NEEME VÄLI: see mugav sõda

Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitusi küsides tõdes peaministrikandidaat Kaja Kallas oma sõnavõtu alguses, et päev varem allkirjastatud koalitsioonileping on sõja nägu. Tõepoolest, sõjast ei saa me üle ega ümber. Reformierakonna valimisprogrammi sissejuhatuse esimene lõik sedastab, et Putini sõda on andnud valusa löögi rahakoti pihta ja meil kõigil tuleb hakkama saada sõjast tingitud valusate hinnatõusudega. Nii on sõjast saanud lisaks paratamatule tõsiasjale ka universaalne ja kõigele ebameeldivale sobiv umbisikuline põhjendus, mis kõlbab nii hindade kui maksude tõstmise õigustamiseks.

Koalitsioonilepingu sisu on selle avalikustamisest alates intensiivselt kommenteeritud. Ei oska kinnitada ega ümber lükata väidet, et teksti kokkupanejad olid joobes, aga kohati on kirjutatu mõtet tõepoolest raske tabada. Näiteks lubadus seista NATOs ja Euroopa liidus igakülgselt vastu diktaatorite ja agressorriikide soovidele, just nagu oleks nendes organisatsioonides nimetatud riike. Või lubadus anda omavalitsuste korrakaitseametnikele õigus tegeleda avalikku korda rikkuvate joobes isikutega. Ehk ametnik peab enne oma õiguse kasutamist tegema kindlaks, kas isik on joobes. Huvitav kuidas?

Kalevipoja kuppel jääb vaid paberile
Ka võib täheldada vastuolusid poliitikute jutu ja lepingu teksti vahel. Näiteks ütlevad nii peaminister kui ka rahandusminister, et maksutõusu on vaja riigikaitsekulude tõusu tõttu, aga lepingu teiselt leheküljelt loeme, et maksutulude ümbervaatamise põhjustavad lisaks riigikaitsele ka rohepööre ja riigi rahandusliku olukorra parandamine.

Segadust kui palju, aga koalitsioonilepingu riigikaitset käsitlev osa väärib kindlasti sügavamat sissevaatamist. Kui sõda põhjendusena ei sobi, siis soovitan kõigil maksumaksjatel mõelda sellele, et riik plaanib järgneval neljal aastal investeerida sõjalisse riigikaitsesse keskmiselt miljardi aastas ja see raha tuleb meie taskust. Kuna teksti mitmetimõistetavuse tõttu või ainult huultelt lugedes võib kergesti eksiteele sattuda, katsun lugejale tausta veidi avada ja anda lisaks ka mõned soovitused.

Alustada tuleb nagu alati rahast. Ootuspäraselt lepiti kokku eraldada sõjaliseks riigikaitseks 3% SKT-st, sellele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud. Leppest on välja jäetud kindla eraldise tegemine laiapindse riigikaitse tarbeks, mida nii sotsiaaldemokraadid kui Eesti 200 oma valimisprogrammides lubasid. Selle asemel räägitakse lahenduste ja investeeringute kava väljatöötamisest, kuid ilma konkreetse tähtajata. Jääb vaid loota, et asja sisu ei sumbu ametkondade vahelistesse vaidlustesse ja lõpututesse analüüsidesse.

Liitlaste eelpaigutuse osas tasub meenutada, et viimasel NATO kaitseministrite kohtumisel allkirjastasid Kanada, Saksamaa, Suurbritannia ja Balti riikide kaitseministrid ühisdeklaratsiooni, milles Balti riikide esindajad kinnitasid valmidust investeerida liitlaste kohalolekuks vajalikku infrastruktuuri ja harjutusaladesse. See tähendab, et märkimisväärne osa kaitsekuludest valatakse jätkuvalt betooni. Võiksime siin õppida Poolalt, kus hiljuti valminud eelpaigutatud varustuse jaoks mõeldud ladude ehitamiseks kasutati NATO ühisrahastu programmi vahendeid.

Tähtsamate sõjaliste võimearendustena on välja toodud õhutõrje, maaväe ja kaudtulevõime arendamine ning laskemoonavaru suurendamine. Siin üllatusi pole, kõik nimetatud arendusvaldkonnad on kinnitatud arengukavades sees. Ootuspärane on ka E200 nn Kalevipoja kupli leppest väljajätmine. Laskemoona osas on kõlanud väited, nagu oleks seda aastaga soetatud rohkem kui eelnenud 30 aastaga kokku. Loomulikult kulub laskemoonavaru alati ära. Tuleb aga meeles pidada, et nagu piimapakil, on ka laskemoonal „parim enne” tähtaeg, mille pikkus sõltub tüübist. Tähtaja ületanud laskemoona kasutamine on ohtlik ja reeglitega keelatud ning selle utiliseerimine kulukas. Loodan, et kaitseväel on olemas kava, mis tagab laskemoona süsteemse ringluse.

Nursipalu hoiatav näide
Nursipalu kiirkorras läbisurumiseks muudetakse seadust ja suure tõenäosusega saab tulevikus kohalike omavalitsuste ja kogukondade võimalus taolistes küsimustes kaasarääkimiseks olema nullilähedane. Saame näha, kas ja mis ulatuses täna veel konkreetselt sisustamata leevenduspakett realiseerub. Soodla harjutusvälja laiendamisega seoses on laual täpselt samad küsimused.

Kodumaise kaitsetööstuse kaasamine on igati positiivne. Arusaamatu on ainult koostöö piiramine mõne valdkonnaga ning tööstuspargi asukohavalik. Tsentraliseerimishuvilistest otsustajatele peaks kohale jõudma, et sõjalise konflikti korral on kaitsetööstuse asukoht sama väärtuslik sihtmärk kui kaitseväe alalised linnakud. See tähendab, et hiljemalt pärast esimest lasku ei toodeta selles asukohas enam mitte ühtegi mürsku ega padrunit. Ma ei usu, et Eestis toodetud laskemoonaühiku hind saab olema odavam kui vabaturult ostetul. Seda enam, et tootmise ülesehitamist tuleb alustada nullist. Seega peab riik suure tõenäosusega investeerimishuvi tekitamiseks andma mingisugused siduvad garantiid, mis tekitavad konkurentsieelise. Kas ja kuidas see Euroopa liidu reeglitega kokku läheb, on omaette küsimus. Vaadates meie kaitsetööstuses toimunud investeerimisotsuseid, peab teiselt poolt riigil olema kindlus, et ettevõte ei liiguks omanike kätte, kes võivad osutuda meie julgeoleku suhtes problemaatiliseks.

Kaitseliidu osas on meeldiv tõdeda, et riik on ometi kord otsustanud tunnustada ka organisatsiooni mittesõjalist tegevust. Loodetavasti tuleb siis ka ammu oodatud riiklik tellimus mittesõjalisele võimearendusel koos riigieelarvest eraldatud ressursiga. Noortetöö osas tasub meenutada, et mõne aja eest kärbiti ministeeriumi poolt tugevalt isamaalise kasvatuse programmi raames tehtud eraldisi. Nüüd tuleks need vähemalt taastada, et leppes antud lubadus ei jääks pelgalt sõnadeks.

Ka kärbiti toonase ministri Kalle Laaneti juhtimisel kaitseliidust 12 ametikohta, millest, tõsi küll, kaks anti hiljem naiskodukaitse jaoks tagasi. Seda tehti enne, kui kaitseliit sai ülesande kasvatada maakaitse kahekordseks ning arvestada tuleb ka eelmisel aastal organisatsiooniga liitunud üle 4000 täiendava vabatahtlikuga. Järelikult on vaja juurde mitte kahte või viite, vaid vähemalt mitukümmet täiendavat instruktorit. Kuna kaitsevägi lõpetas tegevteenistujate osas eelmise aasta miinusega, siis on kaitseliidule vaja läbirääkimistel kaitseväega ministeeriumi tuge.

Õhukaitse tuleb võimalikult kiiresti viia samadele alustele õhuturbega ehk rotatsioonid peavad toimuma NATO kehtestatud alalise süsteemi kaudu. Praegune ajutistele lepingutele tuginev kohalolek on pigem sümboolne ega ole jätkusuutlik. Sama kehtib ka teiste siia paigutatavate relvasüsteemide kohta. Tähtis pole mitte ainult kohalolek, vaid ka integreerimine plaanidesse koos käsuõiguse üleandmisega.

Ajateenistuse pikendamise mõttekus kahele aastale on küsitav. Seda võib võrrelda tsaariaegse liisutõmbamisega, kus teenistusse kutsutud peavad mõistatama, kas tõmmatakse pilet kaheksaks, üheteistkümneks või kahekümne neljaks kuuks. Vaevalt, et see kedagi motiveerib. Ainuke põhjus võib olla selles, et ajateenija kasutamisel ei pea talle maksma korralikku palka, vaid tunduvalt väiksemat toetust. Selle asemel tuleks vajadusel muuta lepingulist tegevteenistust paindlikumaks nii, et ajateenija võiks soovi korral minna üle lepingulisse tegevteenistusse ja olla teenistuses pikemalt, aga siis mitte enam ajateenijana. Loodan väga, et koalitsioonileppesse kirjutatud lubadust elanikkonnakaitse reservi loomiseks ei tõlgendata rohelise tulena kutsealuste sunniviisil asendusteenistusse suunamiseks, mille eest ma 16. märtsil ERR-i arvamusportaalis hoiatasin.

Segaseks jääb, miks soovitakse koalitsioonilepingus tunnustada ainult neid kaitseväelasi, kes on teenistuses olnud vähemalt 25 aastat. Kui selle üksikmeetmega soovitakse lahendada kaitseväe endeemilist personaliprobleemi, siis on seda liiga vähe ja liiga hilja. Aga miks me ei tunnusta neid, kes on teeninud 10, 15 või 20 aastat? Aastaid ignoreeritud probleem on tänaseks võimendunud nii teravaks, et vaja on süsteemset lahendust. Praegune olukord mõjutab sõjalise juhtimise kvaliteeti ja kvantiteeti, millele muuseas viitab ka Ben Hodges 10. aprillil Postimehes avaldatud intervjuus.

Saadik ei ole seotud mandaadiga
Kokkuvõtvalt võib öelda, et koalitsioonileppe sõjalise kaitse osas on väga vähe uut, mida valimisprogrammides pole kajastatud või küsimustena avalikult käsitletud. Loomulikult pole lepe ka kolme erakonna programmide summa. Näiteks E200 kampaania ajal tugevalt reklaamitud Kalevipoja kuppel ja 3% laiapindsele riigikaitsele on mõlemad välja jäetud. Iseasi, kuivõrd tõsiselt me seda lepet üldse võtma peaksime, sest nagu õiguskantsler tõdes, koalitsioonileping ei loo mitte kellelegi ühtegi õigust, kohustust ega ootust. Üks on aga selge, kui inimestel on leppe sisu kahe nädala pärast ununenud, siis opositsioon ajab selles kindlasti hoolsalt sõrmega järge ja selleks on põhjust.

President Alar Karis meenutas värskele riigikogule peetud avakõnes põhiseaduse sätet, mis ütleb, et saadik ei ole seotud mandaadiga ning tõlgendas seda laiendavalt ehk saadiku kohustusena arvestada ka neid, kes tema poolt ei hääletanud. Koalitsioonierakonnad on peale valimisi samuti rõhutanud saadud tugevat mandaati, kuid tõlgendanud selle olemust risti vastupidi – õigusena vastuhääletanutest lihtsalt üle sõita. Tõsi ta on, ka sõja ajal on ilu ikka vaataja silmades. Kui aga ollakse harjunud vaatama kõverpeeglisse, tundub ka lõust mõne aja pärast normaalsena.

 

Autor: NEEME VÄLI, kindralmajor reservis (Keskerakond)
Viimati muudetud: 27/04/2023 08:55:31