirdub pensionile,
3) koolid on järjest suuremas hädas nõuetele vastavate spetsialistide leidmisega, mille tulemusena õppetöö kvaliteet on langenud,
4) toimivate lahenduste loomise soov antud probleemistiku lahendamiseks nende poolt, kelle pädevuses see oleks, on pigem juurdemõeldav.

Kuidas siis saaks sellist olukorda murda? Siin on võimalusi põhimõtteliselt kaks. Üks on haridusse täiendav investeerimine sellisel määral, et motivatsioon õpetajatööd teha on kõrge ning et selleks tööks oleksid olemas ka seda võimaldavad tingimused, säilitades koolivõrgu sellisena, nagu see on momendil toimimas, võib-olla ehk reorganiseerides juhtimist. Liita ilma kohustusliku „lahutamiseta“. See võtab aga kõvasti aega, on kulukas ja ebamugav.

Teine võimalus on palju lihtsam: paneme lihtsalt koolid järjest kinni ning lihtsustame süsteemi. Teeme põhikoolist algkooli, gümnaasiumist põhikooli ja üksjagu koole paneme lihtsalt kinni. Saate aru, selleks et üleval pidada põhikooliastet, on vaja tööõpetuse klasse, loodusainete õpetajaid ja veel täiendavaid teisigi õpetajaid ning tugipersonali, mida algkool ei vaja! Muutes põhikoolid algkoolideks on esimene trend – see juurdekasvu jama – kohe murtud, sest pärast seda väikest „kosmeetilist lõikust“ lihtsalt ei ole enam suurt hulka õpetajaid vaja. Töökoht ju kaotatakse koos töötajaga! Koheselt langeb ka uute spetsialistide leidmise vajadus, sest ilmselt olemasolevatega on võimalik asjad ära teha. No ja see vana kaader peab veel nii kaua vastu, et mõnda aega ei pea jälle selle hariduse arendamisega pead vaevama. Probleem kiirelt lahendatud.

Ainult et kas on? Kui õpetajaskonnale juurdekasvu ei tule, siis ei lähe üldse palju aega, mil ka see nuditud peenhäälestatud süsteem on taas täpselt samade probleemide ees. Mis siis edasi saab? Teeme sellest gümnaasiumist taandatud põhikoolist järgmise taandamistehte järel algkooli? Oot, mitu gümnaasiumi siis üldse vabariiki jääks? Üks maakonda? Kust kohast tuleks piisav juurdekasv kõrgharidusse? Kuidas see kõik mõjutaks kutseharidust, seal on ju ka lõpuks erinevatel erialadel hariduslik eelduspakett siiski olemas? Noh, olgu ... me teame, et kirurgid ja insenerid tulevad meile suvel järgmise laevaga üle Vahemere Aafrikast, seega – huh! – nendega meil probleeme ei tekiks. Aga õdedega on meil juba praegu kehvasti, tegelikult perearstidega samamoodi (ju seal Aafrikas perearste piisaval määral laevadele ei saadeta), aga ühel hetkel ei ole meil kohtunikke, tõlke, diagnostikuid ... kõik kohad on täis IT-asjapulki, küünetehnikuid, suunamudijaid ja sisuloojaid, sest umbes see ongi ju lõpuks see, mida me odavalt suures koguses saame.

Just nimelt – odavalt. Aga see odavus on ju kokkuhoid tuleviku arvelt. Täna tööd tegevad inimesed ja pensionärid on meie riigi olevik, tänane päev. Lapsed ja noored on aga tulevik. Kui me täna tulevikku ei investeeri, siis varsti see eelnevalt välja toodud utreeritud pilt hakkab jupphaaval kätte tulema.

Miks ma sellest kirjutan? Sest Tõrva vallas on just sellisele teele mindud. Volikogu otsusega veidi enam kui pool aastat tagasi surus koalitsioon – 11 häält reformierakondlastelt ja kaks häält isamaalastelt – kaheksa opositsionääri vastuseisust hoolimata läbi just sellist laadi koolivõrgu korrastamise meetmed, mille tulemusena Riidaja, Ala ja Hummuli põhikoolid muutuvadki järgmise aasta 1. septembrist lasteaed-algkooliks (lasteaiarühm pluss kolm esimest klassi). Ala kooli õpilaskodu suletakse. Ritsu algkool läheb samuti kinni, sinna jääb vaid lasteaed. Nimetatud algkoolideks degradeeritud põhikoolid allutatakse Tõrva gümnaasiumi juhtimisele. Sest kust sa muidu neid spetsialiste ikka võtad, infrastruktuur on kallis ülal pidada ning lapsi ju ka nagunii ei ole. Või umbes nii.

Jah, õpilaste üldine arv on vähenenud, ka Tõrva gümnaasiumi esimesse klassi oli vähem õpilasi tulemas, kui sealt järgmistes klassides väljumas. Jah, Tõrva vallast lahkub igal aastal umbes 86 inimest. Perioodil 2016-2021 on lahkunud vallast 45 last – kaks klassikomplekti – enam kui saabunud. See tähendab, et minnakse mitte ainult ükshaaval, vaid lausa peredena.

Infrastruktuuri osas on Tõrva vallas koolide seisukord hinnatud ja selle hinnangu alusel ei ole vallas mitte ühtegi kooli, mille taristu seisukord oleks halb. Kõikjal on see kas hea, väga hea või rahuldav. See tähendab, et otseselt ei ole Tõrva vallas mitte ühtegi kooli sellises seisus, kus hoonete korrashoid tekitaks probleeme selles koolitöö läbi viimisele. Arvestades igasse hoonesse viimasel ajal suunatud investeeringuid, on Tõrva valla koolimajad hästi hoitud.

Pigem oleks küsimus selles, kuidas neid hooneid renoveerida/rekonstrueerida, et need ei oleks sama teenust samas mahus jätkates vallale sedavõrd suureks kuluartikliks kasvõi näiteks soojuskadude osas. Sest kooliteenuse kadumine kodukoha lähedusest on pauk, mis lihtsalt paneb paljud inimesed fakti ette, et edasi nii enam ei saa. Vastu pole mõtet vaielda, sest sellise praktika tulemused on üldiselt kõikjal just selliseks kujunenud. Kaob/lihtsustub kooliteenus, kaob/vaesestub keskus, vaesustuvad inimesed. Lõpuks ostavad mingid rikkurid tühjaks jäänud krundid ära ja teevad sellest omale suvilad või tulevadki sinna elama, ainult et oma lapsi nad sellesse valda kaasa ei too. Koolide kaotamisega on lastega seotud tulevikku keeruline luua.

Samas ei ole ju lastega seotud seis Tõrva vallas nii trööstitu midagi. Kui vaadata statistikat, siis on koolieelsete lasteasutuste osas laste arv viimasel ajal jõudsalt kasvanud. Tõrva lasteaeda „Mõmmik“ tehti ju lausa üks lasteaiarühm juurde. Ka õpilaste üldine arv üldhariduse osas on viimasel ajal pigem kasvanud.

Meil on hakanud tekkima jõulised kogukondlikud aktiivid, mille seast Ritsu külaseltsi tegemisi tasub igati välja tuua. Ka Riidajas, Hummulis, Koorkülas ja Karjatnurmes on inimesed oma elu paremaks ja mõnusamaks sättimas. Külaseltsid on tuhast tõusmas, kohalik elu on pead tõstmas. Ja nüüd siis annab vald jõuliselt märku, et mingisuguse 60 000-80 000 euro kokkuhoid on elu ja surma küsimus ning ainus variant on koolide kokkukäkkimine. Kas tõesti ainus?

Tõrva gümnaasiumi 10. klassi läks sel aastal 29 õpilast. Plaan oli „kuni 24“ ja neid joonealuseid õpilasi oli lõpuks samuti üksjagu. Minu jaoks see kõlab nagu kaks täiesti normaalse suurusega klassikomplekti. Ehk siis oleks saanud avada sel aastal gümnaasiumiastmes klassid 10A ja 10B. Aga ei saanud, kuna see oleks tekitanud probleeme õpetajatega, palgafondiga jne. Aga mida meil siis rohkem vaja on? Oma õpilasi või lahendamata probleeme? Mis sõnumi me anname valda elama asuvale võimalikule noorele perele, kui ütleme otse välja, et linnast kaugemal üle kolme klassi me haridust põhimõtteliselt ei anna ning lapse jõudmine Tõrva vallas põhikooli või gümnaasiumisse ei ole kaugeltki mitte kindel?

Termodünaamika teine seadus sätestab, et looduses toimuvad protsessid on oma olemuselt lõplikud. See tähendab, et kui põhikoolid on juba kaotatud, siis neid tagasi teha enam võimalik ei ole või see tähendaks ekstrakogust investeeringuid, mis süsteemi jaoks pole jõukohased. Tolleks ajaks on koolihooned omanikku vahetanud, otstarvet muutnud ja võib-olla ei ole enam inimesigi, kellega teha või isegi kellele teha. Ja kui noored lähevad, siis läheb koos nendega ka tulevik.

 

 

Autor: ARNOLD LOOGA, Tõrva vallavolikogu liige, EKRE
Viimati muudetud: 08/09/2022 09:13:02