Küsitlus

Kuidas kavatsed tähistada jaanipäeva?

Prügimägi peaks olema viimane koht, kuhu prügi satub

Foto: Pixabay

Eesti inimesed armastavad loodust, on üsna keskkonnateadlikud ning oskavad enamasti prügi liigiti sorteerida. „Väga paljud tajuvad ka toodete ülepakendamise probleemi, ent paraku on tarbija jaoks keskkonnamoment reeglina ostueelistuses tagaplaanil,” nendib keskkonnaagentuuri keskkonnakasutuse osakonna juhtivspetsialist Aleksandr Taraskin.

„Aina enam räägitakse sellest, kui palju me plastpakendeid, klaastaarat või vanametalli aastas kogume, ent reaalsuses on palju olulisem see, kui palju me jäätmeid tekitame. Endiselt on väga suur probleem just pakendite teema, sest enamasti on nende disain turunduslik ning loodud nautimiseks. Alguses kaubaalus, siis pappkast, selle sees karp, toode oma omakorda kilekotis või plastikust pehmenduse sees ning sellele on lisatud paberile prinditud juhend,” loetleb Taraskin. „Aga mis saab sellest pakendist minuti pärast? Vastus on, et prügi.”

Samas on tema sõnul positiivne, et Euroopa liidus pööratakse jäätmekäitlusele ja taaskasutusele väga palju tähelepanu ning tootjad on selgelt suundumas keskkonnasõbralike ning taaskasutatavate pakendite poole. Monomaterjali töötlemine on enamasti lihtne – sellist materjali saab uuesti kasutada mõne muu toote valmistamisel. Keerulisem on aga lugu mitmest erinevast materjalist pakendite puhul, sest sageli on nende taaskasutus võimatu või kallim uuest materjalist pakendi tootmisest.

Taraskin lisab, et sageli jäävadki taaskasutusprojektid raha taha, sest igal ettevõttel pole endal võimalust vastavat tehnoloogiat soetada ning nad ei tea ka, kelle poole pöörduda. „Kui ühel ettevõttel tekib palju prügi ja teisel on tehnoloogia, võiksid nad ju koostööd teha,” märkis ta. „Sellisest koostööst hakati rohkem rääkima alles mõned aastad tagasi ja selgus, et häid võimalusi erinevate materjalide töötlemiseks on ka naaberriikides. Samas on keeruline saata jäätmeid ühest riigist teise ning lubamatu saata seda Euroopa liidust välja. Lihtne oleks ju koguda Eestis plastpudelid kokku ja saata naaberriiki käitlusele, aga ei saa. Põhjus on ilmselge: see ei motiveeriks ju meid vähem tootma ja tarbima. Kahjuks on tarbija jaoks keskkonnamoment reeglina ostueelistuses tagaplaanil.”

Kui kogu ahel ehk tarbijad, disainerid, insenerid ja tootjad teaksid pakendikäitlemisest rohkem ja teeksid oma otsuseid keskkonnast lähtuvalt, oleks prügiprobleem oluliselt väiksem. Seega on tähtis, et iga inimene oma käitumisega panustaks ning ostuharjumusi veidi keskkonnateadlikumaks muudaks, sest täna jõuab töötlemisesse ja taaskasutusse endiselt liiga vähe pakendeid. Keskmiselt tekkis aastatel 2010-2020 ühe Eesti elaniku kohta umbes 159 kg pakendijäätmeid aastas. Liigiti tekib kõige enam paber- ja kartongpakendijäätmeid ning plastpakendijäätmeid, järgnevad klaas-, metall- ja puitpakendijäätmed. 2019-2020. aastal püsis plastpakendijäätmete ringlussevõtu määr 41% juures.

Lagunev bioplast ei päästa kahjuks maailma
Siiski tehti Taraskini sõnul hiljuti suur edusamm, kui keelati ühekordsed plastpakendid ja aina enam räägitakse biolagunevast materjalist, mis peab olema kompostitav. „Samas ei lagune ühekordne plast piisavalt kiiresti, nii et tegelikult ei soovitata enam ka biolagunevat materjali, mis võib pinnasesse või merre sattudes seal kaua lagunedes omajagu kurja teha,” tõdes ta. „Jäätmekäitlusest räägitakse palju, aga ikkagi toodame koguaeg lakkamatult keskkonnale kahjulikke materjale edasi.”

Plastik on orgaaniline materjal, mis põleb hästi ja tihti arvatakse, et tegemist on hea energiaallikaga. Tegelikkuses on plastikuid väga erinevaid, need koosnevad erinevatest keemilistest ühenditest ning on erinevate omadustega – mõni peab vastu kuumutamisele, mõni külmale, mõni ei sobi toidu pakendamiseks, mõni sobib. Plastid sisaldavad mitmeid mürke, mis põledes eralduvad ega mõju elusorganismidele hästi. Hiljuti valmis Euroopas erinevate ülikoolide koostöös uuring, kust ilmnes, et prügi põletamise kasu ei ole suurem ning pikemas perspektiivis võidame rohkem ringmajandusest.

Plasti taaskasutamise muudab aga keeruliseks see, et neid on väga palju erinevaid liike ning neid materjale ei saa lõpmatuseni töödelda. Mida kõvema struktuuriga on plastik, seda rohkem on selles lisaaineid ning seda väiksem on võimalus selle taaskasutuseks. Küll saab aga taaskasutada pehmemat plasti, näiteks PET-pudelitest tehakse kiudusid, mida saab kasutada rõivatööstuses. Selge on see, et prügimägi peaks olema viimane koht, kuhu prügi satub.

Mida mugavamaks teha pakendite kogumine, seda paremini taaskasutus õnnestub
Tihti peetakse jäätmemajandust riigi probleemiks ja oodatakse sealt otsuseid ning vastuseid. Mida riik saab jäätmekäitluses ära teha? Taraskini sõnul on Eestis võtnud selles teemas võtmerolli kohalikud omavalitsused, kes suhtlevad ettevõtete, kogukondade, ürituste korraldajate ja riigiga, et meie inimesed teaksid ja tegeleksid rohkem pakendite kogumise ning taaskasutusega. „Mida rohkem me taaskasutuse ja tarbimise vähendamise teemasid oma ellu integreerime, seda parem meie elu on. Peame mõistma, et meie ressursid siin maakeral on piiratud,” nendib ta.

Eesti kohalikud omavalitsused on tema sõnul väga tublid, ent neil ei jagu kahjuks piisavaid vastava ala spetsialiste. „Kohalikud omavalitsused peavad tegelema avalike ruumide planeerimisega, näiteks kuhu tuleb paigutada prügikastid ja pakendite kogumispunktid – see kõik tuleb organiseerida jäätmekäitluse infrastruktuuri ning korralikult projekteerida,” sõnas Taraskin. „Statistika näitab, et kohtades, kus on pakendite ja muude jäätmete liigiti kogumine hästi korraldatud, tekib vähem probleeme jäätmete taaskasutamisega. Seega on oluline nii toote kui ka arhitektuuriline disain, mis peaks olema inspireeritud tarbijatest, tootjatest ja pakendikäitlejatest. Ringmajandus hõlmab meie elu igas valdkonnas.”

Aina populaarsemaks muutub ka tootjavastutuse printsiibi rõhutamine. See on põhimõte, mille kohaselt tootja vastutab toote eest alates selle valmistamisest kuni hetkeni, mil tootest tekkinud jäätmed on lakanud olemast jäätmed. Eelkõige tähendab see, et tootja vastutab toodetest tekkinud jäätmete kokkukogumise ja materjalina töötlemise või korduskasutuse eest ja kannab sellega seotud kulud. Samas ei ole aga kuskil öeldud, et tarbija oleks vabastatud jäätmete tekke vähendamisest ja liigiti kogumisest, vaid meil kõigil on endiselt keskkonnakaitsekohustus.

 

Autor: KESKKONNAGENTUUR
Viimati muudetud: 23/03/2023 08:36:15

Lisa kommentaar