Küsitlus

Kuidas kavatsed tähistada jaanipäeva?

Ukrainlaste toetaja: viime sinna sellist abi, mida pole otseselt sõjaga seoses vaja, vaid mida on vaja, et edasi elada ja areneda

Sõbrad Põlvamaalt ja Kulikivkast. Jaan Konks, Mihkel Peedimaa, Kulikivka omavalitsuse juht Yulia Posternak, tema asetäitja Tetyana Sosimovitch ning Leo Kütt ja Indrek Käo. Foto: erakogu

Ukraina Kulikivka piirkonna sõpradele Põlvamaalt juba kolmandat abisaadetist ette valmistav Räpina mees Leo Kütt (68) ütleb, et tahab aidata sõpru, kellelele n-ö suurest katlast suurde katlasse abi eriti ei jõua.

Räpina mehed valmistavad ette juba kolmanda abisaadetise viimist ukrainlastele. Kuidas ja kelle algatusel see asi alguse sai?
Põlvamaal on ju 53 aastat sõprussidemeid Kulikivka rajooniga Tšernihivi oblastis. Ja kui Ulla Preeden oli maavanem, siis ta kutsus mind kunagi sinna kaasa. See oli millalgi 2012-2013, ma ei mäleta enam täpselt, ehk oli 2011 isegi. Kutsus selle mõttega, et ma võib-olla räägin paremini vene keelt kui tema ja oleks talle nagu toeks. Ja sellest hetkest tekkis kerge armastus nende ukrainlaste vastu, kes seal elavad.

Nüüd viimasel ajal olengi mina olnud üks nendega suhtlejatest. Ma ei ütle, et ainuke, aga üks põhilisi suhtlejaid. Ja kui sõda pihta hakkas, siis millegipärast pöördusid nad minu poole, et kuule, kas oleks võimalik seda, teist ja kolmandat ja nii edasi. Siis me lõimegi siin kokku sõprade pundi, kes nimetavad ennast sõpradeks Põlvamaalt. Sinna kuulusid Indrek Käo, Mihkel Peedimaa, Jaan Konks ja mina (täpsustuseks: Käo ja Konks on Põlva mehed, teised aga Räpinast – toim). Ja hakkasimegi esimest abisatsi kokku panema.

Siis otsustasime, et viime ise ära. Tähendab, et me ei pea üldse valeks seda, et Slava Ukraini tegutseb, ja Punane Rist, ja Ukraina armeed toetatakse – see on kõik õige. Absoluutselt ei pea valeks. Aga kuna see abi läheb suurest katlast suurde katlasse, siis meie sõpradeni ‒ kes on maal ja kes vajavad tegelikult võib-olla sõna otseses mõttes vähem abi, sest nendel on ka vähem purustusi, ja maainimene elab ikka paremini ‒ see peaaegu ei jõua.

Siis me otsustasimegi, et viime ise kohale. Käisime ära, sealt edasi tekkis mõte, läks järgmine mõte käiku. Ja nüüd läheb käiku juba kolmas mõte, millised on vajadused. Me viimegi sinna kõiki selliseid asju, mida pole otseselt sõjaga seoses vaja, kuid mida on vaja, et edasi elada ja areneda. Sest omavalitsuste eelarved on sõja tõttu ikka drastiliselt kukkunud.

Esimesel korral me korjasime ka riideid ja kõike muud. Kohalik vallavanem Yulia Posternak ütles, et ei ole mõtet tuua neile riideid, sest neil on kõikidel kapid neid täis. Ei ole mõtet tuua 2000 kilomeetri kauguselt peldikupaberit, kui neil ajaleht veel käib. Meil on sellised avameelsed suhted. Rääkisime asjadest, öeldi, et tooge parem puhastusaineid, et me saaks koolimaja puhtaks teha peale seda, kui seal pagulased ööbisid. Pagulased Tšernihivist, kes pommirahe alt ära läksid. Nende juures ööbis üle 4000 põgeniku. Oli vaja lasteaed korda teha, koolimaja uuesti korda teha. Et tooge parem puhastusvahendeid ja ehitusmaterjale ja selliseid asju.

Järgmine kord käisime ka üht lasteaeda vaatamas. Lasteaia köök oli sõna otseses mõttes aastast 1980, kui ehitati, siis olid ka need seadmed pandud. Aga sellega toitlustati ära üle 4000 põgeniku, pluss iga päev lasteaed. Järgmise satsiga viisimegi nii, et enamik asju olid seadmed lasteaia köögi jaoks.

Aa, generaatoreid muidugi viisime, Põlva vald ühines, andis meile kolm-neli generaatorit, ja inimesed ja ettevõtted ühinesid ‒ kes annetas ühte, teist ja kolmandat.

Ja siis nüüd tekkis selline vajadus neil, et kõik katlamajad, väiksed munitsipaalkatlamajad, olid ju gaasiküttel. Ma mõtlen, et koolimajad, lasteaiad, raamatukogud, kultuurimajad jne. Nüüd tekkis see moment, et gaasi enam ei ole. Kolmemeetrised puud on õue peal, lõigata millegagi ei ole, aga saagide ostmiseks raha ka ei ole. Muidugi saagisid müügil on.

Me siis otsustasime, et paneme kokku ühe pundi saagisid, Husqvarna saagisid. Hooldevõimalused neil on, sest esindus on neil seal olemas. Ja jälle viime ühe kaubabussi, mis läheb rindele, ja ühe džiibi, mis läheb otse rindele. Esimene kord tegime samamoodi. 22. aprillil tahame minna.

Saan aru, et ehitusmaterjale on ka plaanis ukrainlastele koguda?
Jah. Ehitusmaterjalid – kõik, mis neil vähegi kannatab tõsta ja teha. Neil on vaja nii kilet kui naelu, nii kruvisid kui konkse, kui värve. Kõike on neil tegelikult poes saada – kõike on. Aga raha ei ole omavalitsustel.

Kuidas lehelugejad-põlvamaalased saaksid seda ettevõtmist kõige paremini toetada?
Võtku minuga ühendust või Jaan Konksuga, räägime otse nendega. Sest siin tuleb ka kõiki Eesti Vabariigi seadusi täita. Umbropsu rahakandmisi me eriti ei taha. Me peame läbi rääkima, kes ostab näiteks sae ja kes ostab midagi muud.

Ilmselt pole ka mõtet mingit vana, poolpidust Husqvarna saagi pakkuda teile?
Tähendab on. Me oleme võtnud need ka vastu. Meil on kolm-neli poolpidust saagi. Kui saag on puhas ja töökorras, läheb käima ja töötab, see on ikkagi parem kui ei midagi. Saagisid ja plaate ostame juurde. Aga peaks olema töökorras, nii et tõmbad nööri ja läheb käima. Mõned on siin pakkunud päris uusi saagisid ka. Et ütle, mis marki, ma ostan ja toon sulle. Aga on ikka ... ka mõni firma on toonud oma kasutusel olevad saed. Et me ostame endale uuemad ja võimsamad, võta need – me tegime tehnilise hoolde ära ja puhtaks.

Kui enne meeskonda ette lugesite, siis mulle meenus, et nimetamata jäänud Toomas Heering Räpinast vist on ka teil ettevõtmises kuigivõrd kaasalööja?
Toomas Heering käis viimati, Indrek Käo ei käinud eelmine kord.

Nüüd läheme üldse pea uue meeskonnaga, sest Käo Indrek ei saa töö tõttu tulla, Mihkel Peedimaa perekondlikel põhjustel. Toomas Heering läheb just samal päeval Võhandu maratonile ja ei saa tulla. Järgmises pundis olen nüüd mina, Konksu Jaan, Kuklase Kalle ja Sanbruno (Põlva sanitaartehnikafirma – toim) Raul Lepasson.

Soovijaid minejateks oli tunduvalt rohkem, kes tahtsid kangesti. Pidime lausa valikut tegema. Kriteeriumiks oli see, et kes oli eelmistel kordadel rohkem juba panustanud ja aidanud.

Olete ise ka sõitnud kaks raksu Ukrainasse ja tagasi – kas 70 ligi mehele selline pikk sõit kurnav pole?
Kui on sõbrad ja sõprade juurde minek, siis ei saa sellist asja tähele panna.

Seda tahaksin toonitada veel, et me ei räägi siin ei mingist Nulga külast ega Räpinast, ega Põlvast, ega Lutsu külast – vaid me kogu aeg, kõik need korrad, kui oleme Kulikivkas käinud, oleme öelnud, et oleme sõbrad Põlvamaalt. See on kõige tähtsam.

Nagu see kohalik vallavanem ütles: Leo, sind tuntakse juba siin, oled juba üle kümne aasta siin käinud. Et kõige suurem abi on sellest, kui sa tuled bussi või auto pealt maha ja kõnnid jalgsi meie linna peatänava ühest otsast teise ja tagasi – sellest on rohkem abi kui 10 000 eurost. See tähendab seda, et [Ukraina] inimesed näevad, et me oleme ikka jätkuvalt nendega.

Lisaksin veel seda: see, kui sinna viime kohapeale – see ei toimu annetuste kulul, see ei ole meie lõbureis. Kõik me oleme selle kohaletoimetamise oma taskust kinni maksnud selleks, et sõpru aidata.

 

Autor: Küsis VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 30/03/2023 10:18:11

Lisa kommentaar